Laevakari saar on ametlikult 368 m2 suurune ja peamiselt erineva suurusega kividest koosnev väikesaar, mis kuulub tervenisti riigile. Saare moodustab üks maatulundusmaa katastriüksus. Saare rannajoon on ca 100 m, mis mere taseme langemisel suureneb. Tegelik saare pindala on tavaveega suvel nii 680-690 m2 ja rannajoone pikkus küündib 200 meetrini. Laevakari saare ja Prangli saare vahele jääb 125 m pikkune meretee. Saarele saab madala veega minna mööda Kiburikari säärt, mille lõpust läheb Laevakarini veealune kari. Merevee taseme langemisega paljastub merest ka Laevakari säär, mis kulgeb Prangli saare suunas ja jookseb kokku Kiburikari või ka Rivi otsa veealuse kivise neemega.
Karide rivi kui teekond Laevakarini
Prangli saarel asuva Rivimaa juurest saab alguse pikem kivide ja neemede rivi, mis ulatub merre ning moodustab veealuse kivikari. Üks osa sellest karist kannab tänapäeval Kiburikari nime.
Kiburikari säär, nagu me seda täna tunneme, on tegelikult mitme endise saare liitumisel tekkinud maismaaosa. Kunagi oli Kiburikari eraldi saar – veel 1880. aasta Väike- ja Suur-Prangli kaardil on see selgelt iseseisva saarena märgitud. Aastakümnete jooksul on meri taandunud, setted liikunud ja maa kerkinud, mistõttu kasvas saar Prangli saarega kokku ning muutus sääreks. Ka sääre keskosas olev väike saareke lebas veel sadakond aastat tagasi mere embuses – nüüdseks on seegi endine saar saanud Kiburikari sääre osaks.
Omaaegne säär, mis kunagi Kiburikari saareni kulges, kandis Rivi otsa nime – seal lõppes või sai otsa kivide ja neemede rivi. Tegelikkuses läks kari vee alt edasi. Laevakari on selle veealuse kari jätk ehk lõpp-punkt.
See saarte, neemede ja karidega maastik on läbi sajandite pidevalt muutunud – meri on üht paika uhtunud, teist juurde kasvatanud. Just selline ettearvamatu ja muutlik veealune maailm on kujutanud laevadele läbi aegade suurt ohtu. Laevakari ongi arvatavasti saanud nime sealse uppunud laeva järgi, mis on merepõhjas lebanud juba enam kui kolm sajandit.
Laevakari ja laeva vrakk
Laevakari rannikust 350 m idasuunas võibki merest leida väga vana laevavraki. Tegemist on arheoloogiamälestisena kaitse all oleva kraieri Sancte Marcus vrakiga. Kraier (ka kreer või kreyer) oli Hollandi päritolu Läänemerel kasutav väiksemat sorti kaubalaevatüüp, sageli ka sõjalaevastiku varustuslaev. Laevakari läheduses asuv vrakk on ca 4 m sügavuses vees ja liiva sisse mattunud. Merepõhjast ulatuvad osaliselt välja kaared ja esitääv. Vraki pikkus on umbes 19 meetrit ja laius 8 meetrit. Säilinud on osa laeva pardast ja põhi. Laeva lastiks on merearheoloogide andmetel olnud ilmselt kasehalud. Laeva täpne uppumise aeg ega põhjus pole teada, laev ise kuulub 17. sajandisse ja arvatavasti uppus see 17. sajandi lõpus.
Vraki asukoht on märgitud rootslasest kartograafi Carl Eldberghi poolt 1705. aastal tehtud merekaardile. Prangli randlaste sõnutsi on vrakki aegade jooksul lammutatud ning sealt toodud puitu on kasutatud saarel.
Fragment Carl Eldberghi 1705. aasta kaardist Hydrographisk charta öfver Stora och Lilla Wrangöyarne och deras redd (Rootsi Riigiarhiiv). Kaardil on näha Sancte Marcure vraki toonane asukoht ning samuti on kartograaf pidanud oluliseks ära märkida Nõiakivi, kaardil nimega „Noitakivi“.
Laevakari kuulub Prangli hoiuala koosseisu, mille eesmärk on kaitsta erinevaid elupaigatüüpe, sh karid, laiud, väikesaared, rannaniidud, rannad. Laevakari saarel võib kohata erinevaid ranna- ja merelinde, eraldi kaitsealuseid liike pole aga saarelt teada. Laevakarist kümmekond meetrit lõunas asub saare rannikuvees Nõiakivi nimeline suurem rahn.
Saladuslik Nõiakivi
Laevakari lõunarannikul, kus meri igavesti vastu kive mühiseb, asub salapärane Nõiakivi. Vanad pranglilased – kalamehed ja rannarahvas, kes tundsid saare ümbruse rannikut paremini kui oma peopesa – teadsid rääkida, et kivi olevat öösiti omandanud ebaloomuliku helenduse. Eriti sügisöödel, kui kuu helendas või mereudu kogunes, paistvat kivist kumav valgus või helk. Mõned väitsid, et tegu oli valetulegagi – petliku virvendusega, mis ahvatles meremehi kursist kõrvale otse hukatuslike karide suunas. Nii ongi kivi saanud oma salapärase nimetuse, mis on kandunud läbi põlvkondade. Räägiti, et salakaval rannarahvas olevat laternate ja tulede abil meelitanud laevu madalikele, et nende lasti rüüstata. Kas Prangli nõiakivi helendus oli hoiatus kadunud aegade kurjadest tegudest – seda ei tea keegi öelda.
Praegu on Nõiakivi kaartidele märgitud Laevakari lõunarannikul asuva suure kivi asukohta, samas 1705. aasta kaardile on märgitud Nõiakivi asukoht Laevakarist ca 280 m kagusuunal, kus merest kõrgub ca 13 m ümbermõõduga suur rahn. Võrreldes toonast ja praegust kaarti, on näha, et Nõiakivi asukoht on muutunud – võimalik, et rahva mälus on selle asukoht ajaga tuhmunud ja seetõttu ka kaardil asukohta vahetanud, ka on võimalik, et 1705 aasta kaardil märgiti see valesti. Samas on märkimisväärne, et Nõiakivi tähistamist peeti niivõrd oluliseks, et kõigist kividest pandi merekaardile vaid Nõiakivi. Igal juhul elab legend Nõiakivist edasi ka tänapäeval.
Omal ajal nimetati isegi Laevakarini suunduvat tänast Kiburikari säärt Nõiakivi sääreks – see oli märk sellest, kui oluline see müstiline paik ja lugu kohalikele oli.
LAEVAKARI
Pindala: 368 m2
Tegelik pindala: ca 690 m2
Rannajoon: 100 m
Tegelik rannajoon: ca 200 m
Vaatamisväärsus: Nõiakivi
