Deniss, kõigepealt suured õnnitlused! Kirjelda palun Portugalis valitsenud olusid ning enda võistlust!
Portugal asub Atlandi ookeani kaldal, mis tähendab hoovuseid ja tugevat tuult. Väga rasked tingimused, aga loomulikult kõigile võrdsed. Konkurente oli 18 riigist, kokku 80 purjetajat, maailma absoluutne paremik. Kõige raskem oli teha otsuseid, kui tuul hakkas keerutama. Viimasel võistluspäeval olin juba väga rõõmus, kui oli selge, et kuldmedal on reaalselt minu. See on hetk, mis ei unune. 18 aastat tagasi võitsin samas kohas Laser-klassi maailmameistrivõistlustel pronksmedali ja MM-võistluste lõikes oli see siis suurim saavutus Eesti purjetajate jaoks pärast taasiseseisvumist.
Kuidas sa MM-iks valmistusid? Kas kõik sujus plaanipäraselt? Kes sulle toeks olid ja kui suur on sinu meeskond?
Valmistumine oli pikk protsess. Talvel treenisin peaasjalikult jõusaalis ja kevadel sain veele. Kõik ei läinud alati ideaalselt, olid ka mõned vigastused ja ebakõlad, aga suutsin need ületada. Minu tugivõrgustik ei ole väga suur: treener, mõned head sõbrad, perekond ja paar toetajat. Aga nemad usuvad minusse sajaprotsendiliselt. See ongi kõige tähtsam.
Purjetamises on palju võistlusklasse, kirjelda palun Finn-klassi.
Finn on olümpiaklass, kus ma olen purjetanud 2009. aastast. Tegelikult oli see olümpiamängudel kuni Tokyo mängudeni 2021, aga pärast seda otsustati võistlusprogrammist välja jätta. Sellest hoolimata on Finn maailmas endiselt väga populaarne ja tugev klass, kus konkurents on äärmiselt tihe. See on ühemehepaat ehk et väga füüsiline ja tehniline. Finn nõuab purjetajalt nii jõudu, vastupidavust kui ka taktikalist teravust. See on kombinatsioon sportlase füüsisest ja meremehe mõistusest.
Merel kindlasti juhtub palju. On sul meenutada trennidest või võistlustelt midagi naljakat, põnevat või õpetlikku?
Neid lugusid on palju. Näiteks ükskord treeninglaagris Sardiinias unustasime rooli pikenduse kaldale. Kui merele jõudsime, pidin terve trenni ilma selleta hakkama saama – nägi väga koomiline välja, aga tegelikult õppisin sealjuures, kuidas paati kehaga veel paremini kontrollida.
Millal sa purjetamisega alustasid ja miks see sulle meeldib?
Alustasin 1998. aastal 12-aastaselt, Pirital Baltsaili purjetamiskoolis. Minu isa viis mind esimest korda paadi juurde ja juba esimesel treeningul sain aru, et see on minu ala. Mind võlus kohe see tunne – vabadus merel, loodusjõududega koos töötamine ja samas pidev enesekontroll. Purjetamine on ala, kus õpid austama nii tuult, vett kui ka iseennast.
Kas sul oli Eestis ja maailmas eeskujusid? Kes ja miks?
Eestis olid mu suurteks eeskujudeks kindlasti Tõnu ja Toomas Tõniste, kelle saavutusi noorena imetlesin. Maailmas jälgisin paljusid olümpiavõitjaid. Näiteks legendaarne Valentin Mankin, kes on üks edukamaid olümpiavõitjaid purjetamises. Samuti Robert Scheidt, kes on võitnud lugematul hulgal tiitleid ja näidanud, kuidas püsida tipus mitukümmend aastat. Ja muidugi Sir Ben Ainslie – tema võitis sama kuldse karika esimest korda 2005. aastal, täpselt 20 aastat tagasi. Sellised mehed panid mind uskuma, et kõik on võimalik, kui teed tööd ja ei anna alla.
Millal võiksid lapsed purjetamisega alustada, millised oskused või omadused peavad neil olema ning mida läbi purjetamise õpitakse?
Alustada võib juba 6–7-aastaselt, Optimist-klassis või Rs Teraga. Laps ei pea olema tugev ega eriline sportlane, tähtis on uudishimu, julgus ja rõõm vees olemisest. Purjetamine õpetab iseseisvust, otsuste tegemist ja looduse austamist. Need oskused on väärtuslikud kogu eluks.
Kus Viimsis saab purjetamist õppida?
Viimsis on väga hea võimalus alustada näiteks Rohuneeme ja Haabneeme sadamates. Paljud noored käivad treenimas ka Pirital, kus on pika traditsiooniga Tallinna olümpiapurjespordikeskus ja minikool – International Sailing School. Tegelikult on kõik rannad siin ümberringi purjetamiseks sobilikud.
Miks on Viimsis hea elada?
Viimsis on minu jaoks väga tähtsal kohal tasakaal linna ja looduse vahel. Siin on meri alati lähedal – see annab rahu ja samal ajal energiat. Hindan kõrgelt ka kogukonnatunnet ja seda, et kõik on käe-jala juures, kuid samas on ruumi hingata.
Millised on sinu lähituleviku plaanid purjetamisega seoses?
Hetkel tahan kindlasti maailmameistri tiitlit vääriliselt kanda ja esindada Eestit suurvõistlustel. Samas plaanin edasi arendada ka noorte purjetamiskultuuri ja jagada kogemusi järgmisele põlvkonnale. Ja loomulikult sportlikus mõttes tahan endiselt võita.
