Viimsi vald on kõrgelt hinnatud elukoht oma erakordse looduse ja merelähedusega. Suurem osa Viimsi metsaaladest on kaitse all ja siinses imelises looduses liikumiseks on võimalik kasutada mitmeid spordi, metsa- ja matkaradasid. Viimsi vallas ajaloolisel klindiastangul asub Eestis unikaalne kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium, mis võõrustab kõrgtasemele rahvusvahelisi kultuurisündmusi ja on koduks siinsetele huvihariduskoolidele.
Aksi
Lisaks maismaale on Viimsi valla koosseisus 15 saart, mille pindala kokku on 26 ruutkilomeetrit. Viimsi valda kuulub ka väikesaar Aksi. Kõigest 2,3 km pikkune ja 0,5 km laiune saareke on kaetud heinamaade, kadastike, kiviklibu ja endiste hoonete varemetega.
Prangli Reisid on jaganud Aksi saare kohta 10 põnevat fakti, mille leiad SIIT.
Anekari
Tammneeme küla ning neeme vahetus läheduses asub väikesaar Anekari.
Keri
Eesti üks põhjapoolsemaid saari on Keri, mille pindala on vaid 2,88 ha ja rannajoone pikkus 0,93 km. Pranglist enam kui 6 km ning Leppneeme sadamast 18 km kaugusel asub väikesaar on loode-kagu sihis pikliku kujuga, madal ning kaetud munakivide, kruusa ja vähesel määral ka liivaga. Kividerohke on ka saart ümbritsev meri. Saarel leidub rohttaimestikku ja põõsaid.
Keri saare nimi tuletub rootsikeelsest sõnast Kockskär või Kokskär, kus sõna skär tähendab "kari", sõna "kok" tähendus jääb aga selgusetuks. Saart on nimetatud ka Kougschär, Kaugschär, Kärimaa.
Tuli on merepinnast umbes 31 meetri kõrgusel. Tuletorn on 28 meetri kõrgune.[1]
Saarel asub maamärgina tuntud Keri tuletorn, mis rajati 1858. aastal. See on laternaruumi ja kõrgel asetsevat rõduga punane silindriline metalltorn kivist silindrilisel alusel, niinimetatud karahvinil. Just siinsamas kasutati aastatel 1906–1912 esimest korda maailmas kohalikku maagaasi valguse tekitamiseks tuletornis. Tänapäeval kindlustab tuletorni plinkimist päikesepatareidest saadav energia. Tule tööd juhib arvuti.
Tuletorni tipus põleb pimedal ajal aasta läbi valge tuli järgmise tsükliga: 13 sekundit pime ja 2 sekundit valge. Tuli ei ole sektoriteks jagatud, vaid paistab igas suunas. Tuli on näha 11 meremiili kaugusele.
Keri saare külalisi võtavad navigatsiooniperioodil vastu vabatahtlikud saarevahid, kelle tegevust koordineerib Keri Selts MTÜ.
- Keri saart haldab Keri Selts MTÜ
- Keri Seltsi koduleht www.keri.ee
Kellynckholm
Kellynckholmi saar paikneb Leppneemes ja asub rannast umbes 350 meetri kaugusel. See on väikesaar, mille olemasolust pärinevad esimesed teated tänu mõisate piiritülile juba 15 sajandist.
Kellynckholmist 950 meetrit Rohuneeme suunas liikudes leiame Kullakari, mis jääb ametlikult Kelvingi küla koosseisu. Mõlemat saart ühendab see, et nad olid kunagi saared, millest on tänaseks järgi vaid kivikarid.
Mõisate piiritüli tõi Kellynckholmi kaardile
1470ndatel aastatel tekkis Viimsi poolsaarel esimene tüli kogukonnamaade ja -metsade kuulumise pärast Viimsi rannakülades. Kogukonnamaad ei olnud mõisa valduste hulgas ning esimene tüli puudutas Rohuneeme, Püünsi ja Haabneeme kõnnumaid (karjamaad, võrgukuivatusalad, hooajalised metsaraiealad jms). Pirita klooster, Tallinna raad, Saha mõis ning Maardu mõis pidasid neid maid kõik enda omaks. Õigus jäi Pirita kloostrile ning määrati, et klindilt alguse saavast teest jääb piir. Uus tüli puhkes 1497. aastal, kui Maardu mõisa uus omanik pidas Haabneeme metsa ja kõnnumaad Maardu mõisa omandiks. Ja nüüd jõuame selle tüli läbi Kellynckholmi saare mainimise juurde.
1497. aasta septembri lõpus jõuti ordu esindajate ning regionaalsete maanõunike komisjoni abil kokkuleppeni. Selle kokkuleppe kohaselt jaotati Maardu mõisa ja Pirita kloostrile kuuluva Viimsi mõisa valdustevaheline piir ja lepiti kokku selle tähistamine looduses. Piirikomisjoni otsusega poolitati Viimsi poolsaar alates tänase Leppneeme ja Kelvingi vahelisest metsast kuni Viimsi klindini tänapäevasel Mäealuse maastikukaitsealal. Piirikomisjon ning mõisate esindajad kogunesid kuuekesi Leppneeme rannajoonel, Kellyncholmi saare all. Kõikide juuresolekul raiuti rannaäärsele suuremale kivile kivist rist (mis on seal näha tänapäevalgi, kantud ka maa- ja ruumiameti pärandkultuuriobjektide kaardile) ning järjest liiguti edasi järgmise tähiseni, kuni klindini. Piiri kulgemist mere suunal kirjeldati järgmiselt: ristiga tähistatud kivist jäi rand koos Kellynckholmi saarega ja poolsaare idapoolsete aladega Maardu mõisale. See kirjeldus näitab, et piiriga määrati ka rannaäärne meri. Piir jäi sellisena kulgema sajanditeks.
