Kellynckholmist 950 meetrit Rohuneeme suunas liikudes leiame Kullakari, mis jääb ametlikult Kelvingi küla koosseisu. Mõlemat saart ühendab see, et nad olid kunagi saared, millest on tänaseks järgi vaid kivikarid.
Mõisate piiritüli tõi Kellynckholmi kaardile
1470ndatel aastatel tekkis Viimsi poolsaarel esimene tüli kogukonnamaade ja -metsade kuulumise pärast Viimsi rannakülades. Kogukonnamaad ei olnud mõisa valduste hulgas ning esimene tüli puudutas Rohuneeme, Püünsi ja Haabneeme kõnnumaid (karjamaad, võrgukuivatusalad, hooajalised metsaraiealad jms). Pirita klooster, Tallinna raad, Saha mõis ning Maardu mõis pidasid neid maid kõik enda omaks. Õigus jäi Pirita kloostrile ning määrati, et klindilt alguse saavast teest jääb piir. Uus tüli puhkes 1497. aastal, kui Maardu mõisa uus omanik pidas Haabneeme metsa ja kõnnumaad Maardu mõisa omandiks. Ja nüüd jõuame selle tüli läbi Kellynckholmi saare mainimise juurde.
1497. aasta septembri lõpus jõuti ordu esindajate ning regionaalsete maanõunike komisjoni abil kokkuleppeni. Selle kokkuleppe kohaselt jaotati Maardu mõisa ja Pirita kloostrile kuuluva Viimsi mõisa valdustevaheline piir ja lepiti kokku selle tähistamine looduses. Piirikomisjoni otsusega poolitati Viimsi poolsaar alates tänase Leppneeme ja Kelvingi vahelisest metsast kuni Viimsi klindini tänapäevasel Mäealuse maastikukaitsealal. Piirikomisjon ning mõisate esindajad kogunesid kuuekesi Leppneeme rannajoonel, Kellyncholmi saare all. Kõikide juuresolekul raiuti rannaäärsele suuremale kivile kivist rist (mis on seal näha tänapäevalgi, kantud ka maa- ja ruumiameti pärandkultuuriobjektide kaardile) ning järjest liiguti edasi järgmise tähiseni, kuni klindini. Piiri kulgemist mere suunal kirjeldati järgmiselt: ristiga tähistatud kivist jäi rand koos Kellynckholmi saarega ja poolsaare idapoolsete aladega Maardu mõisale. See kirjeldus näitab, et piiriga määrati ka rannaäärne meri. Piir jäi sellisena kulgema sajanditeks.
Piiritülid jätkusid
Aga tülid ei vaibunud ja Kellynckholm sattus taaskord mõisate piiritülisse, võiks öelda, et lausa selle keskmesse. Kui varasemalt tülitseti maismaa pärast, siis uus piiritüli võttis fookusesse mere ja rannaõiguse. Nimelt vaidlesid 1863. aastal Viimsi ja Maardu mõisnikud piiri kulgemise osas merel, kuna merepiir tähendas mõisale mererenti. Viimsi mõisnik krahv Buxhoeveden soovis, et mõisa piir kulgeks Kellingore saarelt Prangli saare idatipuni. Maardu mõisnik aga pidas õigeks, et see kulgeks ristiga kivilt Maardule kuuluvale Kellingore saarele ja sealt otse merele. Pole teada, kas see tüli lõpliku lahenduse saigi. Viimsi mõisa kaartidel kajastati saart edaspidi Viimsi mõisa maade osana. Aga juba varsti ootas saart uus saatus.
