Käisin tal Viimsis külas, et meenutada seitsmekümne aasta tagust vägevat saavutust. Rääkisime kohvi kõrvale pikalt ja laialt elust üldse, vaatasime vanu pildialbumeid ning kuigi mägedes vanahärra juba ammu enam ei käi, siis tegusana hoiab ta end jätkuvalt. Koos vanade sõprade ja kaasteelistega käiakse Viimsis bowling’ut mängimas ning tema isiklik rekord kümnekonna aasta tagant on lausa nii hea kui 201 punkti.
Organiseeritud alpinism Nõukogude Eestis ning „tööluus“
Siinkirjutaja sugulane Peeter Varep oli Eesti organiseeritud alpinismi eestvedaja just viiekümnendatel ja kuuekümnendatel. Selleks, et saada tol keerulisel ajal kuhugi mägedesse ronima, oli vaja hankida Moskvast luba ehk maakeeles tuusik. Täpselt samamoodi nagu see käis tollal pioneerilaagrisse saamisega, ainult selle vahega, et viimaseid menetleti Eestis. Noil keerulistel aastatel õnnestus Peeter Varepil saada mõned tuusikud Kaukaasia alpilaagritesse, sh ühe tuusiku laagrisse Šahtjor, mida me tänapäeval tunneme Elbruse nime all, ning selle pääsme ta pakkuski Bernaldile. Alpinism oli sõjaväeline spordiala, Elbruse vallutamiseks pidid vastavad load olema. Laagris valitses sõjaväeline kord, tehti riviharjutusi, tõmmati lõuga ja muud säärast, sest nõukogude matkajad pidid igati kuulekad ja tugevad olema. Laagrisse minekuks võttis Bernald ennast lausa töölt lahti ja pärast tagasitulekut pidi uuesti tööd otsima.
„Ma olin tubli remondiluksepp ja kui ma oleksin väga palunud, eks mulle oleks ka vastu tuldud ja töökoht alles jäetud. Kuid ei tahetud riskida sellega, et kolleegidele oleks jäänud vale mulje, et matkama minnes saabki mitu kuud töölt eemal olla. Aga Elbruselt tagasi tulles leidsin uue töökoha kiiresti ja probleemi polnud. Elu läks edasi.“
Šahtjori laagri lõpus valiti tugevamatest ja edukamatest üheksameheline rühm, kes võis preemiaks proovida tõusta Elbruse läänetippu (5642 m). Edasine on juba ajalugu. Meie loo kangelasel õnnestuski esimese eestlasena jõuda Elbruse tippu.
„Peeter oli natuke isegi pettunud, et ma tippu jõudsin, sest see polnud alpinismi arengu kavades. Aga see selleks. Baaslaagris õpetati meile, kuidas kasutada köisi, kirkasid ja kasse. Sidepidamisvahendina kasutati eelmise sajandi keskel raadiosaatjaid, aga päris tihti juhtus ka seda, et side katkes, kuna akul polnud enam voolu. Tippu tõus kulges sel päeval halbades ilmastikuoludes, nähtavust polnud ning võisin vaid ette kujutada, kui ilusad vaated avanevad seal ilusa ilmaga. Elbrus on eemalt vaadates selline rahulik ja ümar mägi, tippu viib pikk lume ja jääga kaetud nõlv. Kaljuronimist ette ei tule, aga pikk tõus võtab ikka füüsiliselt läbi. Sellepärast on tark jõudu ratsionaalselt kasutada.“
„Enne Elbrusele minekut aklimatiseerusime ümberkaudsetes mägedes ning käisime näiteks Ullu-Taul. Ullu-Tau on Elbrusest üle tuhande meetri madalam, palju järsem ja kivisem. Seal ei saa nii, et kõnnid ja kõnnid, kuni lõpuks tippu jõuad. Seal tuleb ikka kaljudel ronida ja köit kasutada. Minu jaoks oli see väga tõsine proovilepanek.“
Pärast Elbrust vanahärra enam kuhugi pikematele matkadele ei läinudki. „Minu abikaasale see väga ei meeldinud ikka, et ma nii pikalt kodust ära olin ning kodused tööd vajasid ka toimetamist. Ja tulles alguse juurde nüüd tagasi… Kuigi Peeter Varep oli alguses natuke pettunud mu peale, et ma veidi omavoliliselt ja mitte plaani järgides tippu läksin, siis head tuttavad olime elu lõpuni, sest temast sõltus palju, et eestlased neid tuusikuid üldse said. Esiti öeldi Moskvas talle, et milleks teile need tuusikud, teil pole Eestis ju mägesid, aga Peeter oli neile öelnud, et me kasvatame sõjaväelasi. Pidi kaval olema. Kahjuks ta suri juba 1984. aastal, olles vaid 70-aastane.“
Nõmme metsad ja Kalevi spordiseltsist saadud varustus