Piiritülid jätkusid
Aga tülid ei vaibunud ja Kellynckholm sattus taaskord mõisate piiritülisse, võiks öelda, et lausa selle keskmesse. Kui varasemalt tülitseti maismaa pärast, siis uus piiritüli võttis fookusesse mere ja rannaõiguse. Nimelt vaidlesid 1863. aastal Viimsi ja Maardu mõisnikud piiri kulgemise osas merel, kuna merepiir tähendas mõisale mererenti. Viimsi mõisnik krahv Buxhoeveden soovis, et mõisa piir kulgeks Kellingore saarelt Prangli saare idatipuni. Maardu mõisnik aga pidas õigeks, et see kulgeks ristiga kivilt Maardule kuuluvale Kellingore saarele ja sealt otse merele. Pole teada, kas see tüli lõpliku lahenduse saigi. Viimsi mõisa kaartidel kajastati saart edaspidi Viimsi mõisa maade osana. Aga juba varsti ootas saart uus saatus.
Ainus Viimsi valla ära kaevandatud saar
Kellynckholmi saar sai esimest korda detailselt kantud 1689. aasta rootsiaegsele kaardile nimetusega Kelli Koire Sahr – kaardilt on näha, et tegu on ca paarituhande m² suuruse ovaalse kujuga saarega. Tänapäeval aga sellist suurt saart Kelvingi lahest ei leia. Nimelt veeti 1860. aastatel saare pinnas ja kivid kui ehitusmaterjalina Tallinna, kus seda kasutati sõjasadama ehitusel. Saare äravedamise lugu teadsid 1980. aastate alguses rääkida Leppneeme elanikud Linda Mik ja Pauline Raja. Kui 1875. aasta Viimsi mõisa kaardil on kaardil näha veel saar kitsa põhja–lõuna suunalise maaribana, siis tänaseks tähistavad omaaegse saare asukohta suured kivid ja kivikari. Saar kuulus 1910. aasta kaardi järgi Vinnuniidi talu koosseisu ja kandis nime Kellen Koire. Kaardile oli juurde kirjutatud „ära uhutud“. See viitab, et kõik, mis saarele peale maavara kaevandamist oli jäänud, uhuti tormide poolt ära. Saar kadus, kuid legend saarest ja selle nimi säilisid.
Saar või kari?
Praegune Kellynckholmi saar moodustab põhja–lõuna-suunalise kitsa maariba, mis on 111 meetrit pikk. Saare keskosas kõrgub ligi 13-meetrise ümbermõõduga rändrahn. Saare veest välja ulatuva osa laius on tavavee korral 4–7 meetrit, madalveega enamgi. Saar on kivise pinnamoega – koosnedes suurematest ja väiksematest kividest. Tinglikult võime saare pindalaks lugeda selle keskosa ca 100 m2 suuruse ala. Kõrgema merevee korral on saare asukohas näha vaid suuremad kivirahnud ning saare moodustav väljavenitatud kivikari on vee all. Madalveega võib paljanduda ca 900 m2 suurune kivikari. Kord on Kellynckholm saar ja kord taas veealune kari. Ametlikult on selle saare puhul tegemist siiski veealuse kariga või laiuga, ka ei ole saarele märgitud eraldi katastriüksust.
Vanu kaarte analüüsides ja toonaste teiste saartega võrreldes võis olla Kellynckholmi saare pikkus ca 200 meetri ja laius keskelt kõige laiemas kohas ca 40 meetrit. Tänaseks on seega algsest suurusest järgi jäänud väga väike osa. Ortofotolt vaadates on näha saare kunagist laiust selle veealuste karide järgi, mis omal ajal tähistasid saare rannajoont.
Saar andis Kelvingile nime
Kellynckholmi saare nimi on läbi ajaloo muutunud ja erineva kirjapildiga üles tähendatud. Saare järgi on nime saanud Kellengori kari (ka Vähe Jaagu neem – koht, kus praegu on Kelvingi sadam), Kellviigi rand, Kelliku või Kellingu laht, kari ja rand. Saar andis 1997. aastal nime toonasele Rohulepa külale, millest sai ametlikult Kelvingi küla. Sellega muutus ka Kellviigi laht Kelvingi laheks. Kaudselt sai ka saare järgi nime Kelvingi maastikukaitseala, mille rannajoonel ajalooline 15. sajandi piirikivi paikneb.
Millest aga saare nimetus Kellynckholm tuleneb? Arvatavasti on see saksakeelse kirjapildi järgi kirja pandud rannarootsi keelne kohanimi, mis algselt oli Käll-vik-holm ehk otsetõlkes Allika-lahe-saar. Mõisate piiritüli käigus sai see rannarootsi keelne saare nimi kirja saksapärasemalt ja Allikalahe saarest saigi Kellynckholm, mille nimi kinnistus ürikutes ja kandus erinevate toponüümide läbi tänapäevani.
Merikotkas nõuab trooni
Kellynckholmi saare on viimase kümnendiga naeru-, kala- ja merikajakatelt, tiirudelt ja luikedelt vallutanud kormoranid. Varasemalt võis sageli saarel kohata luikede või kajakate pesasid, kormoranide saabudes on saar aga muutunud teistele lindudele pigem ajutiseks peatuspaigaks ja tormivarjuks. Nüüd on üha sagedamini nähtud saare kohal patrullimas ja auringe tegemas merikotkast. Merikotkas külastab meelsasti kormoranide kolooniaid, et sealt üks kõhutäis kaasa haarata ja selliselt kormoranide elu saarel tugevasti mõjutada. Merikotka tuules võivad pesi rüüstata ka hõbekajakad ja vareslased. Mujalt piirkondadest on teada, et merikotka rüüsteretked on põhjustanud ka kormoranide ärakolimist.
Kellynckholmi ja Kullakari ümbruse merelahe linnuvaatlustel on nähtud näiteks järgnevaid liike: jääkoskel, sõtkas, ristpart ja sinikaelpart, laulu- ja kühmnokkluik, naeru-, meri- ja hõbekajakas, heletilder, väiketüll ning aul. Väga harva on Kellynckholmi kaugematel kividel nähtud ka hallhüljest.
Saari saab külastada paadiga
Kellynckholmi saart on võimalik külastada nii jalgsi kui paadiga, läheduses asuvale Kullakarile saab ligi paadiga. Aerupaadiga saab randuda kivide vahele pea igast küljest. Jalgsi Kellynckholmi saarele üle lahe minekul peab jääma saare põhja–lõuna-suunalisele teljele, mille pikendusena kulgeb veealune kari kuni rannikuni. Seda veealust teed on saarele jalgsi minemiseks kasutatud üle saja aasta. Vahepeal on vesi vööni, aga muidu on see veealune kergliiklustee kenasti läbitav.
