Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) kodulehelt (info.err.ee/k/ajalugu) võib tõesti leida fakti, et televisioonihuvilised proovisid Viimsi tuletornis asuva teleriga vastu võtta Helsingi ülikoolis tehtavaid televisioonialaseid katsetusi.
„Viimsi rannik oli toona Nõukogude piiritsoon. Vaevalt sai sinna lihtsalt televiisor kaenlas jalutada ja Helsingi poole antenni keerama hakata. Kas tegemist võis olla piirivalvurite, tuletorni töötajate või mõne ametliku asutuse tehnikutega?“ kirjutas viimsilane oma küsimuses Viimsi Teataja toimetajale.
Ajaloolane ja Eesti sõjamuuseumi teadur Ranno Sõnum sõnas, et Viimsi ülemine tuletorn kuulus tõepoolest Nõukogude mereväele ja see allus 48. hüdrograafiateenistuse rajoonile. „Kes võis tuletornis Soome televisioonisignaale püüda, siis tõenäoliselt oli selleks tuletornivahi perekond. Sellepärast, et muidu ametlikult allus tuletorn Nõukogude mereväele, kuid vahtideks olid üldjuhul tsiviilisikud,“ arutles Ranno.
„Viimsi tuletornis tehtud katsetused on tõesti põnev killuke Eesti telealgusest. Kahjuks pean tunnistama, et ma ei oska praegu öelda, kes need inimesed olid ega kust teler pärines. 1955. aasta kevade kohta ei ole ma digiteeritud ajakirjanduses leidnud ühtki algallikat. ERR-i kronoloogia nimetab neid lihtsalt „televisioonihuvilisteks“ ega viita allikale,“ ütles ajakirjandusõppejõud ja ajakirjanik Indrek Treufeldt. Ta lisas, et Soome esimene juhtmeta telesaade toimus 20. aprillil 1955 ja esimene avalik saade 24. mail 1955. Saated tegi raadioinseneride seltsi televisiooniklubi tehnikakõrgkooli tegevusloa alusel, kronoloogias nimetatakse ekslikult Helsingi ülikooli. Et kuupäevad nii täpselt kokku langevad, viitab sellele, et kronoloogia kirje põhineb kellegi mälestusel või dokumendil.
Viimsi tuletorn oli kaks aastat hiljem täiesti ametlik vastuvõtupunkt. Ajaleht „Televisioon“ kirjutas 1986. aastal, et 3. juunil 1957 jõudis Helsingis peetud Tallinna–Helsingi jalgpalli linnavõistlus Eesti ekraanile nii, et „telepilt Helsingist püüti kinni Viimsi tuletornis ja läkitati sealt stuudiosse“. Kommentaari lisas stuudios Heino Mikkin. „Usun, et 1955. ja 1957. aasta lood on omavahel seotud: koht, kust Helsingi pilt kõige paremini kätte saadi, leiti katsetades,“ ütles Indrek.
Veel lisas ta, et juhuslik huviline ei saanud 1955. aastal ilmselt rannikutuletorni minna ja Helsingi poole antenni keerama hakata. „Kõige tõenäolisemalt olid katsetajad Tallinna telekeskuse tehnikud. Just aprillis ja mais 1955 saabus telekeskuse aparatuur ja käis telemasti ehitus. Kuna Tallinna kauplustesse jõudsid televiisorid alles 23. juunil, võis teler olla toodud Leningradist või kuuluda telekeskuse tehnika hulka. Need on aga oletused, mitte kindlad faktid,“ võttis Indrek jutu kokku.
Ülemaailmne televisioonipäev
21. novembril on ülemaailmne televisioonipäev. 30 aastat tagasi ehk aastal 1996 ÜRO poolt välja kuulutatud päev ei ole pühendatud pelgalt telerile, vaid televisioonile kui ülemaailmse suhtluse ja infovabaduse sümbolile. Televisioonipäev tõstab esile telemeedia väärtust tänapäeva olulise teavitaja, hariva jõu ja meelelahutuse allikana.
Aastal 1255 kuulutas paavst Aleksander IV Assisi Klara (1194– 1253) pühakuks, kuna legendi järgi olevat ta selgelt näinud ja kuulnud oma toa seinal jõulujumalateenistust, millest ta ise haiguse tõttu osa ei saanud võtta. Seda peetakse sümboolselt „maailma esimeseks otseülekandeks“. Alates aastast 1958 on püha Clara televisiooni ja televisioonitöötajate kaitsepühak.
KOMMENTAAR
Viimsi ülemine tuletorn Eesti sõjalises kaitses
Ranno Sõnum
ajaloolane ja Eesti sõjamuuseumi teadur
1939. aastal valmis 13 meetri kõrgune Viimsi ülemine tuletorn ehk Lubja majaks, mille ehitustöid juhtis insener Armas Luige. Tuletornil oli ka sõjaline otstarve, kuna see pidi olema Tallinna ümber asunud Eesti merekindluste rannakaitsepatareide peatulejuhtimispunktiks. Sellepärast on tuletornil ringakendega korrused, kus oleks avanenud vaade kogu Eesti merekindluste patareide tegevusväljale.
Ühtlasi sõja ajal, kui koostöös Soomega oleks rakendatud Soome lahe sulgu, mis tähendas, et laht oleks suletud Punalipulisele Balti laevastikule rannakaitsepatareide tule ja meremiinitõketega, siis oleks tuletornist saanud korrigeerida Soome rannakaitsepatareide tuld Helsingist lõuna poole jäävale merealale. Lisaks oli Soome lahe põhjas telefonikaabel, millega oleks saanud edastada vastastikku tulejuhtimise andmeid ja veel oleks saanud tuld juhtida raadio teel.