Teada-tuntud rannarahvana on viimsilased ammustest aegadest merel käinud ning oma argitoimetusi ilma järgi sättinud. Paadid lastakse siitsamast Leppneeme kaldalt vette ning aerutada saab nii Kelvingi kui ka Tammneeme suunas või kasvõi ümber Aegna saare.
Ise olen merel aerutamist proovinud nii Tallinnas kui ka mõne saare ümber, seega võtsin rõõmuga vastu väljakutse istuda Leppneemes ühesesse paati ning sõita mööda imekaunist rannikut Kelvingi rannani välja. Kutsusime kaasa veel ühe kohaliku viimsilase Annika Sutt, kelle jaoks süstasõit oli esmakordne kogemus ning tema muljed on vahest kõige ehedamad ja ausamad.
Armastusest sündinud kajakiklubi
Viimsi Mereaerutamise klubi sündis Kessu Klymanovi ja Liisi Siibaku armastusest süstasõidu vastu. Välisriikidest kaasa toodud kogemused ja süstatehases töötamisel loodud kontaktid panid mõtlema, kuidas arendada Eesti mereaerutamist. „Nägime, et klubiline tegevus on üks võtmeteguritest, ja nii võtsimegi initsiatiivi ning asutasime Viimsisse Eesti esimese Skandinaavia stiilis merekajakiklubi. Kui eelmisel aastal tegime ettevalmistusi ja prooviüritusi, siis alates käesoleva aasta juunist on klubiline tegevus hästi käima läinud: teeme koolitusi ja veematku,“ räägivad naised.
Skandinaaviamaad on eeskujuks
Põhjamaad on Eestile ikka eeskujuks olnud ning mereaerutamine ei ole siin erand. Meil tuleb tasa teha 50-aastane arengupaus – aeg, mil eestlastel ei olnud merele vaba pääsu. Põhjamaades on meiega sarnane kliima ja pikk kajakiklubide traditsioon, samuti on neil ühtlustatud koolitussüsteem. EPP (Euro Paddle Pass) on Euroopa riiklike aerutamisorganisatsioonide raamistik, mis loob aerutajate oskustele ja pädevustele ühtse mõõdupuu. Nii on näiteks ühes riigis omandatud mereaerutamise tase arusaadav ja võrreldav ka teises. Samasse süsteemi kuuluvad ka koolitusmaailmas tuntud Briti aerutamisföderatsioon Paddle UK ning meile lähemal asuvate Soome, Rootsi, Taani ja Poola föderatsioonid. „Eesti sellesse organisatsiooni veel ei kuulu, aga näiteks Sea Kayaking Estonia on Paddle UK sertifitseeritud koolituskeskus ning Viimsi klubi koolitustel oleme võtnud EPP oskuste raamistiku endale eeskujuks.“
Põhjamaades ringi käies jäi naistele silma, et kajakiklubi pole seal lihtsalt koht, kus paati hoida või trenni teha. See on kogukond, mis on tihedalt seotud kohaliku eluga – koos käivad eri põlvkonnad, korraldatakse koolituspäevi ja regulaarseid treeninguid, matkatakse, tehakse sauna ja juuakse kohvi. Samal ajal on paigas ühised kokkulepped ja juhised, mis aitavad merel turvalisust tagada. Paljudel klubidel on lisaks paadikuurile oma majad riietusruumide, koolitusklassi, sauna ja köögiga.
Koolitatakse ennast, etteisi koolitada
Klubilise tegevuse keskmes on uute huviliste koolitamine, kogemuste jagamine ja meresüsta-
kogukonna suurendamine, et lähimas tulevikus oleks võimalik juba pikemaid ja keerukamaid matku planeerida. „Meie tulevikuplaanidesse kuulub ka välismaise oskusteabe kaasamine: soovime kutsuda Eestisse piiritaguseid koolitajaid riikidest, kus meresüstasõitu on arendatud juba pikki aastakümneid.“
Klubi loojad tegelevad loomulikult ka pideva enesearengu ja -koolitamisega, et oleks võimalik teisi õpetada. Nii Kessu kui ka Liisi on kutselised veematkajuhid. Liisi on EKR 4 veematkajuht ja EKR 3 aerutamise abitreener, Kessu British Canoeing Sea Kayak Leader. „Oleme mõlemad juhtinud mitmeid veematku, tegelenud kärestikuaerutamisega ning võistelnud Võhandu, Türi–Tori, Lahemaa jt maratonidel. Kessu on Sea Kayaking Estonia matkajuhina juhtinud missioonisõdurite seiklustreeninguid ja hulgaliselt pikemaid merematku.“
Suve algus möödus mereaerutamise lainel. Põhjalikul sissejuhataval koolitusel said osalejad esmased teadmised ja praktilised oskused, mida kajakiga merel turvaliseks liikumiseks vaja läheb. Koolitusel räägiti veeohutusest ja varustusest, aga ka sellest, kuidas grupis liikuda ning erinevates olukordades käituda. Praktilises osas võeti ette aerutamise põhitehnikad – edasiaerutamine, manööverdamine ja peatumine. Lisaks said osalejad proovida, kuidas käituda siis, kui ootamatult ümber minnakse, ning läbi tehti ka näidispäästmine.