Saare külastamiseks eelista aga aega, kus lindude pesitsusperiood (pesade esinemise puhul) on möödas, et neid seal mitte häirida.
Kellyncholm
- Pindala: ca 100 m²
- Rannajoon: ca 200 m
- Saare nimetused läbi aja: Kellynckholm, Kollinckholm, Kellikori sahr, Kelli Koire Sahr, Kellingoor, Kellen Koire
- Vaatamisväärsus: saare keskel ca 13 m ümbermõõduga rändrahn
- Huvitavat: saar kaevandati ja veeti materjalina ära 19. sajandi keskel
Kräsuli
Viimsi poolsaare tipu ja Aegna saare vahel, Suurest salmest ja Väikesest salmest piiratuna paikneb 17 hektari suurune Kräsuli saar. Kräsuli on ka üks kolmest Viimsi valla püsiasutusega saarest ja saar kuulub Rohuneeme küla koosseisu.
Algne rootsikeelne nimi Gräsö tähendab rohusaart, mis viitab saare kunagisele kasutusele heinamaana.
Loodusrikkus ja kivine rannik
Kräsuli on merest kõige kõrgemas punktis viis meetrit üle merepinna ja saare rannajoone pikkus ulatub 2,27 kilomeetrini. Madalveega võib saare rannajoon mõnisada meetrit suureneda ja saare lõunarannikul paljanduda liivasaared ja kivikarid. Läänekaldal asub ca 10 m ümbermõõduga Suurkivi-nimeline rändrahn.
Kräsuli rand on kivine ning seda liigendavad viis neeme (ajalooliselt Pihlakakari, Pendikse kari, Sadamakari, Numme kari ja Madikse nukk) ning abajas. Madal rannavöönd ja karid muudavad saarele väikeste paatidega lähenemise keeruliseks – eriti suveperioodil, mil tuleb olla tähelepanelik navigeerimisel.
Taimestik
Saare taimestik on märkimisväärselt mitmekesine. Lõunaosa katab tihe lepik, ida pool kasvavad erakordselt kõrged kadakad, mis annavad saarele eriilme. Kasvavad ka mändide hiiglased – kõige vanema männi vanuseks on hinnatud lausa 400 aastat. Need pärandpuud kannavad endas sajandite jagu merekliima mõjusid ja tormituulte mälestusi. Rannikul esineb roostikku ja saar on kaetud heinaste alade ja niitudega nagu selle ajalooline nimigi viitab.
Kaubatee äärest kalameeste kodusaareks
Keskajal kasutasid saart tõenäoliselt hooajaliselt kalurid ja heinategijad, ent alalist elanikkonda seal ei olnud. Saare ajalugu muutus 1920. aastate alguses, kui Eesti merekindluse rajamine muutis Aegna suletud sõjaväepiirkonnaks. Aegna kalamehed said asendusmaid Kräsulil ja Viimsi poolsaarel. Nii sai Kräsulist esimest korda alaliselt asustatud saar. Viis kaluriperet – Klaamased, Bendorfid, Nõmbergid, Lambotid – asustasid Kräsuli saare 1922. aasta lõpus.
Majade ehitus algas 1923. Aegnal saeti käsitsi puid ja materjal toodi paadiga üle. Jõuludeks olid juba seinad püsti. Saarel polnud elektrit ega jooksvat vett – vesi kaevust, valguseks petrooleumilambid, köeti puupliitidega. Kräsuli saare lapsed said oma alghariduse Aegna koolis või Pringis asunud Viimsi algkoolis.
Põhitöö oli kalapüük – püüti räime, turska, lesta, lõhet. Saare põhjapoolsel neemel asus ühine võrgukuivatusala. Lisaks tegeleti põllundusega ja peeti lehmi, sigu, kanu, lambaid. Kaluri elu saarel oli raske ja selleks, et sissetulekut tagada, hakati tegelema keelatud tegevusega – spirdivedamisega.
Salapiirituse saar
Nagu paljudes Viimsi külades, tegeleti ka Kräsulil 1920.–1930. aastatel salapiirituse veoga. Bendorfi ja Lamboti pered said läbi ajalehtede tuntuks oma piiritusevedamise lugudega.
Nii võis ajalehest lugeda, et detsembris 1929 leidis piirivalvur Jalmar Bendorfi vana purjepaadi alt 67 plekknõud 654 liitri piiritusega. Bendorf püüdis piirivalvurit kavaldada, väites, et tahab salapiiritust üles anda, kuid soovis tegelikult jälgi segada. Kohalikud hakkasid Bendorfi kutsuma „Kresuli kuningaks“. Ka Johannes Lamboti maal avastati korduvalt piiritusenõusid. Vedajad olid aga leidlikud ja kui millegagi vahele jäädi, siis peideti teinekord paremini. Näiteks leiti 1930. aastal J. Lamboti maalt sambla seest isegi piiritusega täidetud klaasist võrgupoi. 1931. aastal tabati Lambot paadiga Prangli saarelt 20 liitrit salapiiritust üle toomas. 1933. aastal tabati Lembit Bendorf Tallinna sadamas salapiiritusega. 1934 püüdsid Isak ja Lembit Bendorf 10-liitrise nõu piirivalvuri eest merre uputa. Bendorfi perekond tegeles salapiirituse ja salakauba veoga läbi kahe põlvkonna kuni 1930-ndate lõpuni.
Kräsuli pommitamine ja rüüstamised
1940. aasta ja sõda muutsid Kräsuli saarel palju – kolm Klaamase venda mobiliseeriti ja suunati Siberisse metsatöödele, kuid eluga pöördus tagasi vaid üks.
1944. aasta septembris pommitasid nõukogude lennukid Kräsulit, hävitades Nõmbergide rajatud Nõmme elumaja täielikult ning üks lennuk tulistas kuulipildujast hooneid, püüdis tabada inimesi ja koduloomi. See pani paljud perekonnad otsima pääseteed – ligi kümmekond saare elanikku asus pikale ja ohtlikule paadireisile Rootsi. Sõjajärgsetel kümnenditel jäi saarele mõni üksik majapidamine, kuni viimased alalised elanikud lahkusid 1975. aastal. Seejärel jäi saar tühjaks, toimus hooajaline majakohtade külastamine ja perioodiline kasutamine.
