Saare rannajoon on tugevalt liigestatud, siin leidub ohtrasti lahtesid, abajaid, neemi ja poolsaari ning ligi 35 laidu, kari ja väikesaart. Prangli pindala on koos kokku kasvanud laidudega 6,66 km² ja rannajoone pikkus 28 km. Pranglil elab aastaringselt umbes 60 inimest. Saar on tuntud oma tugeva rannakultuuri, põneva ajaloo, kohapärimuse ja loodusliku maagaasi poolest.
Prangli 19. sajandi esimesest poolest pärineval kaardil.
Ranna- või varjaagisaar
Pranglit on esmamainitud 1387. aastal nimega Rango. Hilisemates allikates esineb nimekujusid nagu Rande ö (1397), kus „ö“ tähendab rootsi keeles saart. 1491. aastal oli nimekuju Wrangoe, hiljem juba
Wrangelsholm.
Nime päritolu kohta on mitmeid tõlgendusi. Ühe järgi võib see tuleneda sõnast rannasaar, viidates piirkonna üldnimetusele Rand (Rande ö – rannasaar). Teise hüpoteesi kohaselt pärineb nimi rootsikeelsest sõnast vräng, mis võib viidata saare liigestunud rannajoonele (Wrangö – kõversaar). On pakutud ka seoseid varjaagidega, kelle mereteed kulgesid läbi Läänemere (varangide saar), aga ka arvatud, et saare nimi võib tuletuda germaani sõnatüvest wranga (väänatud, keerutatud saar), kuna saarel on palju neemeotsi ja rannalahti ning rannikul laevaga sõites tuleb palju pöörata ja keerutada nende ümber.Esmakordselt sai saar praeguse nimekuju 1525. aastal Rangelisare ning 1732. aastal kandis saar juba nime Pranglesaar.
Asustusest on teateid alates 1491. aastast, kuid arvatakse, et esimesed elanikud – rootslastest, eestlastest ja soomlastest kalurid ning hülgekütid – jõudsid saarele juba 13.–14. sajandil. 1491. aastal oli saarel 9 peret, 1716. aastal pärast Põhjasõda mainivad ürikud 16 peret. 20. sajandi algul elas saarel ca 90 peret, 1910. aastal loendati kokku 493 inimest ja 1939. aastal 438 – need olid terve valla elanike arvud. 1969. aastal oli saarele kirjutatud 229 ja käesoleval ajal 205 inimest. See näitab, et Prangli on olnud katkematu asustusega üle poole aastatuhande.
Mõisa ja vallasaar
Prangli haldus- ja omandilugu ulatub kaugele keskaega. Aastatel 1397–1549 kuulus saar Maardu mõisale, seejärel läks see eraldatud Haljava mõisa koosseisu. 19. sajandi keskpaigas kujundati Pranglist poolmõis, mida haldasid Girard de Soucantonid. Samal ajal rajati saarele ka mõisahooneid, millest tänapäevani on säilinud vaid mõisa kelder praeguse suitsutsehhi hoone all.
1866. aastal moodustati Prangli mõisa piires Prangli vald, kuhu kuulusid lisaks Aksi ja Keri saar. Kool alustas Pranglis tegevust 1869. aastal. 1899. aastal algas oluline muutus – mõisamaid hakati müüma talupoegadele, mis pani aluse saare iseseisvamale arengule. Vähetuntud on fakt, et 1916. aastal nimetati lühikeseks ajaks Prangli vald ümber Ostrovi (ka Ostrovnaja) vallaks. 1917. aastal ennistati varasem nimi: Prangli vald. Aastatel 1926–1939 kandis vald nime Pranglisaarte vald.
Eesti Vabariigi algusaastatel rullus lahti üks tähelepanuväärne kohtuvaidlus Prangli üle. Endised mõisnikud Girard de Soucantonid nõudsid tagasi Suur- ja Väike-Prangli saari, viidates ajaloolistele omandiõigustele ning sellele, et saared olid kunagi kuulunud nende valdusse iseseisvate majapidamisüksustena. Selliselt said Soucantonid Jõhvi mõisa tagasi, sama lootus oli ka Prangli osas. Asi jõudis lõpuks riigikohtusse, kus 1931. aastal jäeti nõue rahuldamata.
