Salajane telejaht Viimsi tuletorni tipus

19.11.2026 | 13:42

Tänapäeval oleme harjunud, et nutiekraanilt või telerist sekundi murdosaga välismaise pildi ettekuvamine on midagi enesestmõistetavat. Kuid 71 aastat tagasi oli televisioon kosmosetehnoloogia, mille piire alles kompama hakati.

Viimsi elanikel on põhjust uhkust tunda, sest just meie kodune Viimsi ülemine tuletorn (tuntud ka kui Lubja majakas) mängis Eesti ringhäälingu ja teleajaloo koidikul peaosa unikaalses eetriodüsseias, mis murdis raudse eesriide ammu enne satelliitide ajastut.

Lugu sai alguse 1955. aasta aprillis ja mais. Tallinna televisioonistuudio (hilisem Eesti Televisioon) polnud veel ametlikult sündinudki ning Kreutzwaldi tänava raadiomaja hoovil alles alustati esimese telemasti kokkumonteerimist. Oma saatjat ja pilti Eestis veel polnud, kuid tehnikanäljast põlevatel tulevastel teleinseneridel olid käed-jalad tööd täis.

Vaidlused käisid selle üle, kas ultralühilained suudavad üleüldse Soome lahe kumeruse ületada või kaovad need tühjusesse. Vastuse leidmiseks vajasid mehed kõrgust ja puhast vaadet põhja suunas. Viimsi tuletorn oli selleks täiuslik koht.

Tuletorni kogunes sel kevadel seltskond ringhäälingu pioneere: uue telekeskuse labori insenerid ja juhid Skone Pallo ja Juri Gratšov, tulevane liikuva ülekandejaama insener Jüri Pääro ning rühm TPI raadiotehnika taustaga noori amatööre. Nad võtsid raadiomaja lukustatud administratiivkabinetist kaasa tolle aja absoluutse tipptehnoloogia – Moskva raadiotehasest testimiseks eraldatud ümmarguse kineskoobiga teleri TEMP-2.

Mehed meenutasid seda füüsilist pingutust hiljem elavalt: „See oli üks ilmatu raske, tollal üle 40 kilo kaaluv puidust kast. Kineskoop oli ümmargune, ekraan väike, aga väärtus hindamatu. Vinnasime seda aparaati mööda tuletorni kitsaid, järske keerdtreppe üles nagu püha reliikviat, ise hingetuks tõmmates ja kartes, et lampidega kineskoop saab kuskil põntsu.“

Antennigeenius Juri Gratšov ehitas „põlve otsas“ hiiglasliku eksperimentaalse suundantenni, mida tuletorni tipus rannatuules kraadkraadi haaval Helsingi poole pöörati. Sihiti midagi erakordset: Soomes ei olnud veel ametlikku riigitelevisiooni, kuid Helsingi tehnilise kõrgkooli üliõpilased ja õppejõud tegid omaalgatuslikke katsesaateid nime all Televisioseura.

Viimsi kui looduslik tugipunkt

Kuna televisiooni ultralühilained levivad otsenähtavuse põhimõttel, teadsid insenerid, et maapinna kumeruse tõttu ei ulatu madalalt edastatav signaal Helsingist Tallinna tänavatele. Viimsi tuletorn valiti televisiooni poolt teadlikult – see andis vajaliku kõrguse, et „kiigata“ üle Soome lahe. Sealne katsetus oli televisioonistuudio tulevastele tehnikutele praktiline koolitus pildi püüdmises, sünkroniseerimises ja antennide häälestamises.

Nagu insenerid hiljem meenutasid: „Ootasime hinge kinni hoides. Kui ekraanile ilmusid läbi kohaliku eetrilume ja kahina esimesed triibud, varjud ja lõpuks Helsingi poiste saadetud testtabel – see oli kirjeldamatu võidutunne! Me tegime ära selle, mida teoreetikud pidasid Maa kumeruse tõttu võimatuks.“
Viimsi tuletorn tõestas, et Soome laht pole telesignaali jaoks ületamatu müür.

3. juuni 1957: Maailma esimene laheülene otseülekanne

Tõeline tuliproov ja suursündmus leidis aset kaks aastat hiljem, 3. juunil 1957. Helsingi olümpiastaadionil kohtusid jalgpalli linnavõistluses Tallinna „Dünamo“ ja Soome koondis. Soome tehnikud otsustasid mängu oma katsesaatja (Tes-TV) kaudu eetrisse paisata.