Pärast Eesti taasiseseisvumist seisis Kräsuli uue katsumuse lävel – vandaalitsejad kasutasid talvist jääkatet ära ning lõhkusid ja laastasid hoonetesse jäänud vara. Osa taluhooneid kaotasid isegi laetalad.
Saare taaselustumine
2000. aastate alguses algas Kräsulil n-ö taastumisperiood. 2002. aastal toodi saarele taas lambad, kes aitasid taastada omaaegset karjamaade maastikku. 2003. aastal asus saarele alaliselt elama uus perekond ning taastati vandaalide poolt purustatud Kaasiku talu. Korda seati ka Männiku talu laut ja saun ning Nõmme talu elumaja.
Täna on saarel viis krunti: neli maatulundusmaad ja üks elamumaa. Saare põhjaosas asub Nurme sadam, mis võimaldab saarele paadiga ligipääsu. Looderannikul on 2003. aastast pärit pargase vrakk.
Saare tiivulised, hülged ja õitsejad
Kräsuli ranniku kivised neemed ja vaikne sisemaa pakuvad elupaiku mitmesugustele liikidele. Saare randadel pesitsevad erinevad rannalinnud – kajakad ja tiirud, kes kasutavad väikesi abajaid ja neemesid pesakohtadena. Osa neist on ka kaitse all. Näiteks on 2013. aastast teada, et saarel on kohati mitmeid väike- ja randtiire ning väiketülle, kes kõik on arvatud III kaitsekategooria liikide hulka. Ka on Kräsuli ja teised väikesaared rändelindudele peatuspaigaks.
Mere poolt võivad saarele külla tulla hallhülged, kes puhkavad rannakividel, samuti külastavad saart aeg-ajalt metskitsed jt väikeulukid, kes suve soojemal ajal üle väina ujuvad või talvel üle jää jalutavad.
Ajaloolised andmed viitavad, et saarelt võib leida ka kaitsealuseid taimeliike. Näiteks on saarelt leitud III kaitsekategooria liike: roosa merikann, aas-karukell ja kahelehine käokeel. Kas nad veel alles on, pole artikli autorile hetkel teada.
Külastamine ja Väike salm
Väike salm, mis eraldab saart Viimsi poolsaarest, nõuab sõitjalt tähelepanu – kivine põhi ja madalikud on kogenematu meresõitja jaoks väljakutse. Kindlasti tasub silmas pidada, et saarel on elutalud ja eramaal liikumine saab toimuda väljaspool kallasrada vaid maaomaniku loal.
Kräsuli on elav näide sellest, kuidas väike saar on läbi sajandite täitnud erinevaid rolle – kaubatee vahepeatusest heinamaaks, siis muutunud kalameeste kodusaareks ning nüüd kujunenud moodsas Viimsis vaikseks maapiirkonna külaks.
KRÄSULI
- Pindala: 17 ha
- Rannajoon: 2,27 km
- Kõrgeim koht: 5 m
- Saare nimetused: Grääs Öen, Gräsör, Gräsgrund, Grasholm, Heina sahr, Kresulimaa, Kresuli, Kräsuli
Teksti koostas Alar Mik.
Kullakari
Salapärasest ja kadunud Kullakari saarest on järgi üksikud kivid. Tänaseks on teadmata, kuhu saar kadus ja miks selle nimi just Kullakari on. Kullakari saar või tänaseks pigem laid või ka kõrgema vee korral madalam kivine koht asub Kuusikneeme rannakõrgendikult ligi 270 meetrit idasuunal.
Kadunud Kullakari ja Kellynkholmi saartest on kirjutanud Alar Mik pikemalt SIIN.
Kumbli
Kumbli saar asub Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) vaid 270 meetrit põhja suunas ja Kräsuli saarest napilt 150 meetrit idas. Saar kuulub Rohuneeme küla alla. 2 hektari suuruse saare rannajoone pikkus on 800 meetrit ning saare pind on rohtunud, kruusane. Kumbli kõrgeim koht ulatub umbes 3 meetrit üle merepinna.
Laevakari
Laevakari nimeline väikene kivine saar asub Prangli saare lõunaküljel, Kiburikarist edela suunas Lääneotsa külas.
Laevakari saar on ametlikult 368 m2 suurune ja peamiselt erineva suurusega kividest koosnev väikesaar, mis kuulub tervenisti riigile. Saare moodustab üks maatulundusmaa katastriüksus. Saare rannajoon on ca 100 meetrit, mis mere taseme langemisel suureneb. Tegelik saare pindala on tavaveega suvel nii 680-690 m2 ja rannajoone pikkus küündib 200 meetrini. Laevakari saare ja Prangli saare vahele jääb 125 meetri pikkune meretee. Saarele saab madala veega minna mööda Kiburikari säärt, mille lõpust läheb Laevakarini veealune kari. Merevee taseme langemisega paljastub merest ka Laevakari säär, mis kulgeb Prangli saare suunas ja jookseb kokku Kiburikari või ka Rivi otsa veealuse kivise neemega.
Karide rivi kui teekond Laevakarini
Prangli saarel asuva Rivimaa juurest saab alguse pikem kivide ja neemede rivi, mis ulatub merre ning moodustab veealuse kivikari. Üks osa sellest karist kannab tänapäeval Kiburikari nime.
Kiburikari säär, nagu me seda täna tunneme, on tegelikult mitme endise saare liitumisel tekkinud maismaaosa. Kunagi oli Kiburikari eraldi saar – veel 1880. aasta Väike- ja Suur-Prangli kaardil on see selgelt iseseisva saarena märgitud. Aastakümnete jooksul on meri taandunud, setted liikunud ja maa kerkinud, mistõttu kasvas saar Prangli saarega kokku ning muutus sääreks. Ka sääre keskosas olev väike saareke lebas veel sadakond aastat tagasi mere embuses – nüüdseks on seegi endine saar saanud Kiburikari sääre osaks.