Pranglisaarte vald nimetati 1939. aastal taas Prangli vallaks ja see likvideeriti lõplikult 1950. Seejärel oli Prangli eraldiseisev külanõukogu, mis liideti 1971. aastal Viimsi külanõukoguga. Edaspidi sai Prangli 1990. aastal taasloodud Viimsi valla osaks.
Mereröövlite saar
Prangli pärimuses on säilinud lood mereröövlitest, kes kasutasid saart kunagi oma peidupaigana –
paigana, kus meri pakkus nii varju kui ka võimalust märkamatult tegutseda. Üks kõige värvikamaid legende viib meid Suuressoomäele, kus olevat elanud mereröövlite pealik nimega Helena.
Eriliseks teeb loo see, et tegemist ei olnud tavapärase ettekujutusega habemesse kasvanud piraadist, vaid naisega, kes juhtis oma salga tegemisi sama otsustavalt ja kavalalt. Helena nimi on jäänud saare pärimusse kui midagi müstilist – mälestus ajast, mil reeglid olid teistsugused ja meri kuulus neile, kes julgesid seda võtta.
Mereröövlid tekitasid pahandust, aga nende tabamine polnud lihtne. Tollal kattis Pranglit tihe kuusemets, mis pakkus varju ja peitumisvõimalusi. Saar oli justkui looduslik kindlus, kus iga rada ja peidupaik oli röövlitele tuttav. Legendi järgi otsustati lõpuks meeleheitlik samm – kogu mets süüdati, et röövlid välja suitsetada.
Tuli hävitas suure osa metsast ning sundis röövlid peidupaikadest välja. Röövlisalk tabati, kuid Helena ise pääses põgenema. Mis temast edasi sai, ei ole teada – kas ta leidis uue pelgupaiga, kadus merre või alustas uut elu kusagil mujal.
Maagaasi saar
Prangli geoloogiline ehitus on Eesti mõistes erandlik. Siin lasuvad kvaternaarisetted vahetult kristalsel aluspõhjal – nähtus, mida on Eestis vähestes kohtades. Saar hakkas merest kerkima ligikaudu 3500 aastat tagasi ning tänu maakerkele kasvab see aeglaselt tänapäevani, kujundades pidevalt ümber oma sakilist rannajoont.
20. sajandi alguses äratas Prangli tähelepanu hoopis võimaliku naftasaare kandidaadina. 1923. aasta ajaleheartiklis märgiti, et nafta otsimiseks on Eestis välja antud juba üle 400 loa ning lisaks Hiiumaale ja Saaremaale kaaluti uuringuid ka Naissaarel ja Pranglil. Tegelikkuses jõuti puurimisteni veidi hiljem.
1924. aastal tehtud esimesest puuraugust ei leitud küll naftat, kuid avastati midagi ootamatut – maagaas. Puuraugust hakkas eralduma metaangaas, mille sisaldus ulatus 95–96 protsendini. See oli Eesti kontekstis täiesti ainulaadne leid.
Hiljem, aastatel 1946–1960, rajati saarele veel kuus puurauku. Uuringud näitasid, et esialgsed lootused suurtele varudele olid liialdatud – gaas esineb väiksemates, läätsekujulistes kihtides kvaternaariaegsete setete vahel. Ometi ei ole see loodusnähtus kadunud: puuraukudest number 4 ja 5 eraldub gaasi tänaseni, ligikaudu 1750 m³ aastas, ning seda on kasutatud ka igapäevaselt, näiteks toiduvalmistamiseks.
Nii on Prangli jäänud Eesti ainsaks paigaks, kus maagaas ei ole pelgalt geoloogiline termin, vaid osa saare elavast ja käegakatsutavast eripärast.
Rahnude saar
Mis Pranglil kõige enam silma köidab, on rahnude rohkus. Kohati nagu ei oleks kivimürakate vahel üldse vaba maad. Suurematel neist on ka nimed, mis on tänaseni kasutusel: Punane kivi, Peiukivi, Kotkakivi, Konnakivi, Laevakivi, Vinnakivi, Hundikivi, Lambakivi jne. Igal rahnul on ka oma lugu või legend – Hundikivi tähistab kohta, kus 1890. aastal viimane hunt maha lasti. Peiukivi on seotud saarele naasnud noorpaari huku kohaga. Lambakivil on näha lamba sõrajälgi. Kotkakivi on külje pealt vaadates kui merikotka profiil. Suurimad rahnud Pranglis on Punane kivi (ümbermõõt 28 m) ja Kotkakivi (ümbermõõt 19 m), Kõrve metsa rändrahn (ümbermõõt 16 m) ning Ussikivi (ümbermõõt 15 m).
