Aksi ehk Väike-Prangli
Aksi asub Soome lahes Prangli saarest ligikaudu kolm kilomeetrit kagus. Aksi pindala on 59,5 hektarit. Pikliku saare rannajoone pikkus on 5,15 kilomeetrit ja mööda seda liikudes on näha vanad lautri- ja sadamakohad.
Saart on nimetatud ka Väike-Prangliks ning sageli ka Äksiks.
Ühel 17. sajandi teise poole rootsikeelsel kaardil esineb nimekuju Hackesahr, millest võis kujuneda tänapäevane nimetus Aksi. Saare nime päritolu pole teada. Seda on seostatud ka soome sõnaga haaksi, mis tähendab laeva või paati. Aksi paadiehituse ajalugu arvestades oleks see igati sobiv seletus. Võimalik on, et saare nimetus on seotud saare paati meenutava kujuga.
Saart kasutati juba muinasajal
Kuigi Aksi püsiasustus tekkis alles 18. sajandi lõpul, ulatub inimtegevus saarel märksa kaugemasse aega. Saare lõunaosast on teada muinasaegne sadamakoht, kus on leitud kividega ääristatud paaditeede jälgi. Need võimaldasid paate rannale tõmmata ja uuesti vette lasta ning pakkusid alustele tormise ilma eest varju.
Aksi paikneb vana meretee ääres. Prangli ja Aksi vahelist väina ehk Aksi salme läbis meretee, mis ühendas Tallinna Virumaa ja Narva suunaga. Seetõttu võis saar olla kaluritele ja meresõitjatele ajutine peatuskoht, varjusadam või sobiva ilma ootamise paik juba ammu enne püsiva asustuse tekkimist.
Aksbergide saar
Aksi püsiasustuse alguseks peetakse 1790. aastat, mil saarele asus Pranglilt Aabram Aksberg. Tema rajatud elupaigast kasvas aja jooksul välja omavahel tihedalt seotud väike kogukond. Aksbergide suguvõsa nimi muutus Aksi ajalooga sedavõrd lahutamatuks, et saart võib pidada nende perekonna kodusaareks.
1918. aastal elas Aksil teadaolevalt juba 46 inimest. Enne Teist maailmasõda oli saarel viis talu: Kagu-otsa, Aksi-Iisaku, Aksi-Madise, Pihlaka ja Vahetoa.
Nii väikesel saarel polnud võimalik elada üksnes ühest tegevusalast. Pered pidasid loomi, harisid jõukohaselt maad, kogusid heina, tegid käsitööd ning hankisid suure osa toidust merest.
Aksil toimus ka laste õpetamine. Väikeses kogukonnas ei saanud pidada tavapärast suurt kooli, kuid lastele anti kohapeal kooliharidust ning õpetajaid kutsuti saarele ka väljastpoolt. Haridus, tehniline taip ja oskus oma teadmisi praktiliselt rakendada olid Aksi kogukonnas kõrgelt hinnatud.
Elu sõltus merest
Aksilaste peamine elatusallikas oli kalapüük, mille kõrval tegeleti hülgepüügiga. Hülgeretked võisid viia mehed kodusaarest kaugele ning nõudsid nii vastupidavust, julgust kui ka oskust jää- ja ilmaolusid hinnata. Hülgest saadi liha, rasva ja nahka ning püük oli rannarahvale oluline lisasissetulekuallikas. Samuti peeti jahti veelindudele, kelle liha ja munad aitasid täiendada saare piiratud toiduvarusid.
Aksilaste pärimuses on säilinud ka humoorikaid merelugusid. Ühe mälestuse järgi sõitsid vennad Aleksander ja Gustav Aksberg 1894. aastal Soome ning mängisid teekonnal ajaviiteks pilli – üks viiulit ja teine harmooniumi. Peagi kuulsid nad paadi ümber iseäralikku häälitsemist. Selgus, et neile oli järgnenud hülgeparv, kes näis muusikale omal moel kaasa laulvat. Kui pillimäng katkes, kadusid ka hülged vee alla.
Kas hülged tõepoolest muusikat nautisid, jääb teadmata, kuid lugu iseloomustab hästi pikki meresõite ning maailma, kus argipäev, loodus ja pärimus olid omavahel tihedalt põimunud.
Paadimeistrid, keda tunti kaugel
Aksi ajaloost rääkides ei saa mööda paadiehitusest. Juba saare esimene püsielanik Aabram Aksberg oli osav paadimeister ning andis oma teadmised edasi järgmistele põlvkondadele.
Paadiehituse kõrgajastu saabus 20. sajandi alguses, mil Aksi-Madise talu noorperemees Aleksander Aksberg rajas saarele paaditöökoja. Tema ehitatud paadid olid kiired, merekindlad ja hinnatud ka Soomes. 1905. aastast hakkas Aleksander Aksberg ehitama mootorpaate ning Aksit seostatakse Eesti esimeste mootorpaatide valmistamisega.