Omaaegne säär, mis kunagi Kiburikari saareni kulges, kandis Rivi otsa nime – seal lõppes või sai otsa kivide ja neemede rivi. Tegelikkuses läks kari vee alt edasi. Laevakari on selle veealuse kari jätk ehk lõpp-punkt.
See saarte, neemede ja karidega maastik on läbi sajandite pidevalt muutunud – meri on üht paika uhtunud, teist juurde kasvatanud. Just selline ettearvamatu ja muutlik veealune maailm on kujutanud laevadele läbi aegade suurt ohtu. Laevakari ongi arvatavasti saanud nime sealse uppunud laeva järgi, mis on merepõhjas lebanud juba enam kui kolm sajandit.
Laevakari ja laeva vrakk
Laevakari rannikust 350 meetrit idasuunas võibki merest leida väga vana laevavraki. Tegemist on arheoloogiamälestisena kaitse all oleva kraieri Sancte Marcus vrakiga. Kraier (ka kreer või kreyer) oli Hollandi päritolu Läänemerel kasutav väiksemat sorti kaubalaevatüüp, sageli ka sõjalaevastiku varustuslaev. Laevakari läheduses asuv vrakk on ca 4 meetri sügavuses vees ja liiva sisse mattunud. Merepõhjast ulatuvad osaliselt välja kaared ja esitääv. Vraki pikkus on umbes 19 meetrit ja laius 8 meetrit. Säilinud on osa laeva pardast ja põhi. Laeva lastiks on merearheoloogide andmetel olnud ilmselt kasehalud. Laeva täpne uppumise aeg ega põhjus pole teada, laev ise kuulub 17. sajandisse ja arvatavasti uppus see 17. sajandi lõpus.
Vraki asukoht on märgitud rootslasest kartograafi Carl Eldberghi poolt 1705. aastal tehtud merekaardile. Prangli randlaste sõnutsi on vrakki aegade jooksul lammutatud ning sealt toodud puitu on kasutatud saarel.
Laevakari kuulub Prangli hoiuala koosseisu, mille eesmärk on kaitsta erinevaid elupaigatüüpe, sh karid, laiud, väikesaared, rannaniidud, rannad. Laevakari saarel võib kohata erinevaid ranna- ja merelinde, eraldi kaitsealuseid liike pole aga saarelt teada. Laevakarist kümmekond meetrit lõunas asub saare rannikuvees Nõiakivi nimeline suurem rahn.
Saladuslik Nõiakivi
Laevakari lõunarannikul, kus meri igavesti vastu kive mühiseb, asub salapärane Nõiakivi. Vanad pranglilased – kalamehed ja rannarahvas, kes tundsid saare ümbruse rannikut paremini kui oma peopesa – teadsid rääkida, et kivi olevat öösiti omandanud ebaloomuliku helenduse. Eriti sügisöödel, kui kuu helendas või mereudu kogunes, paistvat kivist kumav valgus või helk. Mõned väitsid, et tegu oli valetulegagi – petliku virvendusega, mis ahvatles meremehi kursist kõrvale otse hukatuslike karide suunas. Nii ongi kivi saanud oma salapärase nimetuse, mis on kandunud läbi põlvkondade. Räägiti, et salakaval rannarahvas olevat laternate ja tulede abil meelitanud laevu madalikele, et nende lasti rüüstata. Kas Prangli nõiakivi helendus oli hoiatus kadunud aegade kurjadest tegudest – seda ei tea keegi öelda.
Praegu on Nõiakivi kaartidele märgitud Laevakari lõunarannikul asuva suure kivi asukohta, samas 1705. aasta kaardile on märgitud Nõiakivi asukoht Laevakarist ca 280 meetri kagusuunal, kus merest kõrgub ca 13 meetrise ümbermõõduga suur rahn. Võrreldes toonast ja praegust kaarti, on näha, et Nõiakivi asukoht on muutunud – võimalik, et rahva mälus on selle asukoht ajaga tuhmunud ja seetõttu ka kaardil asukohta vahetanud, ka on võimalik, et 1705. aasta kaardil märgiti see valesti. Samas on märkimisväärne, et Nõiakivi tähistamist peeti niivõrd oluliseks, et kõigist kividest pandi merekaardile vaid Nõiakivi. Igal juhul elab legend Nõiakivist edasi ka tänapäeval.
Omal ajal nimetati isegi Laevakarini suunduvat tänast Kiburikari säärt Nõiakivi sääreks – see oli märk sellest, kui oluline see müstiline paik ja lugu kohalikele oli.
Laevakari
- Pindala: 368 m2
- Tegelik pindala: ca 690 m2
- Rannajoon: 100 m
- Tegelik rannajoon: ca 200 m
- Vaatamisväärsus: Nõiakivi
Teksti koostas Alar Mik.
Lahesaar
Muuga lahes asub 0,41 hektari suurune Lahesaar, mille rannajoone pikkus on 308 meetrit. Pikliku kujuga ja kruusase pinnamoega saart lahutab Viimsi poolsaarest umbes 1 kilomeetri jagu Tammneeme laht.
Saare koordinaadid on 59° 32′ N, 24° 54′ E.
Lookari
Väike kivine Lookari asub Anekari vahetus läheduses.
Mätta kari
Leppneemes, vaid 15 meetrit Veskineeme kaldast põhja poole, kus madalas rannalahes kõrgub roostik, paikneb Mätta kari – ajalooline väike heinasaar, mis peidab endas põnevat linnustikku. Sellest saarest umbes 130 meetrit põhjapoole paikneb Mätta kari väike kaaslane.
Veskineeme on maismaanina Leppneeme küla rannikul, kus paikneb Leppneeme sadam. Siin asus kunagi Jaani kaluritalu, mille maade juurde kuulus ka Mätta kari. Kuivõrd rannatalu juures kasutati ära iga maalapp, on teada, et saarelt niideti sadakond ja enamgi aastat tagasi heina, osade teadete kohaselt karjatati seal isegi loomi. Tänapäeval on saart kattev rannaniit muutunud piki veepiiri kulgevaks tihedaks roostikuks ning saare keskmistel kõrgematel osadel kõrguvad ohakad, kassitapp tarnade ning kõrreliste mättad. Ilmselt on koos taimedega muutunud aja jooksul ka saare linnustik, sest erinevad liigid vajavad erinevaid elu-, toitumis- ja pesitsustingimusi.