„See koolitus annab osalejale piisava teadmiste- ja oskustepagasi, et võtta edaspidi osa juhendatud merematkadest ja järgmistest koolitustest. Lisaks õpetame enese- ja teiste päästmist, mis on väga oluline baasoskus. Eraldi teeme manööverdamise, lainesõidu ja efektiivse edasiaerutamise tehnikatreeninguid.“
Tehniliste oskuste kõrval on aga sama olulisel kohal päris kogemus merel. Seetõttu tehakse regulaarselt nii lühemaid ühissõite kui ka pikemaid merematku. Pikematest sõitudest on praeguseks ette võetud näiteks retk Leppneemest Aegna saarele ja tagasi ning matk Tilgu sadamast Suurupi randa. Viimsi rannik pakub aerutamiseks palju avastamisrõõmu – meri on siin iga päev erinev ning olud ja vaated on pidevas muutumises, nii et igav juba ei hakka. „Edaspidi on plaanis võtta ette väljasõite Lahemaale ja kindlasti ka Pakri saartele. Samuti osaleme meremaratonidel, kus saab lisaks heale seltskonnale proovile panna ka oma oskused ja vastupidavuse.“
Võimalus kogeda loodust uuel moel
Esimest korda meresüsta nähes ja sinna istudes ei tundu kuidagi, et tegu on kindla alusega. Süst tundub nii habras, justkui läheks see kohe ümber, kuid tegelikult on tegu kindla meresõiduvahendiga. Muidugi on juhtunud, et kellelgi on õnnestunud ka ümber minna, aga seda juhtub siiski pigem harva. Kessu lisab: „Loomulikult peab merd austama, kummuliminekut ja teisi ohte ette nägema ning valmisolekut harjutama, aga selleks me koolitamegi, et valmis olla.“
Liisi sõnul on esimest korda merele minejate hirmud seotudsügava vee ja mere ettearvamatusega ning kardetakse paati kinni jääda. „Ootused millegi uue kogemisel ületavad tavaliselt hirmud ning juba paati istudes jõutakse kohale – tekib kontakt vee ja iseendaga. Uued oskused lisavad enesekindlust ning süstas istudes lähevad meelest nii töö kui ka argimured ja naeratus tuleb näole. Stressi maandab kohalolu ning looduse vahetu kogemine on oma olemuselt juba väga rahustav. Inimesed tulevad meie juurde unistustega erilistest matkadest – lähimate saarte vallutamisest kuni kaugemate maade avastamiseni. Meie klubi annab aerutajale turvalise arengukeskkonna ja kogukonna, et oma unistustele lähemale jõuda.“
Ta lisab, et kontakt veega, vee liikumise tunnetamine ning võimalus kogeda loodust täiesti teistsugusel moel on väga eriline. Samuti köidavad teda kiirus ning füüsiline ja vaimne eneseületus. Nii palju on õppida ja näha ning uusi saari ja randu avastada.
Kessu toob välja, et klubi paatide kasutamisel on ka mõned piirangud. Kuigi neil on terve valik kajakke erineva suuruse ja kehaproportsioonidega inimestele, on siiski keeruline end mugavalt tunda juhul, kui oled alla 155 cm pikk ja kaalud alla 50 kilogrammi. Samuti võib sobiva kajaki leidmine olla keeruline, kui kaalud näiteks üle 110 kg või sul on väga suur jalanumber.
Aerutajate keskmine vanus Eestis on 35–55 aastat, kuid välismaal on see spordiala moes ka oluliselt vanemate inimeste seas. Eks meiegi jõuame kunagi sinna. Ootame liituma ka noori, sest aerutamine pakub väga palju erinevaid võimalusi – nii rahulikumaid kui ka adrenaliinirohkemaid. Mida varem alustada, seda osavamaks saad. Algajate koolitused toimuvad kuni septembri keskpaigani!