Soomest hangitud mootorid paigaldati kohapeal ehitatud alustele ajal, mil mootorpaat oli Eesti rannikul veel tõeline uuendus. Nii kujunes väikesest Aksist üks siinsete mootorpaatide ehitamise varaseid keskusi. Kui ümbruskonna kaluritel tekkis paadi või mootoriga probleem, otsiti abi Aksilt.
Aksbergide paadiehitustraditsioon jätkus samuti pärast kodusaarelt lahkumist 1940. aastatel. Rootsis elanud Endel Aksberg hakkas hiljem valmistama plastpaate, mis muutusid 1970. aastatel seal hinnatuks ja populaarseks. Nõnda kandus Aksi meistrite oskus üle mere ja jätkus uute materjalidega uues koduriigis.
Aksi kui leiutajate saar
Aksilased ei piirdunud tavapäraste töövõtetega, vaid kohandasid olemasolevaid lahendusi pidevalt oma vajadustele. Saarel valmistati kompasse, harmooniume, tööriistu ja mööblit. Eriti hinnatud olid Aksi kiiktoolid, mille valmistamisel ühendati praktilisus, puutööoskus ja mugavus.
Saare meestele omistatakse ka mootoriga töötava soome kelgu ehitamist. Jääl liikumine oli aksilaste jaoks eluline küsimus. Ka Aleksander Aksbergi lastele 1920. aastatel ehitatud jääpurjekad näitavad, kui loomulikult ühendati saarel tehnika ja meresõit. See, mida mandril võidi pidada põnevaks katsetuseks, oli Aksil sageli praktiline vastus küsimusele, kuidas üle jää kiiremini ja turvalisemalt liikuda.
August Luusmann jäädvustas kadunud maailma
Aksi üks värvikamaid elanikke oli August Luusmann, kelle tegevus ulatus tavalisest saareelust palju kaugemale. Ta oli fotograaf, muusik, helilooja ja kirjamees. Fotograafiat õppis ta Tallinnas ning tema ülesvõtted on oluline allikas Aksi, Prangli, Naissaare ja kogu Põhja-Eesti rannarahva elu tundmaõppimisel.
Luusmanni fotodel näeb inimesi nende igapäevases keskkonnas, paate, hooneid, töötegemist ja saarte maastikke. Tänu temale on säilinud visuaalne mälestus maailmast, mis mõne aastakümne pärast sõja, põgenemise ja sundümberasustamise tõttu peaaegu täielikult kadus.
A. Luusmann tegeles ka heliloominguga. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kogus on säilinud kümneid tema helitööde käsikirju ja mustandeid. Tema vend Oskar Luusmann oli samuti muusik, juhatas koori ja õpetas orelimängu. Kahe muusikust venna kasvamine nii väikesel ja eraldatud saarel kõneleb Aksi kogukonna kultuurihuvist ja vaimsest avarusest.
Türgilinn – kividesse laotud mõistatus
Aksi tuntuim säilinud kultuurimälestis on arheoloogiamälestisena kaitstav kivilabürint, mida Prangli elanikud tunnevad Türgilinna nime all. Labürindi kividesse on laotud initsiaalid „D. W.“ ja aastaarv 1849.
Pärimuse järgi rajas labürindi rootslasest ohvitser David Weckman, kes olevat tulnud Aksile 1808. aastal pärast seda, kui tänapäeva Suomenlinna merekindlus alistus Vene vägedele. Selle loo paikapidavust ei ole siiski õnnestunud kinnitada ning ka Weckmani edasise elukäigu ja matmispaiga kohta puuduvad kindlad andmed. Teise käsitluse järgi võis ta Aksil täita koolmeistri ülesandeid ja õpetada saare lapsi.
Põhjala ranniku kivilabürinte on seostatud kalurite ja meremeeste uskumustega. Labürindi läbimist võidi pidada rituaaliks, millega loodeti mõjutada ilma, tagada püügiõnne või jätta halvad jõud kivikäikudesse ekslema.
Sõda lõpetas vana Aksi elu
Teine maailmasõda muutis Aksi elu pöördumatult. 1944. aastal põgenes suur osa saareelanikest üle mere Rootsi. Lahkujate seas oli palju Aksberge, kes võtsid kaasa oma mere- ja paadiehitusteadmised, kuid pidid jätma maha kodud, töökojad ja esivanemate maa.
Saarele jäänud elanike arv vähenes kiiresti. 1945. aastal elas viies majapidamises veel üheksa inimest. Nõukogude piirivalve jaoks kujutas väike, mandrist eemal ja Soome lahe laevateede lähedal asuv saar endast aga keeruliselt kontrollitavat paika. Aksilastelt võeti paadid, mistõttu kadus neil võimalus iseseisvalt saarelt lahkuda või Prangliga ühendust pidada. 1952. aastal otsustati, et elanikud tuleb ümber asustada. 1953. aastal sunniti elanikud saarelt lahkuma ning sellega lõppes üle pooleteise sajandi kestnud püsiasustus. Hiljem viidi osa hooneid saarelt ära, osa lagunes ning kunagisest külast jäid järele lautrikohad, vundamendid, mõned abihooned, keldrid, kiviaiad ja muud maastikku sulandunud jäljed.