Tallinna teleinsenerid haarasid ideest lennult. Kuna kahe riigi vahel puudusid igasugused ametlikud kaabli- või raadiolinkühendused, tuli lootma jääda samale Viimsi tuletorni meetodile. Insenerid kutsuti erakorraliselt suvepuhkustelt tagasi. Gratšov konstrueeris uue, veelgi võimsama antenni ning Viimsi tuletornist sai uuesti eetri püüdmise peastaap.

See oli tehniline köietants – sellist kaugvastuvõttu ja otse eetrisse paiskamist (metoodikat nimega Ballempfang) mõjutasid tohutult ilmastikuolud ja signaali kõikumine.

„Mängu algus oli täielik närvide mäng,“ rääkisid asjaosalised hiljem. „Esimene poolaeg kulus Viimsi tuletorni platvormil rannatuules seadmete peenhäälestamisele, signaali püüdmisele ja pildi stabiliseerimisele. Pilt hüppas ja lainetas. Aga teiseks poolajaks saime signaali lõpuks puhtaks ja kindlaks!“

Viimsist suunati puhastatud pilt raadiolingi kaudu otse Tallinna televisioonistuudio keskusse ning lülitati eetrisse. Telestuudios kommenteeris mängu teist poolaega Heino Mikkin. Tallinna „Dünamo“ võitis mängu 2 : 1, kuid televaatajate jaoks oli tõeline šokk ja imetegu see, et nad nägid oma silmaga sündmust, mis toimus samal sekundil teisel pool kinnist riigipiiri. See oli Tallinna televisioonistuudio ajaloo kõige esimene otseülekanne välisriigist.

Kuidas tuletorn käivitas „Soome vaatamise“ fenomeni

See, mis algas Viimsi tuletorni platvormil inseneride eksperimendina, muutis aastakümneteks terve Põhja-Eesti kultuurilugu. Viimsi katsed andsid raadioamatööridele ja tavalistele inimestele teadmise ja šablooni: Soome lahe taha on võimalik näha!

Tuletornis kasutatud antennide eeskujul hakkasid kohalikud elanikud salaja meisterdama „Helsingi-antenne“ ning neid Viimsi ja Helsingi poole suunama.

Sellest ühest jalgpallimatšist kasvas välja aastakümneid kestnud fenomen, kus unikaalsed, sageli keelatud, antennikomplektid Viimsi randadel ja Tallinna katustel tõid Eesti kodudesse vaba maailma uudised, kultuuri ja meelelahutuse. Selle aja Soome-suunalise tegevuse tegeliku käivitaja rolli üle on peetud erinevaid vaidlusi. Kas need olid teleentusiastid või keegi veel, on võimatu täna öelda.

See kirjatükk toetub järgmistele allikatele:

  • Ajaleht „Televisioon“ (juuni 1957): Tallinna televisioonistuudio ametlik infoleht ja nädalakava avaldas vahetult pärast mängu ajaloolise loo, kus tutvustati ja selgitati vaatajatele selle unikaalse laheülese ülekande tagamaid ning tehnilisi väljakutseid. See oli haruldane avalik ülestunnistus lääne signaali transleerimisest.
  • Ajalooline perioodika (Eesti ja Soome ajakirjandus): Jalgpallimatši toimumist ja selle tulemust kinnitab ka ajalehe „Õhtuleht“ 4. juuni 1957 number (artikkel „Helsingi jalgpallis 2 : 1“). Soome poolelt kajastasid ülekandekatseid ajaleht „Helsingin Sanomat“ ja Soome tehnikakõrgkooli ringhäälinguajaloo kroonikad (Tes-TV / Televisioseura).
  • Eesti Ringhäälingu ja ETV ametlikud arhiivid.
  • Teleinseneride suulised mälestused: Lugu TEMP-2 teleri tassimisest ja tuletornis valves olemisest pärineb teleajaloolase Voldemar Lindströmi kogutud teleinseneride mälestusteraamatutest ja intervjuudest ning telekeskuse labori inseneri Nikolai Zavolneri meenutustest. Hillar Peebu koostatud teleajaloo peatükk „Liikuva ülekandejaama aeg“.

TIIT KIMMEL

ERR-i muuseumi juht

open graph imagesearch block image