Mätta kari nimega on olnud palju segadust. Nii on ajalooliste allikate kohaselt saart kutsutud ka Sepa kariks ja need kes seda tegid, kutsusid Mätta kariks hoopiski Kellynkholmi saart, mis asub Kelvingi ja Leppneeme küla vahelises lahes. Samas on inimesi, kes nimetasid Mätta kariks hoopiski tänase Mätta kari saare juures olevat väikest laidu, millel nime pole ja mida Mätta kari kaaslaseks kutsume. Sepa kari nimetus oli piirkonnas kasutusel ja seda kandis Lännemäe lahte suunduv neemeots Veskineemel. Ka kasutati mõlemat nime paralleelselt. Vähemalt nii on nimed kirja pandud kohalike elanike teadete alusel ja vanadel kaartidel. Võimalik, et külaelanikud kasutasid erinevatel saartel nimesid vabamalt ja Mätta kari nimetust kasutati mõnikord ka väikesaarte puhul, millel mõni üksik roheline rohumätas asus.
Saar, mis kasvab merest
Meri kujundab loodust ja rannikut. Mätta kari on mõnes mõttes dünaamiline saar – selle pindala ja kuju on aastakümnetega palju muutunud. Maakatastri andmetel on saare pindala ametlikult 5 836 m2, kuid tegelikkuses on saar roostiku laienemise ja setete kogunemise tõttu ligi kaks korda suurem – tänapäeval ulatub saare pindala juba ligi 10 770 m2.
Ka rannajoone pikkus on kasvanud ametlikust 440 meetrist tegeliku 720 meetrini, madalvee ajal võib see küündida isegi 800 meetrini. Põhja-lõuna suunas sirutub saar 330 meetri pikkuseks, laius kõige laiemas kohas on umbes 80 meetrit. Saare kõrgeim punkt kerkib vaid ühe meetri kõrgusele merepinnast – eemalt vaadates sulab Mätta kari peaaegu ühte Lännemäe lahe roostikega.
Linnustiku paradiis rannavetes
Mätta kari pakub mitmekesist elupaika rannalindudele. Roostik, kõrkjad, kaislad, tarnatuustid, rohumättad, kivid ja lõukad rannajoonel loovad mitmekesise keskkonna nii pesitsemiseks kui toidu otsimiseks.
Saarel ja selle ümbruses elavad luiged ja haigrud, kes kasutavad madalat rannavööndit toitumiskohana. Arvukalt võib saarel märgata toimetamas ka kajakaid ja parte, kes pesitsevad roostikus ja rannaäärsete rohumätaste ning kivide vahel. Eriti väärtuslikud on looduskaitsealuste liikide esinemised: saarel on kohatud randtiire (Sterna paradisaea), jõgitiire (Sterna hirundo), mudatildreid (Tringa glareola) ning hänilasi (Carduelis cannabina) – kõik neli liiki on Eestis looduskaitse all. Ka kõige rangema kaitse all olevat merikotkast (Haliaeëtus albicilla) on korduvalt saarekese kohal tiirutamas ja saarelt lendu tõusmas nähtud.
Hetkel ei ole Mätta karil ametlikult registreeritud looduskaitsealuste liikide elupaiku, kuid täpsemate vaatlustega võib neid sinna siiski tulla. Lisaks liigi kohtamisele on eriti oluline tuvastada tema pesitsemine ja poegade kasvatamine. Viimsi vallavalitsus hoiab juba paar aastat fookust meie loodusväärtuste kaardistamisel, kusjuures 2025. aastal lisandus palju uusi andmeid meie vallas just lindude kohta (sh Mätta karil). Kui sa oled ise linnutundja või tead kedagi, kes on, siis igati tervitatav on kaitsealuste liikide info kaardistamine (koos fotodega). Andmeid võib esitada läbi loodusvaatluste äpi (LVA) või kirjutades vallavalitsuse keskkonnaosakonnale. Kaardistamine on vajalik, et hoida ja kaitsta neid liike ja isendeid, kes seda kõige rohkem vajavad.
Mätta kari kaaslane – kormoranide ja kajakate kivikari
Mätta kari kaaslane on ca 155 m2 madal kivikari, mille ilme varieerub merevee kõrgusest sõltuvalt. Kõrgema veetaseme korral on laid peaaegu täielikult vee all ja merepinnast paistavad välja vaid üksikud teravatipulised kivid. Tavavee ja madalvee ajal on laid aga täielikult nähtav ja isegi kõnnitav – kivine platvorm keset rannikumerd. Ametlikult ei ole laid katastriüksusena kirjas, mistõttu kajastatakse seda kaardil merena.
Viimastel aastatel on laid muutunud populaarseks pesitsuspaigaks kajakatele ja haigrutele. Lisaks on sinna asunud elutsema ka kormoranid, kes eelistavad avatud kivikari kui turvalisemat puhke- ja kuivatuspaika. Laid täiendab Mätta kari ja tema lähiümbruse ökoloogilist väärtust ja pakub elupaika lindudele, kes taimede olemasolu saarel oluliseks ei pea.
Külastamine ja hooajalised piirangud
Mätta karile pääseb paadiga, kõige paremini saab läheneda põhjapoolselt küljelt, kus veetase ja pinnareljeef võimaldavad ohutut randumist. Saar kuulub tervenisti Viimsi vallale. See koosneb ühest üldkasutatava maa kinnistust ja on tervenisti avalik, kuid külastamisel tuleb kindlasti arvestada lindude pesitsusperioodiga.
Kevad- ja suvekuudel (aprillist juulini) soovitame saart mitte külastada, et mitte häirida hauduvaid ja tibusid kasvatavaid linde. Hilissuvel ja sügisel, kui linnupojad on juba lennuvõimelised, on saar avatud loodusvaatlejatele ja huvilisele, kes soovivad nautida väikesaare eripära, merest kujundatud maastikku ja põnevat linnustikku.