Must meremärk saare lõunatipus
Aksi lõunatipus kõrgub kaugele üle mere nähtav must metalltorn – Aksi tulepaak. Navigatsioonimärk rajati 1986. aastal Muuga sadama piirkonna laevaliikluse korraldamiseks ja laevade ohutuks suunamiseks. Aluspinnast 18 meetri kõrgune tulepaak on üks väheseid tänapäevaseid rajatisi saarel ning selle tume ja korrapärane siluett eristub selgelt madalast loodusmaastikust.
Kui kunagised Aksi paadimeistrid ehitasid aluseid, millega liiguti saarte, rannakülade ja Soome vahel, siis tänapäeval aitab Aksi lõunatipus seisev meremärk suunata suuri kauba- ja muid laevu Muuga sadama lähistel.
Kaitse all olev saar
Aksi kuulub tervikuna Prangli maastikukaitseala koosseisu. Kaitseala kujunemine on toimunud etapiviisiliselt: Prangli saarel võeti kaitsemets kaitse alla juba 1960. aastal, Aksi arvati algselt 1999. aastal Kolga lahe maastikukaitseala koosseisu ning 2000. aastal moodustati eraldi Prangli maastikukaitseala. Pärast piiride täpsustamist 2018. aastal on kaitseala pindala ligikaudu 130 hektarit.
Kehtiva kaitsekorra järgi kuulub Aksi saar Aksi sihtkaitsevööndisse, mille eesmärk on kaitsta saare looduslikke ja poollooduslikke kooslusi, maastikuilmet, väärtuslikke ranniku-, soo- ja metsaökosüsteeme ning merikotka elupaika. Saare ümbruse rannikumeri kuulub Prangli hoiuala koosseisu, mistõttu moodustavad Aksi ja seda ümbritsev meri ühe tervikliku kaitstava loodusruumi. Aksi kaitseväärtus seisneb ka pärandmaastikes, mis on kujunenud sajanditepikkuse niitmise ja karjatamise tulemusena.
Nelja loigu ja merikotka saar
Aksi väikesel maa-alal vahelduvad kivised rannad liiva ja luidetega ning kuivad niidud märgalade, kadastike ja arukaasikutega. Saare keskosa rannavallide vahelises nõos asub neli väikest järvikut, mida kohalikud kutsusid loikudeks. Kunagised elanikud juhtisid neist kraavidega vett merre, et saada juurde heina- ja karjamaad. Pärast saare tühjenemist kraavisuudmed ummistusid, loigud laienesid ja nende ümber kujunes liigirikas madalsoo.
Aksil kasvavad III kaitsekategooriasse kuuluvad rootsi kukits, roosa merikann ja väike vesiroos. Neist kaks esimest eelistavad avatud rannikuäärseid kasvukohti, väike vesiroos aga loike ja märgalasid.
Lindudest on Aksiga kõige tugevamalt seotud I kaitsekategooriasse kuuluv merikotkas, keda võib saarel sageli kohata. Rändeajal peatuvad rannaniitudel ja madalas rannikumeres arvukad kurvitsalised ja partlased. Saarel on nähtud ka liivatülli, raudkulli, sookurge ja väikekoovitajat.
Inimese jälg ei ole Aksilt kadunud
Kuigi Aksi on püsivalt asustamata, jutustab selle maastik kunagisest elust. Kraavid meenutavad heinamaade kuivendamist, kiviaiad maade jaotust, vundamendid talukohti ning paadilautrid põlvkondi, kelle elu sõltus merest. Ka praegused niidud ja kadastikud on kujunenud looduse ja inimtegevuse koosmõjus.
Kaitseala külastades tuleb hoiduda lindude, kasvukohtade ja ajalooliste rajatiste kahjustamisest.
Aksi püsiasustus lõppes vägivaldselt ja kunagist küla enam ei ole, kuid saar pole tühi. Selle praegused asukad on linnud ja pärandniite hooldavad šoti mägiveised.
AKSI
- Pindala: 595 430 m²
- Rannajoon: 5,15 km
- Saare nimetused: Väike-Prangli ja Äksi. Vanadel kaartidel leidub ka Hackesahr, rootsi keeles Lilla Wrangelsö ja saksa keeles Klein-Wrangelsholm.
- Huvitavat: saarelt on teada muinasaegne sadamakoht. Aksi oli alaliselt asustatud aastatel 1790–1953 ning seal asus viis talu.
- Saarel ehitati Eesti esimesi mootorpaate. Saarel asuvad 1849. aastal rajatud kivilabürint ehk Türgilinn ning 1986. aastal püstitatud Aksi tulepaak.
- Aksi saarest: Aksi saare põnevat lugu kajastab Rannarahva muuseumi raamat „Aksi – mereriik Tallinna külje all“
