Ida-läänesuunaline saar on oma pikimas punktis koos säärega 600 meetrit pikk ja saar ise on 85 meetrit lai. 17. sajandi Viimsi poolsaare kaardil kandis saar rootsikeelset nime Pandtzöö või Pandisahr. Pandju kuulub Püünsi küla koosseisu ja on üks Viimsi valla väikesaartest, mille peamine väärtus seisneb mitte inimtegevuses, vaid hoopis rikkalikus linnustikus ja õpetlikus paigas, kus näha lainete kuhjavat ning kulutavat tegevust.
Kivine rannik ja muutuv kuju
Saare moodustab üks üldkasutatava maa katastriüksus pindalaga 9416 ruutmeetrit, millest looduslik rohumaa on 1665 ruutmeetrit. Pandju on ühelt poolt kaduv saar ja teisalt pidevalt muutuv saar – aeg-ajalt võib ta muutuda hoopis poolsaareks. Saare idasäär ehk liivasäär, mida rannikust eraldab Püünsi salm, võib madala veega mandriga ühenduses olla. See on tore looduse vaatemäng – kord on Pandju saar, kord poolsaar. Ametlikult on ta siiski saar, kuniks mandriga pole püsivat ühendust.
Põhjaküljel asub kunagi eraldi poolsaare moodustanud Põhisäär, lõunapoolsel küljel Lõunasäär ja maismaani ulatuv liivasäär kannab nime Idasäär. Pandju liivasäärest põhjapoole jääv madala veega liivalaht kannab Pandju lõugase nimetust. Saare rannajoone pikkus koos Idasäärega on ligi 1,3 km, kusjuures madalveega võib see veelgi suureneda. Saare rannik on kiviklibune ja kivine, mis on sinna tekkinud saare uhtumise tagajärjel.
Karte von dem Insel Wulf (Aegna) und Halbinsel Wiems (Gut Wiems), arvatavasti koostatud 1870ndatel aastatel. Eesti Ajalooarhiiv. Kaardile on punasega kantud saare ligikaudne praegune kuju, mis annab aimdust, kui palju on Pandju saar viimase 150 aastaga vähenenud.
Pandju saare laid kui kunagine saare rannik
Eriti huvitav on Pandju saarest läänepoole jääv kunagine saare kivine rannik, mis nüüd moodustab eraldi laiu. Madalveega on sealsed kivid veest väljas ja laiu pindala võib olla ligi 200–300 ruutmeetrit. See laid kulgeb kaarjalt saare läänerannikust vaid 43 meetri kaugusel. Need kivid seal meres tähistavad Pandju saare sajanditetagust rannikut, kuid merelained on saart tugevasti kulutanud ja sealt lahti murtud tahket materjali laiali kandnud – see on elav tunnistus sellest, kuidas rannikumaastik pidevalt muutub. Laid oli veel 150 aastat tagasi koostatud kaardil saare rannajoon. Laiu ja Pandju saare vahel madalas vees kõrgub viltu vajunud sõrestiktorn, mis on kujunenud omaette vaatamisväärsuseks.
Pandju ja mõõtemiili süsteem
20. sajandi alguses rajati Tallinna lahe äärde esimene mõõtemiili süsteem. See paiknes Lasnamäe klindiastangu ja Viimsi poolsaare vahel. Algse mõõtemiili süsteemi täpne paiknemine pole teada, arvatavasti oli üks liitsiht Miidurannas või Haabneemes.
Mõõtemiil oli oma tehniliselt lahenduselt spetsiaalselt tähistatud rannikulähedane mereala, mis koosnes erinevaid liitsihte moodustavatest märkidest. Mõõtemiili süsteemi kasutati peamiselt laevade kiiruse mõõtmiseks. Laev liikus sirgjooneliselt sadamasse ning kui rannikul ja rannikust kaugem meremärk kohakuti jõudsid ehk moodustasid liitsihi, siis alustati mõõtmist ja seda tehti kuni teise või kolmanda kohakuti ulatuva märgipaarini. See aitas laevadel sadamasse siseneda õige kiirusega, aga ka seadmeid häälestada.
Mõõtemiili kasutati lisaks ka laevakompasside kõrvalekalde mõõtmiseks ja korrigeerimiseks. See liitsihtide süsteem ulatus 1920. aastate kaartide andmetel Meriväljalt Pringini. Vanadel kaartidel on näha
meremärkide asukohad Merivälja asumi piirkonnas ja Pringi neemeotsal (praeguse Kimsi tee lõpus).