Mätta kari on hea näide sellest, kuidas ajalooline rannaniit ilma inimmõjuta muutub, kuidas elupaigad tekivad ja kaovad ning kuidas erinevad liigid endale väikesel territooriumil sobiva elu-, kasvu- või toitumiskoha leiavad. Saar ja tema kaaslane elavad meremõjude taktis ning peidavad endas looduse rikkusi.
Mätta kari
- Pindala: 5 836 m2
- Tegelik pindala ca 10 770 m2
- Rannajoon: 440 m, tegelik rannajoon ca 720 m
- Saarel kohatud 5 looduskaitsealust liiki
- Võib kohata ka nimetust: Sepa kari
Mätta kari laid
- Pindala: 155 m2
- Rannajoon: 50 m
Teksti koostas Alar Mik.
Naissaare
Tallinnast kümmekonna kilomeetri kaugusel asuv Naissaar köidab ilusa liivaranna, matkaradade, militaarpärandi ja suvise kultuurifestivaliga. Saare ida- ja lõunarannikul on puhta liiva ning looduslike rannaroosidega rannad.
Enamik saarest on kaetud metsaga, kus juulis saad noppida värskeid mustikaid, augustis-septembris aga pohli. Uuri ka suuri rändrahne, mille liustikujää on kaasa toonud. Kogu saar on looduskaitse all. Naissaarel on kolm 10–13 kilomeetri pikkust matkarada: militaarrada, kultuurirada ja loodusrada, kõik viitadega tähistatud. Jalgsimatka asemel võid tellida hoopis giidiga ekskursiooni jalgrattal, nõukogudeaegses kastiautos või maasturil.
Asukoha tõttu on Naissaarel läbi sajandite olnud oluline kaitsefunktsioon. Peeter Esimese ajal ehitati suurtükipatarei, et sulgeda kahuritulega ligipääs Tallinnale Soome lahelt. Saare lõunaosast leiad mahajäetud nõukogudeaegse miinitehase, samuti on pärandiks kitsarööpmeline raudtee pärandiks ajast, kui saar oli Nõukogude sõjaväe valduses.
Omari küün on igal suvel traditsioonilise Nargenfestivali toimumispaik, võõrustades kontserte ja teatrietendusi. Regulaarne laevaühendus Naissaarega on mai lõpust septembri keskpaigani reedest pühapäevani. Saart saab külastada ka oma jahi või kaatriga. Sadama lähedal on telkimisala, ööbida saad ka kämpingus ja mugavustega puhkemajades.
- Laevaühendus Naissaarega:
www.sunlines.eu
www.naissaar.ee
www.monica.ee
www.praagapuhkemaja.com
www.watersport.ee
www.merematkad.com - Saarevanem on Toomas Luhaäär
e-post: [email protected]
telefon: +372 514 7238. - Vaata lisaks:
Naissaare koduleht
Naissaare külastuskeskus
Naissaare arengukava 2023–2033
Pandju
Viimsi vallas Püünsi küla koosseisu kuulub Pandju saar, mis ulatub u 400 meetri jagu Tallinna lahte. 0,94 hektari suuruse saare rannajoone pikkus on 1,3 kilomeetrit.
Saare põhjarannik on kääruline. Mandri poole ulatub kitsas madal maasäär, mida eraldab mandrist madal mereriba, Püünsi salm. Madala veetasemega saab just mööda sedasama Püünsi salmi mandrilt saarele jalutada.
Pandju saarel on lindude pesitsemise perioodil inimeste viibimine keelatud.
1689. aasta Viimsi poolsaare kaardil kasutati saare kohta nimetust Pandisahr. Läheduses asub meremärk Pandju läänetooder.
Prangli
Prangli saar Tallinna külje all on Eesti kõige põhjapoolsem aastaringse asustusega saar, kus kolme küla peale on kokku u 100 elanikku ja säilinud aastasadade pikkune kaluriküla-kultuur. See on ainus saar Põhja-Eestis, kus on elatud pidevalt üle 600 aasta. Lisaks heale ligipääsetavusele hiilgab Prangli mitmekesise looduse ning ilusate maastikega.
Saare kivises lääneosas on soolalembese taimestikuga rannaniidud, ida- ja kirdeosa on liivase pinnasega. Suur osa saarest on kaetud männimetsaga, mis vaheldub kivikülvide ja rändrahnudega. Saarel elutseb ligi 40 liiki veelinde ja õnne korral võib kevaditi tabada hülgeid.
Pranglil esineb tohu – udu, mis tekib sooja mere auramisel ning mida saarlased eristavad tavalisest udust. Külmal talvel näeb omapärast nähtust, kus jäävaba mere kohal on taevas tumedam ning jääga kaetud aladel heledam. Legendi järgi olnud Prangli mereröövlite saar ja röövlid elanud paksus kuusemetsas. Et nendest lahti saada, olevat see maha põletatud ja saarele kasvanud männimets. Mereröövlite varandus on siiani leidmata, matmispaigaks aga oletatavasti saare kõrgeim koht Kullamägi. Kindlasti astu läbi muuseumist: Vanani talu näitustemaja tutvustab pranglilaste eluolu, Mardi talus asuvad ajaloolised võrgukuurid.
Laevaühendus Prangliga:
Prangli saarel Kelnase sadama kontakt-telefoni number: +372 5478 0338
Liinilaeva Wrangö piletid saad soetada siit:
www.sunlines.eeVeetakso telli siit:
Ülesaare Puhkekeskus veetakso, 8 kohta, tel: +372 56671496
Prangli Kämping veetakso, 7 kohta, tel: +372 51911811
Prangli Holiday veetakso, 8-12 kohta, tel: +372 56228953
Prangli tennis, kajak ja veetakso, 10 kohta, tel: +372 5040691
Praaga puhkemaja veetakso, 12 kohta, tel: +372 56488127
www.prangli.ee
www.praagapuhkemaja.com
www.watersport.ee
www.merematkad.com
Saab kasutada ka reisikorraldaja teenuseid oma laevareisi korraldamiseks. Teenust pakub Prangli Reisid www.pranglireisid.ee- Saarevanem on Raimond Linholm, telefon: +372 5191 1811.