Ainus Viimsi valla ära kaevandatud saar
Kellynckholmi saar sai esimest korda detailselt kantud 1689. aasta rootsiaegsele kaardile nimetusega Kelli Koire Sahr – kaardilt on näha, et tegu on ca paarituhande m² suuruse ovaalse kujuga saarega. Tänapäeval aga sellist suurt saart Kelvingi lahest ei leia. Nimelt veeti 1860. aastatel saare pinnas ja kivid kui ehitusmaterjalina Tallinna, kus seda kasutati sõjasadama ehitusel. Saare äravedamise lugu teadsid 1980. aastate alguses rääkida Leppneeme elanikud Linda Mik ja Pauline Raja. Kui 1875. aasta Viimsi mõisa kaardil on kaardil näha veel saar kitsa põhja–lõuna suunalise maaribana, siis tänaseks tähistavad omaaegse saare asukohta suured kivid ja kivikari. Saar kuulus 1910. aasta kaardi järgi Vinnuniidi talu koosseisu ja kandis nime Kellen Koire. Kaardile oli juurde kirjutatud „ära uhutud“. See viitab, et kõik, mis saarele peale maavara kaevandamist oli jäänud, uhuti tormide poolt ära. Saar kadus, kuid legend saarest ja selle nimi säilisid.
Saar või kari?
Praegune Kellynckholmi saar moodustab põhja–lõuna-suunalise kitsa maariba, mis on 111 meetrit pikk. Saare keskosas kõrgub ligi 13-meetrise ümbermõõduga rändrahn. Saare veest välja ulatuva osa laius on tavavee korral 4–7 meetrit, madalveega enamgi. Saar on kivise pinnamoega – koosnedes suurematest ja väiksematest kividest. Tinglikult võime saare pindalaks lugeda selle keskosa ca 100 m2 suuruse ala. Kõrgema merevee korral on saare asukohas näha vaid suuremad kivirahnud ning saare moodustav väljavenitatud kivikari on vee all. Madalveega võib paljanduda ca 900 m2 suurune kivikari. Kord on Kellynckholm saar ja kord taas veealune kari. Ametlikult on selle saare puhul tegemist siiski veealuse kariga või laiuga, ka ei ole saarele märgitud eraldi katastriüksust.
Vanu kaarte analüüsides ja toonaste teiste saartega võrreldes võis olla Kellynckholmi saare pikkus ca 200 m ja laius keskelt kõige laiemas kohas ca 40 m. Tänaseks on seega algsest suurusest järgi jäänud väga väike osa. Ortofotolt vaadates on näha saare kunagist laiust selle veealuste karide järgi, mis omal ajal tähistasid saare rannajoont.
Saar andis Kelvingile nime
Kellynckholmi saare nimi on läbi ajaloo muutunud ja erineva kirjapildiga üles tähendatud. Saare järgi on nime saanud Kellengori kari (ka Vähe Jaagu neem – koht, kus praegu on Kelvingi sadam), Kellviigi rand, Kelliku või Kellingu laht, kari ja rand. Saar andis 1997. aastal nime toonasele Rohulepa külale, millest sai ametlikult Kelvingi küla. Sellega muutus ka Kellviigi laht Kelvingi laheks. Kaudselt sai ka saare järgi nime Kelvingi maastikukaitseala, mille rannajoonel ajalooline 15. sajandi piirikivi paikneb.
Millest aga saare nimetus Kellynckholm tuleneb? Arvatavasti on see saksakeelse kirjapildi järgi kirja pandud rannarootsi keelne kohanimi, mis algselt oli Käll-vik-holm ehk otsetõlkes Allika-lahe-saar. Mõisate piiritüli käigus sai see rannarootsi keelne saare nimi kirja saksapärasemalt ja Allikalahe saarest saigi Kellynckholm, mille nimi kinnistus ürikutes ja kandus erinevate toponüümide läbi tänapäevani.
Teine kadunud saar – Kullakari
Veel salapärasem on lugu Kullakari saarega, millest on samuti järgi üksikud kivid. Tänaseks on teadmata, kuhu saar kadus ja miks selle nimi just Kullakari on. Kullakari saar või tänaseks pigem laid või ka kõrgema vee korral madalam kivine koht asub Kuusikneeme rannakõrgendikult ligi 270 meetrit idasuunal.