1930. aastate lõpul süsteemi paigutust uuendati ja kaugeim punkt sai Püünsisse. Liitsihid olid paigutatud algselt paari meremiili tagant, 1930. aastate lõpus loodud uued mõõtemiili sihid jäid samuti kahe meremiilise vahega. Nõukogude ajal alustati mõõtemiili süsteemi uuendamisega 1960. aastatel ning 1970. aastate alguseks olid vanad märgid asendatud uute raudsõrestiktornidega, muudeti ka sihtide vahekaugusi lühemaks. Põhjapoolseim mõõtemiili siht jäi Pandju saare juurde ja üks torn asus Pandju rannikul, teine sama liitsihi torn paiknes Püünsi tee ja Rohuneeme tee vahelisel alal. Kõige põhjapoolsem siht oli Püünsi siht ehk siht III. Täiendav mõõtemiili siht rajati Pringi ja Püünsi vahele Rummu külla – see on tänaseks täielikult hävinud. Esimene liitsiht paiknes Pringi lõunaosas, Haabneeme piiril. Sellest on säilinud merepoolne sõrestiktorn. Maismaapoolne torn on hävitatud elamute rajamisega. Omaaegsest mõõtemiili süsteemist on säilinud kolm sõrestiktorni, nendest üks asubki Pandju saare rannikul. Süsteem ei olnud pikalt kasutusel ja juba 1980. aastate alguseks oli mõõtemiili süsteem langenud kasutusest välja. Sarnane süsteem paiknes ka poolsaare idakaldal.
Pandju – tõeline lindude paradiis
Pandjut kui linnurikast saart on uuritud pea viis aastakümmet. Juba 1971. aasta ekspeditsioonil selgus, et kõige linnurikkamad Soome lahe saartest olid Rohusi (1432 haudepaari), Käsmu Tiirukari (1120 haudepaari) ja Pandju (1004 haudepaari) – kolmandal kohal kogu Soome lahes. Ühtekokku on Pandju saarel kohatud 51 liiki paikseid linde.
Pandjul on alates 1971. aastast registreeritud pesitsemas 11 kaitsealust linnuliiki: kolm II ja kaheksa III kaitsekategooriast. II kategooria kaitsealustest linnuliikidest on saarel pesitsenud merivart, kivirullija ja tõmmukajakas, III kategooriast ristpart, tõmmuvaeras, väiketüll, liivatüll, punajalg-tilder, jõgitiir, randtiir ja väiketiir. Kahjuks on aga aastatega vähenenud nii pesitsevate liikide (mh kaitsealuste) kui ka isendite arv. Tallinna lahe rannikualal Viimsi poolsaare tipust Tiskreni on alles vaid kaks randtiirude pesitsuskolooniat – üks neist asub just Pandju laiul, mis annab alale ka erilise piirkondliku tähtsuse.
2012. aasta uuringuga selgus, et saarel või selle lähiümbruses pesitses kuni 14 linnuliiki, sealhulgas viis III kaitsekategooria liiki (rand-, väike- ja jõgitiir, väiketüll ning ristpart). 2013. aasta uuringu kohaselt aga 11 linnuliiki, sealhulgas neli III kaitsekategooria liiki (rand- ja jõgitiir, väiketüll ning ristpart). Kui 2012. aastal pesitses Pandjul või selle lähiümbruses veel 20 paari randtiire, siis aasta hiljem vaid kaks paari.
Pesitsusvälisel ajal saabuvad laiule ja selle ümbrusesse kormoranid, kelle arvukus ulatub kuni 600 isendini. Talvituvad seal regulaarselt väikekosklad (kuni 100 isendit), suured sõtkaste (400–900) ja kühmnokk-luikede (150–330) grupid ning aastaringselt käivad merikotkad laiu ümbruses toitumas. Saare kohal on nähtud lendamas ka tuuletallajat.
Väheneb saar, väheneb linnustik...