Vaata lisaks:
Prangli resto www.prangliresto.ee
Prangli Saarte Muuseum www.prangli.ee
Prangli Ülesaare kämping www.prangli.com
Prangli Puukoda www.pranglipuukoda.ee
Prangli poodPrangli kirik
- Prangli saare arengukava 2020–2030 (muudatusettepanekud)
Sepakari
Sepakari on maismaaga kokku kasvanud väikesaar, mis asub Leppneeme sadama vahetus läheduses.
Silikrunn
Sillikrunn asub Aegna saare vahetus läheduses, Kurikneemest põhja suunas.
Sillikrunni saare koordinaadid on 59° 36′ N, 24° 44′ E.
Seinakari
Seinakari on 3,3 hektari suurune ja 1,35 kilomeetri pikuse rannajoonega kari, mis asub asub Pranglist läänes ja Tiirloodist edelas. Saar on pikliku kujuga ja liivase pinnamoega.
Seinakari koordinaadid on 59° 38′ N, 24° 59′ E.
Saar kuulub Prangli hoiuala koosseisu ja on looduskaitse all.
Tiirlood
Tiirlood (ka Tiirloo, Tiirloosaar) on poolsaar, mis varem oli eraldi saar, kuid nüüdseks kasvanud kokku Prangli saarega.
Poolsaarest põhjas asub Tiirloo säär, mis on Tiirloodiga samuti kokku kasvamas.
Vullikrunn
Kaks kilomeetrit Aegnast loode poole, kus Soome lahe lained lõhuvad vastu kivikari, paikneb Vullikrunn – Viimsi valla kivine väikesaar, kuid meresõidu ohutuse seisukohalt väga oluline saar.
Ajaloolise nime Wulfsgrund (tõlkes Aegna madalik) järgi tuntud saar on vaid 0,25 hektarit ehk umbes 2600 m2 suur ehk ligikaudu poole jalgpalliväljaku suurune kivine kari. Saar kuulub Rohuneeme küla koosseisu.
Saar, mida meretõus kujundab
Vullikrunni või sageli ka Suurkari nime kandva saare rannajoont mõjutab Soome lahe veetaseme sesoonne muutumine. Tavavee ajal ulatub saare lõuna-põhja suunaline telg 115 meetrit, kuid madalvee perioodil paljastub Aegna suunas kulgev kivine neemeriba, mis pikendab saart üle kahe korra – koguni 200 meetrini. Ka saare pindala kasvab suvise madalvee ajal täiendava 400 m2 võrra. Rannajoone pikkus varieerub ametlikust 270 meetrist kuni 440 meetrini – sõltuvalt veetasemest.
Laiemas kohas ulatub saare laius vaid 39 meetrit, mistõttu tormide korral loksuvad lained üle saare ning siis näeb saar rohkem välja veealuse madaliku või ka kivikarina kui maalapina.
Tulepaak kui väikesaare navigatsiooniinnovatsioon
Saare süda on Aegna tulepaak – 12,4 meetri kõrgune terasest meremärk, mille tuli helendab 14 meetri kõrguselt merepinnast. See on navigatsiooni tugisammas laevadele, mis Tallinna lahe vetest läbi sõidavad ning meremärgid on Vullikrunnil olnud juba 1820ndatest aastatest.
2008. aastal toimus saarel navigatsioonimärgistuse valdkonnas tehnoloogiline murrang – paigaldati Eesti esimene LED-tehnoloogiaga varustatud tulepaak, mis varustati valge ja punase sektoriga valgusdiood-sektorlaternaga. Esimene torn sai siiski tormituultes kannatada ja asendati sama aasta lõpus uuega. Tulepaak paikneb 100 m2 suurusel riigile kuuluval transpordimaa krundil, ülejäänud saar kuulub Viimsi vallale üldmaana.
Saare asukad – kaitsealustest linnukolooniani
Vullikrunnil valitseb rannikulooduse eripära. Siin on registreeritud randtiiru (Sterna paradisaea) ja hallhüljese (Halichoerus grypus) elupaigad – mõlemad looduskaitsealused liigid, kes on kohanenud heitlikus merekeskkonnas elama.
Viimastel aastakümnetel on saare vallutanud kormoranid. 2021. aastal saavutas kormoranide koloonia haripunkti – saarel loendati 1280 pesitsuspaari. See oli märkimisväärne arv nii väikesele kivikrunnile. Siiski on koloonia viimastel aastatel kahanenud – 2025. aasta seire andmetel on pesitsuspaare 455.
Külastamine ja ajaloolised naabrid
Vullikrunni külastamiseks tuleb kavandada eraldi paadireis, arvestades linnustiku pesitsusperioodi kevadel ja suvekuudel. Kui satud õigel ajal saarele, võid saada hülgevaatluse osaks.
Saare mereajalugu on aga veelgi rikkalikum – mõnisada meetrit põhjasuunas lasuvad põhjas kaks ajaloolist laevavrakki: liinilaev Riksens Ständer ja fregatt Wachtmeister. Mõlemad on arheoloogiamälestisena muinsuskaitse all ning meenutavad, et Soome lahe lained pole alati laevadele armulikud olnud.
Sellisena moodustab Vullikrunn koos ajalooliste vrakkide, tulepaagi ja elurikka linnustikuga ainulaadse merekultuurilise tüki Viimsi valla saarestikust.
Vullikrunn
- Pindala: 2 617 m2
- Pindala madalveega: ca 3 000 m2
- Rannajoon: 270 m
- Rannajoon madalveega: ca 440 m
- 1820ndatest alates paikneb saarel meremärk
- Saarel on leitud 2 looduskaitsealust liiki
Teksti koostas Alar Mik.
Kontakt ja lisainfo
Raul Ilisson
merenduse spetsialist
saared, laevaühendus, sadamad, lautrid, merepääste, hajaasustuse ja väikesaarte programmid
õigusteadus, kõrgharidus; merendus, kõrgharidus(magister)
saared, laevaühendus, sadamad, lautrid, merepääste, hajaasustuse ja väikesaarte programmid
Ave Mellik
kogukonna koordinaator
kogukonnasuhete arendamine, uuringute läbiviimise korraldamine, ettevõtluspäeva ja -messi korraldamine
kogukonnasuhete arendamine, uuringute läbiviimise korraldamine, ettevõtluspäeva ja -messi korraldamine
Viimati uuendatud 14.05.2026
