Veskineeme on maismaanina Leppneeme küla rannikul, kus paikneb Leppneeme sadam. Siin asus kunagi Jaani kaluritalu, mille maade juurde kuulus ka Mätta kari. Kuivõrd rannatalu juures kasutati ära iga maalapp, on teada, et saarelt niideti sadakond ja enamgi aastat tagasi heina, osade teadete kohaselt karjatati seal isegi loomi. Tänapäeval on saart kattev rannaniit muutunud piki veepiiri kulgevaks tihedaks roostikuks ning saare keskmistel kõrgematel osadel kõrguvad ohakad, kassitapp tarnade ning kõrreliste mättad. Ilmselt on koos taimedega muutunud aja jooksul ka saare linnustik, sest erinevad liigid vajavad erinevaid elu-, toitumis- ja pesitsustingimusi.
Mätta kari nimega on olnud palju segadust. Nii on ajalooliste allikate kohaselt saart kutsutud ka Sepa kariks ja need kes seda tegid, kutsusid Mätta kariks hoopiski Kellynkholmi saart, mis asub Kelvingi ja Leppneeme küla vahelises lahes. Samas on inimesi, kes nimetasid Mätta kariks hoopiski tänase Mätta kari saare juures olevat väikest laidu, millel nime pole ja mida Mätta kari kaaslaseks kutsume. Sepa kari nimetus oli piirkonnas kasutusel ja seda kandis Lännemäe lahte suunduv neemeots Veskineemel. Ka kasutati mõlemat nime paralleelselt. Vähemalt nii on nimed kirja pandud kohalike elanike teadete alusel ja vanadel kaartidel. Võimalik, et külaelanikud kasutasid erinevatel saartel nimesid vabamalt ja Mätta kari nimetust kasutati mõnikord ka väikesaarte puhul, millel mõni üksik roheline rohumätas asus.
Saar, mis kasvab merest
Meri kujundab loodust ja rannikut. Mätta kari on mõnes mõttes dünaamiline saar – selle pindala ja kuju on aastakümnetega palju muutunud. Maakatastri andmetel on saare pindala ametlikult 5 836 ruutmeetrit, kuid tegelikkuses on saar roostiku laienemise ja setete kogunemise tõttu ligi kaks korda suurem – tänapäeval ulatub saare pindala juba ligi 10 770 ruutmeetrini.
Ka rannajoone pikkus on kasvanud ametlikust 440 meetrist tegeliku 720 meetrini, madalvee ajal võib see küündida isegi 800 meetrini. Põhja-lõuna suunas sirutub saar 330 meetri pikkuseks, laius kõige laiemas kohas on umbes 80 meetrit. Saare kõrgeim punkt kerkib vaid ühe meetri kõrgusele merepinnast – eemalt vaadates sulab Mätta kari peaaegu ühte Lännemäe lahe roostikega.
Linnustiku paradiis rannavetes
Mätta kari pakub mitmekesist elupaika rannalindudele. Roostik, kõrkjad, kaislad, tarnatuustid, rohumättad, kivid ja lõukad rannajoonel loovad mitmekesise keskkonna nii pesitsemiseks kui toidu otsimiseks.
Saarel ja selle ümbruses elavad luiged ja haigrud, kes kasutavad madalat rannavööndit toitumiskohana. Arvukalt võib saarel märgata toimetamas ka kajakaid ja parte, kes pesitsevad roostikus ja rannaäärsete rohumätaste ning kivide vahel. Eriti väärtuslikud on looduskaitsealuste liikide esinemised: saarel on kohatud randtiire (Sterna paradisaea), jõgitiire (Sterna hirundo), mudatildreid (Tringa glareola) ning hänilasi (Carduelis cannabina) – kõik neli liiki on Eestis looduskaitse all. Ka kõige rangema kaitse all olevat merikotkast (Haliaeëtus albicilla) on korduvalt saarekese kohal tiirutamas ja saarelt lendu tõusmas nähtud.
Hetkel ei ole Mätta karil ametlikult registreeritud looduskaitsealuste liikide elupaiku, kuid täpsemate vaatlustega võib neid sinna siiski tulla. Lisaks liigi kohtamisele on eriti oluline tuvastada tema pesitsemine ja poegade kasvatamine. Viimsi vallavalitsus hoiab juba paar aastat fookust meie loodusväärtuste kaardistamisel, kusjuures 2025. aastal lisandus palju uusi andmeid meie vallas just lindude kohta (sh Mätta karil). Kui sa oled ise linnutundja või tead kedagi, kes on, siis igati tervitatav on kaitsealuste liikide info kaardistamine (koos fotodega). Andmeid võib esitada läbi loodusvaatluste äpi (LVA) või kirjutades vallavalitsuse keskkonnaosakonnale. Kaardistamine on vajalik, et hoida ja kaitsta neid liike ja isendeid, kes seda kõige rohkem vajavad.
Mätta kari kaaslane – kormoranide ja kajakate kivikari
Mätta kari kaaslane on ca 155-ruutmeetrine madal kivikari, mille ilme varieerub merevee kõrgusest sõltuvalt. Kõrgema veetaseme korral on laid peaaegu täielikult vee all ja merepinnast paistavad välja vaid üksikud teravatipulised kivid. Tavavee ja madalvee ajal on laid aga täielikult nähtav ja isegi kõnnitav – kivine platvorm keset rannikumerd. Ametlikult ei ole laid katastriüksusena kirjas, mistõttu kajastatakse seda kaardil merena.
Viimastel aastatel on laid muutunud populaarseks pesitsuspaigaks kajakatele ja haigrutele. Lisaks on sinna asunud elutsema ka kormoranid, kes eelistavad avatud kivikari kui turvalisemat puhke- ja kuivatuspaika. Laid täiendab Mätta kari ja tema lähiümbruse ökoloogilist väärtust ja pakub elupaika lindudele, kes taimede olemasolu saarel oluliseks ei pea.
Külastamine ja hooajalised piirangud
Mätta karile pääseb paadiga, kõige paremini saab läheneda põhjapoolselt küljelt, kus veetase ja pinnareljeef võimaldavad ohutut randumist. Saar kuulub tervenisti Viimsi vallale. See koosneb ühest üldkasutatava maa kinnistust ja on tervenisti avalik, kuid külastamisel tuleb kindlasti arvestada lindude pesitsusperioodiga.
Kevad- ja suvekuudel (aprillist juulini) soovitame saart mitte külastada, et mitte häirida hauduvaid ja tibusid kasvatavaid linde. Hilissuvel ja sügisel, kui linnupojad on juba lennuvõimelised, on saar avatud loodusvaatlejatele ja huvilisele, kes soovivad nautida väikesaare eripära, merest kujundatud maastikku ja põnevat linnustikku.
Mätta kari on hea näide sellest, kuidas ajalooline rannaniit ilma inimmõjuta muutub, kuidas elupaigad tekivad ja kaovad ning kuidas erinevad liigid endale väikesel territooriumil sobiva elu-, kasvu- või toitumiskoha leiavad. Saar ja tema kaaslane elavad meremõjude taktis ning peidavad endas looduse rikkusi.
MÄTTA KARI
Pindala: 5 836 m2
Tegelik pindala ca 10 770 m2
Rannajoon: 440 m
Tegelik rannajoon ca 720 m
Saarel kohatud 5 looduskaitsealust liiki
Võib kohata ka nimetust: Sepa kari
MÄTTA KARI LAID
Pindala: 155 m2
Rannajoon: 50 m