Saare kõrgeim punkt – Kullamäe tipp – küünib umbes 17 meetrit merepinnast kõrgemale.
Saare läänerannikul leidub kinni-kasvanud lahtedes ka meremuda, millel on väga head raviomadused.
Loodussaar
Prangli saarel paikneb saare lääneosa ja rannikumerd kattev ligi 2400 hektari suurune Prangli hoiuala ning saare kagunurgas on Prangli maastikukaitseala. Riiklikul tasandil moodustatud Prangli hoiuala eesmärk on säilitada saare väärtuslikke rannikuelupaiku ning kaitsta sealset liigirikast linnustikku ja merelist ökosüsteemi. Kaitse all on rannaniidud, luited, madalad lahed, kivised ja liivased rannikualad, laiud ning neid ümbritsev merekeskkond.
Hoiuala on mh oluline pesitsus- ja rändepeatuspaik lindudele. Kaitsealustest liikidest võib siin kohata näiteks randtiiru, väiketiiru, jõgitiiru, ristparti, roo-loorkulli ja väiketülli. Saare ümbruse vetes liiguvad ka hall-
hülged, kes kasutavad piirkonda puhkamiseks ja toitumiseks. Kaitsealustest taimedest võib hoiualal leida roosat merikanni, rootsi kukitsat, rand-ogaputke, soo-neiuvaipa ja kahelehist käokeelt.
Riiklik Prangli maastikukaitseala loodi 1960. aastal ning see hõlmab nii Prangli lõunaosa kui Aksi saart. Pranglil paikneb MKA 70 ha suurune valdavalt luitemaastikuga ala. Koos hariliku kukemarjaga kasvab kaitsealal Eestis haruldane põhja-kukemari. Kaitsealal võib kohata lisaks muule rannikulinnustikule lõopistrikku. Olgu lisatud, et saarel on kohatud ligi 40 liiki ranna- ja veelinde.
Ka asuvad paljud saare rannaniidud Natura 2000 loodusalade koosseisus. Prangli mitmekesine loodus pakub loodushuvilistele võimalust avastada mere- ja rannikumaastikke.
Kalurite saar
Prangli on alati olnud seotud kalapüügiga. Esimesed mootorpaadid muretseti ühiselt 20. sajandi alguses. Kalal käisid kõik meessoost isikud üle 13 aasta vanuses. Saak turustati peamiselt Tallinnas, endistel aegadel vahel ka Soome linnades.
Veel veeti Tallinna rannakive – näiteks on ka Estonia teatri seintes Prangli graniiti. Pärast II maailmasõda loodi Pranglil kalurikolhoos „Noor kaardivägi“, mis 1961. aastal ühines Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosiga. Valdava osa saagist moodustasid kilud ja räimed. Kala suitsutati Kelnase sadamakai lähedal suitsutustsehhis. Prangli oli tuntud ka oma tursapüügi poolest.
Tänapäeval domineerib rannapüük ja kui veab, saab kaluriga koos merele. Kalaroogadest on kaugemalegi teada Prangli tursakotletid, suitsulest ja soolasiig.
Hülgeküttide saar
Hülgeküttimise ajalugu Pranglil ulatub tagasi saare asustamise algusesse 13.–14. sajandisse. Kütiti viigreid, hallhülgeid ja randaleid naha, rasva ja liha saamiseks.
Püügiajad jagunesid talvisteks retkedeks (veebruar–aprill) ja jäävabades oludes toimuvateks püükideks. Talvised retked võisid kesta mitmeid nädalaid. Pranglilased käisid jahil mh Kroonlinna all, Tütarsaartel, Soome rannikul ja isegi Botnia lahel.
Hülgepüügiretk oli ühistöö. Hülgeselts koosnes 4–8 mehest, kes kogunesid iivaknuudil, mil pandi paika tööplaan ja tehti seltsi kinnitamiseks liigud. Algselt kasutati harpuuni, pootshaaki ja pussnuga. Soomlastelt õpiti pikksuusa ehk tangu kasutamist. 19. sajandi keskel võeti tarvitusele sütikuga rihvelpüssid, Esimese maailmasõja ajal vintpüssid. Moodsate relvade ja mootorpaatide kasutuselevõtt 1930. aastatel tõrjus kõrvale arhailised püügiviisid.
