Kuigi Keri pole suur saar, on sellel siiski erakordselt rikkalik ajalugu – siin on põimunud meresõit, tehnikaajalugu, geoloogia, elurikkus ja rannarahva pärand. Pole liialdus öelda, et tegemist on saarega, mille mõju Eesti merendusloos on olnud märksa suurem kui tema tagasihoidlik suurus.
Saar keset suurt ja sügavat merd
Keri on üks Eesti põhjapoolsemaid saari. Saar on umbes 400 meetrit pikk ja kuni 100 meetrit lai ning selle kõrgeim punkt ulatub vaid nelja meetrini üle merepinna. Saar on ka selle poolest huvitav, et tegu on 100% transpordimaaga – see on seotud sellega, et tegu on tuletorni ehk navigatsioonimärki teenindava kinnistuga, mida haldab transpordiamet. Ka saart katva katastriüksuse nimetus ja lähiaadress on Keri tuletorn.
Kogu saarele saab rahuliku jalutuskäiguga ringi peale teha vähem kui kahekümne minutiga; rannajoone pikkus on ligi kilomeeter. Keril ei kasva suuri puid ning ükskõik, kus sa ka ei seisaks, meri on alati silmapiiril ja lainete kohin kõrvus. Just see avatus annab saarele tema erilise iseloomu – siin tunnetab külastaja väga selgelt looduse jõudu ja inimese väiksust.
Saare hoonestu on kõik seotud tuletorniga. Lisaks Keri tuletornile asuvad saarel elamu (kunagine tuletornivahtide elumaja ja praegune saarevahtide hoone), kuur, kelder, saun, tehnohoone ja saare põhjaosas ka helikopteri maandumisplats.
Elu maailma serval
Kuigi Keri on eraldatud saar, ei olnud see veel hiljuti inimtühi. Kuni 2002. aastani elasid saarel aastaringselt tuletornivahid koos oma peredega ning just nemad moodustasid läbi 20. sajandi Keri püsiasustuse. Tavaliselt töötasid saarel tuletorni vanem ja teine tuletornivaht, vajadusel ka tehnik või abiline. Lisaks tuletorni korrashoiule tuli toime tulla ka igapäevaeluga keset merd – saare õhukesele mullakihile rajatud aiamaal kasvatati kartulit ja köögivilja ning toidu- ja tarbevarusid toodi regulaarselt paadiga Pranglilt või mandrilt. Nõukogude ajal toimus see kõik range piiritsooni tingimustes, sest Keri kuulus Soome lahe piirirežiimi alla. Kui navigatsiooniseadmed 2002. aastal automatiseeriti, lahkus saarelt viimane tuletornivahi perekond ning sellega lõppes üle 280 aasta kestnud katkematu inimasustus Keril. Tänapäeval hoolitsevad saare eest üksnes suvistel kuudel tegutsevad vabatahtlikud saarevahid.
Saar, mis kerkib merest
Geoloogiliselt on Keri Eestis üsna ainulaadne. Tuleb geograafiatunnist meelde tuletada, et Eestis asuvad kivimikihid lõuna-kagu suunas kalde all ehk need kivimikihid, mis asuvad Keri saarel suhteliselt maapinna lähedal, asuvad Lõuna-Eestis väga sügaval. Kui suuremas osas Põhja-Eestis on näha lubjakivi, siis Kerini need kivimid ei ulatu ja seal katab maapinda moreen ja munakad. Praegune kuiv maa on geoloogilises mõttes üsna noor – hinnanguliselt on saar püsinud püsivalt veest väljas vähem kui tuhat aastat. Maakerke tõttu kasvab saar ka tänapäeval tasapisi edasi ning kerkib igal aastal ligikaudu 2,5 millimeetrit kõrgemale. Seega on saar kerkinud I tuletorni rajamisest kolm sajandit tagasi ligi 0,75 meetrit.