Bernaldi sõnul ei olnud ta vanemad eriti sportlikud ning nendelt ta spordipisikut ei saanud. Pätsu ajal sündinuna tegeles ta noorena põhiliselt jooksmise ja suusatamisega, mingeid muid võimalusi väga palju polnudki. Algkoolis käis ta Kohilas ning Tallinnas õppis ta GAG-is ning hiljem polütehnikumis masinaehituse erialal. Viimases koolis kujunes välja ka sõpruskond, kellega hakati korraldama jalgsi-, paadi- ja ka rattamatku ümber Eesti. „Kärestikusõitu käisime näiteks Karjalas harjutamas, kuhu sõitsime rongiga. Matkamas sai käidud ka Koola poolsaarel.“
Erilisi võimalusi alpinismiga tegelemiseks Eestis polnud. Treeniti pankrannikutel, aga ka näiteks Glehni lossi seintel, kus tollal töötas vaid tornivaht. „Viiekümnendatel käisime ronimas Nõmmel mööda Glehni torni välisseinu, mida kasutati alpinistide treenimiseks. Seal käisid suusapoisid ja ka mitmete teiste trennide lapsed. Kes silma jäid, neid kutsuti ka erinevatele matkadele ja alpinismivõistlustele, mida NSVL-is hakati 50. aastate keskel korraldama. Muu hulgas võisteldi jooksmises ja ujumises, köiesilmade tegemises, kaljuronimise erinevates distsipliinides ning muudel aladel. Minul õnnestus 1955. aastal Sotši lähedal osaleda kaljuronimise üleliidulistel võistlustel, mille ma võitsin.“
Varustusega oli sõjajärgsel ajal nagu kõikides muudes eluvaldkondades ikka kehvasti, aga saadi hakkama. „Spordiselts Kalev andis näiteks seljakotte ja telke kasutada. Eratelke nagu tänapäeval siis polnud. Vahel sai Kalevist ka suuski laenata. Täna kasutavad matkajad ja mägironijad spetsiaalsete saabaste all kasse, meie kasutasime näiteks suusasaabaste all trikoneid. Sellised väikesed teravad metallnaastud talla sees, mis kaljudel andsid päris hea pidamise. Riided olid nagu olid, tuulepluusid ja mingid kõvemast riidest püksid, aga eks halva ilma korral hakkasid need lõpuks ikka oludele järele andma.“
Lennart Merega Karakumi kõrbes ja Tjan-Šani mäestikus
Pärast Elbruselt tulekut hakkas Bernald tegelema hoopis motospordiga, istudes erinevate kartide rooli, tuli üleliidulistel meistrivõistlustel mitu korda neljandaks ning saavutas motospordiski meistersportlase järgu nii nagu ka mägimatkamises. Remondiluksepast oli saanud nooreminsener tehases Vasar, kus ta valiti ka ametiühingukomitee liikmeks vastutamaks kehakultuuri eest, sest nõukogude tööline pidi olema ka sportlik ja terve ning kõikides tehase filiaalides oli kokku umbes 2500 inimest, kellel pidi silma peal hoidma. Tööalaselt pidi Bernald hoolitsema uute ja eesrindlike töövõtete juurutamise ning ka uute masinate väljatöötamise ja ehitamise eest. Vasaras teenis ta ka teenelise ratsionaliseerija aunimetuse.
Matkade organiseerimise pisik oli ikkagi jäänud alles ning aktiivse ametiühingu liikmena propageeris ta seda jätkuvalt, aga suurte ja kõrgete tippude poole ta enam ei vaadanud.
„Tekkis mõte minna hoopis Kesk-Aasiasse kuhugi kõrbe ning 1958. aastal sõitsimegi Türkmenistani Karakumi. Teele asuti Balti jaamast rongiga ning tegu oli III raskuskategooria matkaga. Kogu toit võeti kaasa ja kõrbes oldi kolm päeva ilma veeta, pesti porilombis ja seda vett keedeti ka söögi jaoks.“
Tulevane president Lennart Meri oli ajakirjanikuna kaasas ning samuti oli grupis Voldemar Panso, kellega Meri suhtles. „Härra Meri diplomaatilised oskused lõid juba siis välja, sest sinna jõudes oli meil kohalike temperamentsete meestega paar teravat olukorda, kus meid hakati ka püssidega sihtima,“ meenutas Bernald. Meri talle omasel moel läks ühele viisakamale mehele ligi ning rahulikult ütles, et no kuulge, me oleme ju teie külalised ja sõbrad. Karakumis sõideti alguses kaamelitega, pärast kõnniti liivaseljandikel ja luidetel, kaamelid närimas saksaulipõõsaid. „Tulevase presidendiga puutusime ka enne kokku, sest tema elas Hiiul ja mina Pääskülas. Mul oli külgkorviga mootorratas ja talle meeldis linna saamiseks hääletada ning ta vahel istuski mul külgkorvis. Kui ma Viimsisse 60. aastate lõpus krundi sain, siis sattusime ikka kokku ja tema koduaeda on minu algatusel hilisemal ajal ka kaks tammepuud ja üks hobukastan istutatud, mille ümber on pronksist mälestussildid asetatud.“
Karakumi reis oli tulevase presidendi jaoks märgiline. Just pärast seda matka leidis ilmavalgust ka Lennart Mere raamat „Kobrade ja karakurtide jälgedes“, mis ilmus aasta pärast reisi.