Hülgerasva kasutati naha parkimisel, saapamäärdena, praadimisel, seebi tegemiseks ja loomade ravimisel. Hülgenahast valmistati saapasääri, pastlaid, püssikotte, kasukaid ja mütse. Eriti kenad olid viigrinahast kasukad. Hülgeliha soolati, kuivatati ja suitsutati. Eelistati hülgepoja liha, mis sarnanes maitselt kanalihale.
Sadakond aastat tagasi leidus hülgekütte pea igast Prangli talust, 1960. aastatel käis hülgeid küttimas ligikaudu 20 meest. 1972. aastal keelustati hallhülge ja 1980. aastal viigerhülge küttimine, millega lõppes sajandeid kestnud traditsioon. Vaatamata sellele, et hülgeid ei kütita enam üle 40 aasta, elavad legendid vapratest küttidest tänaseni. Hülgeküttimise ajalooga saab tutvuda Prangli ja Rannarahva muuseumis.
Mitme kabeli saar
Prangli praegune Püha Laurentsiuse kirik ehitati 1848. aasta suvel. Esimesed teated Prangli saare kabeli kohta pärinevad 1725. aastast, kui Jõelähtme kirikuõpetaja Wrede kirjutas vanas kirikuraamatus saare kabelist. Legendi järgi ehitasid kaks Soomest pärit hülgekütti 17. sajandi keskel kabeli tänuks pääsemise eest merehädast – nad olid tormis jääpangal triivides Prangli saarele jõudnud ja lubanud jumalale kabeli ehitada. Kabel rajati idakaldale ja sai nimeks Lauritsa kabel, sest mehed pääsesid legendi kohaselt hädast lauritsapäeval. Pärast katku hakkas vana kabel lagunema ja liivaluited matsid selle endasse. Osade allikate teatel oli saarel vahepealsel perioodil veel teinegi kabel, mis samuti lagunes.
Tänapäevase kiriku ehituseks alustati rahakogumist 1829. aastal annetuste näol, kokku kulus 427 rubla hõbedat. Kirik pühitseti 10. augustil 1848 ning esimene jumalateenistus peeti samal päeval. Viimastel aastatel on Prangli kirikut restaureeritud.
Kultuurisaar
1954. aastal valmis Prangli rahvamaja. 2011. aastal püstitati Ülesaarele eistukikujuline Prangli laululava. Võib öelda, et Prangli rahvamaja on saare kultuuri- ja kogukonnaelu süda. Läbi aastakümnete on elus hoitud kaluritepäeva traditsiooni ning korraldatud Prangli spordipäeva. Selle kõrval on olulisel kohal ühised talgud, jaanipäev, kontserdid, muinastuledeöö, merereisid, matkad, kodukohvikute päevad. Kaasajal on saarele tuntust toonud pranglimine ning hiljuti ka Prangli saunajooks. Tänapäeval on Prangli populaarne suvitus- ja päevaretke sihtkoht. Säilinud on palju traditsioonilisi puitmaju ja külatänavaid, mis annavad saarele autentse välimuse. Prangli on hea näide sellest, kuidas väike saar suudab säilitada oma identiteedi ka tänapäeva maailmas.
PRANGLI
- Pindala: 6,66 km²
- Rannajoon: ca 28 km
- Elanikke: aastaringi ca 60 (suvel üle 200)
- Huvitavat: Eesti ainus maagaasi looduslik leiukoht; üle 500 aasta katkematut asustust; tugev hülgeküttimise ja kalurikultuuri pärand
- Avasta Prangli: kastiauto tuurid, Saare-Resto, paadisõidud, Kodusadama kohvik, rannaniidud, Prangli kirik ja kalmistu, Rivimaa vaated, ajalooline koolihoone, Punane rabakivi, Mölgi rand, gaasiläte, Prangli saarte muuseum, Eestiranna kalmistu ja mälestusmärk, ajaloolised lautrid, Kelnase sadam, Lääneotsa külatänav, paadid, meremärgid jne jne
- Ühendus saarega: parvlaev Wrangö liinil Leppneeme-Kelnase, lisaks eritellimusel paadireisid