Üleskutse kogukonnale
Viimsi vald, kalurid ja kohalikud on mereaerutajad hästi omaks võtnud. Praegu on puudu veel hea koht ja taristu paatidega vette minekuks ning veest väljumiseks. Olemasolev betoonkai on järsk ja libe ning komposiitkajakid on õrnad. Abiks oleksid näiteks kummimatid või väikepaatidele sobiv ujuvkai. Koolituste ja matkade mugavamaks korraldamiseks vajatakse väikest à la klassiruumi ning riiete vahetamise ja sauna kasutamise võimalust. Korraga ei jõuagi kõike, aga eesmärk on liikuda näiteks Taani kajakiklubi kultuuri suunas, kus aerutajatel ongi oma hoone ning kail ootavad merelt tulijaid kohalikud kohvikud.
Kui kellelgi on häid mõtteid koostööks või soov tulla koolitusele ja merele, siis saab ühendust võtta e-posti aadressil [email protected] või sotsiaalmeedias: Facebookis Viimsi Mereaerutamise klubi ja Instagramis viimsi_mereaerutamise_klubi.
ESIMEST KORDA SÜSTAGA MERELE
Esimest korda süstaga merel käinud viimsilane Annika Sutt räägib oma hirmudest, ootustest ning emotsioonidest.
Mida sa enne mereaerutamisest teadsid?
Aus vastus on – mitte midagi. Olen selline inimene, et kui tekib võimalus
midagi uut proovida, siis ütlen reeglina kiiresti „jah“, aga suurema eeltöö jätan tavaliselt tegemata. Esimene väike hirm tuli sisse siis, kui süst välja toodi. Alles sel hetkel jõudis kohale, et nüüd tuleb sinna sisse istuda, aerutama hakata ning keegi mind kättpidi ei juhi ega aita.
Kas hirmud ja ootused osutusid tõeks ja mis oli kõige raskem?
Algus oli tegelikult väga paljulubav. Kaldal õppisime süsta ja varustust tundma, saime põhitõed selgeks ning harjutasime juhendajaga rahulikult kalda lähedal vees erinevaid liigutusi. Kõik tundus täiesti tehtav. Seejärel jõudsime lainetesse... ja sealt algas minu esimene „seiklus“. Kontroll süsta üle kadus, laine kontrollis hoopis mind, mitte vastupidi. Suund läks täiesti valeks ja järgmine hetk olin kivide poole teel. Õnneks tuli juhendaja mind sealt välja päästma. Kui esimene ehmatus oli möödas, võtsin end kokku ja võisin edasi aerutada. Mida kauem vee peal olime, seda loomulikumaks aerutamine muutus. Algne kahe tunni pikkuseks planeeritud õhtu venis lõpuks pea neljatunniseks ning see ütleb vist kõige paremini, kui kiiresti ajataju merel kaob, kui seltskond on hea, ilmaga on vedanud ja kuhugi kiiret ei ole. Tagasiteel tundsin end juba peaaegu nagu vana kala.
Mis oli kõige üllatavam?
Kõige suurem avastus oli minu jaoks see, et süsta ei pea jõuga edasi suruma. Vastupidi – mida vähem rapsid, seda paremini liigud. Piisab rahulikest ja kontrollitud aerutõmmetest ning süst liigub täpselt sinna, kuhu sina soovid. Abiks olid ka juhendaja poolt eelnevalt õpetatud liigutused, kuidas kiirelt pidurdada, küljele liikuda, tagurpidi aerutada jne.
Soovitan kõigil algajatel usaldada juhendajat ja võtta alguses rahulikult. Kui keha lõdvestub ja pea ei lähe paanikasse, tuleb ka sõidutunnetus väga kiiresti.
Mida sa kõige rohkem nautisid ja miks soovitaksid teistele?
Kõige rohkem nautisin astumist täiesti tundmatusse maailma, sest mul polnud vähimatki ettekujutust, mis mind ees ootab. Kogemus oli meeliülendav ja ääretult äge ning väga oluline on ka seltskond ja teineteise toetamine. Mul oli võimalus ka teha merel läbi päästmise koolitus ning tegime seda madalas vees, harjutasime veest väljatulekut, paadi otsa ronimist ja kajakki tagasisaamist.
Meie koolitaja ja matkajuht Liisi oli väga professionaalne. Ta juhendas täpselt nii, nagu üht täielikku algajat juhendada tuleb - rahulikult, selgelt ja huumoriga. Kõige väärtuslikum oli see, et lisaks aerutamisele õpetas ta ka päris olukordi lahendama. Sain ise proovida nii päästetava kui ka päästja rolli.
Kas läheksid uuesti veele ja sooviksid näiteks mõne pikema matka teha?
Absoluutselt! Tegelikult olen valmis juba homme uuesti minema. Aga kindlasti sooja ja päikeselise ilmaga. Tormi ja suuri laineid ma kardan.