Vaade Rohuneeme maastikukaitseala koosseisus olevale Kuusikneemele (vasakul) ja sellest ca 260 m kaugusele jäävale Kullakarile (paremal) madalama kevadise veetasemega. Maa- ja Ruumiameti kaldaerofoto aprill 2023.
Kellynckholmi saarest lahutab teda 950 meetrit. Saare keskosa moodustab ca 90 m2 suurune kivimass, mis on tavaveega merest väljas. Madalveega paljandub merest Kullakari veealune osa kuni 450 m2 ulatuses ja meri annab võimaluse omaaegsel saare kivisel pinnal taas jalutada. Kullakari saar oli saarena kaartidel veel 19. sajandi keskpaigas kuid peale seda saar kadus. Võimalik, et saart tabas sama saatus, mis Kellynckholmi ja ta sai Tallinnas ehitusmaterjaliks. Võimalik, et selles müsteeriumis olid osalised ka tormid.
Merikotkas nõuab trooni
Kellynckholmi saare on viimase kümnendiga naeru-, kala- ja merikajakatelt, tiirudelt ja luikedelt vallutanud kormoranid. Varasemalt võis sageli saarel kohata luikede või kajakate pesasid, kormoranide saabudes on saar aga muutunud teistele lindudele pigem ajutiseks peatuspaigaks ja tormivarjuks. Nüüd on üha sagedamini nähtud saare kohal patrullimas ja auringe tegemas merikotkast. Merikotkas külastab meelsasti kormoranide kolooniaid, et sealt üks kõhutäis kaasa haarata ja selliselt kormoranide elu saarel tugevasti mõjutada. Merikotka tuules võivad pesi rüüstata ka hõbekajakad ja vareslased. Mujalt piirkondadest on teada, et merikotka rüüsteretked on põhjustanud ka kormoranide ärakolimist.
Vaade Kellynckholmi saarele talvel. Keskel peab merikotkas vahti, paremal on saare keskosas asuv rändrahn. Foto: Alar Mik
Kellynckholmi ja Kullakari ümbruse merelahe linnuvaatlustel on nähtud näiteks järgnevaid liike: jääkoskel, sõtkas, ristpart ja sinikaelpart, laulu- ja kühmnokkluik, naeru-, meri- ja hõbekajakas, heletilder, väiketüll ning aul. Väga harva on Kellynckholmi kaugematel kividel nähtud ka hallhüljest.
Saari saab külastada paadiga
Kullakarile saab ligi paadiga, Kellynckholmi saart on võimalik külastada nii jalgsi kui paadiga. Aeru-
paadiga saab randuda kivide vahele pea igast küljest. Jalgsi Kellynckholmi saarele üle lahe minekul peab jääma saare põhja–lõuna-suunalisele teljele, mille pikendusena kulgeb veealune kari kuni rannikuni. Seda veealust teed on saarele jalgsi minemiseks kasutatud üle saja aasta. Vahepeal on vesi vööni, aga muidu on see veealune kergliiklustee kenasti läbitav.
Saare külastamiseks eelista aga aega, kus lindude pesitsusperiood (pesade esinemise puhul) on möödas, et neid seal mitte häirida.
Kellingoori saar 1875. aasta Viimsi mõisa kaardil „General Karte von dem privaten Gute Wiems im Harrienschen Kreise und Jegelechtschen Kirchspiele“. Eesti ajalooarhiiv.
KELLYNCKHOLM
-
Pindala: ca 100 m²
-
Rannajoon: ca 200 m
-
Saare nimetused läbi aja: Kellynckholm, Kollinckholm, Kellikori sahr, Kelli Koire Sahr, Kellingoor, Kellen Koire
-
Vaatamisväärsus: saare keskel ca 13 m ümbermõõduga rändrahn
-
Huvitavat: saar kaevandati ja veeti materjalina ära 19. saj keskel
KULLAKARI
Pindala: ca 90 m²
Rannajoon: ca 55 m²
Vaatamisväärsus: Kullakari ja Kuusikneeme vahel meres ca 16 m ümbermõõduga rändrahn
Huvitavat: saar kadus kaartidelt 19. saj II pool