Pandju saar ei ole ametlikult looduskaitseala, kuigi selle moodustamiseks on korduvalt tehtud ettepanekuid – viimane neist paar aastat tagasi. Saare haudelinnustik on viimase 50 aasta jooksul drastiliselt vähenenud. Kui 1971. ja 1973. aasta andmetel pesitses saarel või selle lähiümbruses 1000–1500 haudepaari 18 liigist, siis 2002. aastal 221 paari 13 liigist, 2006. aastal 127 paari 11 liigist, 2012. aastal 49 paari 14 liigist ja 2013. aastal 19 paari 11 liigist. Kui mingi osa lindude arvukuse vähenemisest seal saab panna ka saare pindala vähenemise arvele (mh 2005. aasta jaanuaritormi mõju), siis peamisteks ohustavateks teguriteks on siiski külastuskoormus ja sellest tulenev häiring (eriti koeraga saarel käimine ja koertel lahtiselt jooksmise lubamine) pesitsusperioodil, lohelaudurite häiring saare lähistes vetes liikudes ning hallvaresed, kes regulaarselt tiirupoegi murravad. Kindlasti tuleb välja tuua ka seda, et nõukogude ajal oli saare piirkond piiritsoon ja tavainimesed laiule ei pääsenud. Seega oli pesitsusaegset häirimist tol ajal vähem.
Pandju on läbi ajaloo olnud lindude pesitsusala ning looduskaitseseaduses on selgelt kirjas, et looduslikult esinevate lindude häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, on keelatud. Lindude kaitseks on Pandju osas antud selged suunised seal mitte liikuda lindude pesitsusajal (15. aprillist kuni 31. juulini). Juba 2006. aasta uuringus anti soovitus võtta ala riikliku kaitse alla, mis võimaldaks rakendada sihtkaitsevööndi reegleid, muuhulgas kehtestada liikumiskeeluala lindude pesitsusperioodil. Riikliku kaitseala loomiseks ei näinud aga riigiasutused perspektiivi ja kohalikul tasandil kaitsealaga sihtkaitsevööndi reegleid rakendada ei saa ehk pole võimalik rakendada liikumiskeeldu pesitsusperioodil – selleks ei anna looduskaitseseadus võimalust.
Seega, vaadates eelnevalt välja toodud numbreid, ilmneb selge langustrend haudelinnustiku liigi- ja isendirikkuses. Kui oleks võimalik rakendada pesitsusrahu ajal saarele minemise ja selle ümbruses liikumise keeldu, siis kindlasti suudaks haudelinnustik seal mingis ulatuses taastuda, kuid kuna kohalikul omavalitsusel selleks õiguslikud hoovad puuduvad, on seis nukker ja langus ilmselt jätkub.
Külastamine ja vastutus
Pandju saarele pääseb madala vee ajal jalgsi üle Püünsi salme või paadiga, kuid külastajatel tuleb olla väga tähelepanelik. Pesitsusperioodil (15. aprill – 31. juuli) on range soovitus saart mitte külastada, et mitte häirida saarel pesitsevaid kaitsealuseid linde. Muul ajal tuleb liikuda hoolikalt, et mitte häirida saarel peatuvaid linde. Veesportlastel ja teistel mereliste tegevuste entusiastidel tuleb meeles pidada, et nad peavad jääma pesitsusaladest vähemalt 500 meetri kaugusele. See võimaldab hoida meie ühte tõelist looduse aaret.
Pandju on elav näide sellest, kuidas väike saar võib olla tohutult väärtuslik – mitte majandusliku kasutamise, vaid looduse säilitamise kaudu. Saar on osa Tallinna lahe rannikuökosüsteemist, mis ühendab maismaad ja merd ning moodustab olulise rände- ja pesitsevate lindude elupaikade võrgustiku.
PANDJU SAAR
Pindala: 9416 m²
Rannajoon: ligi 1300 m
Huvitavat: mõõtemiili süsteemi meremärk
Nimed läbi aegade: Pandisahr, Pandtzöö, Pundia, Pande, Pandisaar, Pandja, Pandju
Oluline: pesitsusperioodil (15. aprill–31. juuli) on range soovitus saart mitte külastada
PANDJU SAARE LAID
Pindala: ca 200–300 m²
Rannajoon: ca 200 m
Huvitavat: laid on kunagine Pandju saare läänerannik
Fotod
Vaade Pandju saarele ja saare taga asuvale Pandju saare laiule 2021. aastal. Fotolt on näha kunagine saare kivine rannajoon. Maa- ja Ruumiameti kaldaerofoto.
Nõukogude-aegne topograafiline merekaart 1981. aastast. Kaardile on kantud nii Püünsi kui ka Rummu küla liitsihi tornid. Punase noolega on tähistatud mõõtemiili liitsiht. Kaart: maa- ja ruumiamet.
Vaade 2026. aasta talvel Pandju saarele ja mõõtemiili liitsihi sõrestiktornile. Taamal paistab Aegna rannik.Foto: Alar Mik