Keri saare kagutipust sirutub merre ligikaudu poole kilomeetri pikkune Kagusääre või ka Kuivsääre nimeline maasäär, mille kuju ja nähtavus tormilainete mõjul pidevalt muutuvad. Vahel on Kagusäär täielikult veepinna all, teinekord kerkib selle kaugema otsa klibust eraldi
saareke ning mõnikord on kogu maa-säär veest väljas.
Saar, mis tormiga laulab
Keri rannad erinevad oluliselt enamikust Eesti väikesaartest. Liivarandade asemel katavad kallast munakivid ja graniitrahnud. Selline munakatest moreenrand on Eestis haruldane. Kui tugevad tormid lained liikvele ajavad, hakkavad sajad kivid üksteise vastu veerema ning saar justkui laulab.
Sügav kivide kõmin, veeremine ja lainete kohin põimuvad ainulaadseks looduse helimaastikuks, mida võib kuulda juba kaugelt merelt. See on Keri hääl – heli, mida inimene ei loo, vaid mille sünnitavad tuul, meri ja kivid koos. Seda heli võib kuulda juba kaugelt merelt ning see muudab Keri kindlasti üheks omanäolisema akustikaga paigaks Eesti rannikul.
Tuletorn, mis on saanud saare sümboliks
Keri tuletorni ajalugu ulatub tagasi Venemaa keisri Peeter I aega. Esimesed märgutuled süüdati saarel juba 1719. aastal ning puidust tuletorn valmis 1723. aastal. Tänapäevane torn kujunes välja 1858. aastal, kui varasema kivialuse peale paigaldati Peterburis valmistatud metallist
torniosa koos moodsa Fresneli läätsega. Just siis omandas Keri tuletorn oma erakordse silueti, mida võrreldakse sageli karahvini või kummulikeeratud pokaaliga. Sellist kuju ei loodud ilu pärast – metallosa sai olla märksa kitsam, sest uus optiline süsteem vajas varasemast vähem ruumi. Nii sündiski üks Eesti kõige omanäolisemaid tuletorne, mille elegantne profiil on saanud Keri saare sümboliks. Torni laternaruumi katust kaunistavad tänaseni lõvipeakujulised veesülitid ning kiviosas võib siiani näha Teise maailmasõja aegseid kuulitabamuste jälgi. Keri tuletorn on ehitismälestisena muinsuskaitse all.
2024. aastal jõudis lõpule tuletorni ulatusliku restaureerimise esimene etapp, mille käigus päästeti hävimisohus olnud kiviosa. Taastati 1990. aastate alguses varisenud müür, rekonstrueeriti trepp ning kindlustati kogu rajatise konstruktsioonid. Nii sai Eesti üks omanäolisemaid tuletorne uue võimaluse jätkata sajanditepikkust teekonda meremeeste teejuhina.
Maailma esimene maagaasiga töötanud tuletorn
Keri nimi on tuntud ka maailma tehnikaajaloos. 20. sajandi alguses kasutati Keri tuletorni valgustamiseks saare maapõuest leitud maagaasi. Aastani 1912 oli Keri teadaolevalt maailma ainus tuletorn, mille valgusallikaks oli kohapealt ammutatud maagaas. Lisaks valgustas gaas ka tuletornikompleksi hooneid ning võimaldas neid kütta. Kui gaasikaevu tootlikkus hiljem vähenes, mindi tagasi petrooleumivalgustusele, kuid Keri jäi maailma merendusajalukku paigana, kus katsetati edukalt tulevikutehnoloogiat ajal, mil enamik maailma tuletorne kasutas veel õli või petrooleumi.
Väike saar, kuid väärtuslik elupaik
Esmapilgul võib Keri tunduda karm ja elutu kivisaar, kuid tegelikult on see oluline pesitsus- ja peatuspaik paljudele merelindudele. Keril on kokku loetud üle 70 linnuliigi. Saarel pesitsevad mitmed rand- ja jõgitiirud, seal on kohatud hänilast, punaselg-õgijat, ristparti, raudkulli ja mitmeid tildreid, kes kõik kuuluvad Eestis looduskaitse alla (III kaitsekategooria). Eriliseks teeb Keri aga see, et seal on kohatud II kaitsekategooriasse kuuluvaid krüüslit ja soorätsu – mõlemad on Eestis haruldased ja põnevad linnuliigid. Lisaks on saarel registreeritud III kaitse-
kategooriasse kuuluva suitsupääsukese elupaik. Vaatamata oma väikesele pindalale on Keri oluline lüli Soome lahe linnustikus ning pakub turvalist peatus- ja pesitsuskohta paljudele rändlindudele. Üha sagedamini võib seal kohata kormorane ja ranniku lähedal peatuvad aeg-ajalt ka hallhülged.
Puud, mida saarel leidub, on sinna inimese poolt toodud. Saare keskosa katab looduslik taimestik – erinevad kõrrelised, soolikarohi, arujumikas, raudrohi, põdrakanep, kukehari, muulukas, härjasilm, puju, hobumadar, palderjan, meelespea, kerakellukas jm. Saarel on nähtud tiibu puhkamas ja nektarit limpsimas ka näiteks admirali (liblikat) ning väikeste värvitäppidena ringi seiklemas ja jahti pidamas seitsetäpp-lepatriinusid. Keri saarelt leiab ka mitmeid erinevaid samblikke: näiteks kare koldsamblik, piir-kärnsamblik, müüri-kuldsamblik, pisi-piprasamblik, liibuv poro-samblik jm.
Elu keset merd
Tuletornisaare elukorraldus toetub vabatahtlikele saarevahtidele. Nemad võtavad vastu külastajaid, hoolitsevad ajalooliste hoonete ja saare majapidamise eest, tutvustavad külalistele Keri ajalugu ja loodust ning aitavad säilitada selle väikese saare ainulaadset pärandit. Kogu seda tegevust koordineerib MTÜ Keri Selts, mille eestvedamisel on saar pärast viimaste majakavahtide lahkumist taas inimeste hoole all. Talveks jääb Keri taas üksnes tuule, lainete ja merelindude päralt, jätkates oma sajanditepikkust valvet keset Soome lahte. Kui tunned, et ka sind kutsub nädalaks elu keset merd, tasub silm peal hoida Keri Seltsi tegemistel – just nende kaudu on võimalik kandideerida vabatahtlikuks saarevahiks ning anda oma panus selle erilise paiga hoidmisel.
Kaleva mälestusmärk
Keri lähedane meri on olnud tunnistajaks ka traagilistele sündmustele. Saarel asub mälestusmärk Soome reisilennukile Kaleva, mille Nõukogude sõjalennukid tulistasid 14. juunil 1940 alla vahetult enne Eesti okupeerimist. Hukkunud lennuk kandis lisaks reisijatele ka diplomaatilist posti ning juhtum on jäänud üheks tuntumaks traagiliseks episoodiks Eesti lähiajaloos, meenutades, et Keri ümbruse meri on lisaks looduse ilule näinud ka suuri ajaloolisi pöördeid.
KERI
- Pindala: 28 520 m² (ilma sääreta)
- Rannajoon: 955 m (ilma sääreta)
- Saare nimetused: ajaloolistel merekaartidel kohtab nimesid Kocxschaer, Kougschär, Kockskär, Kokskär, Kärimaa ja Kokseri. Kõige tõenäolisemalt pärineb tänapäevane nimi rootsikeelsest nimest Kockskär, milles sõna skär tähendab madalat kivist saart või kari.
- Huvitavat: Keri on üks Eesti põhjapoolsemaid saari; saarel kasutati esimest korda maailmas maagaasi tuletorni valgustamiseks; Keri tuletorni metallosa on aastaid peetud Gustave Eiffeli tööks, kuid uuemad uurimused viitavad sellele, et see valmistati hoopis Peterburis; tormiga hakkavad rannakivid liikuma ning kogu saar helindab; tuletornisaarele rajati omal ajal ka kinohoone; suvel hoolitsevad saare eest vabatahtlikud saarevahid.
