Üldplaneering ei ole ametnike või poliitikute dokument. See on kokkulepe kogukonna tuleviku üle. Just seetõttu peaks arutelu olema sisuline, argumenteeritud ja austav. Paraku oleme Viimsis näinud ka teistsugust pilti. Isiklikud rünnakud, otsustajate mõjutamiskatsed ja vastandumine on kohati varjutanud arutelu sisu. Kui tähelepanu liigub sisulistelt argumentidelt lihtsalt rünnakutele ja solvangutele, kaotab terve kogukond.
Olen seda protsessi kõrvalt näinud. Nüüd olen vallavanemana seda ka isiklikult rohkem kogenud. Arvamuste paljusus on vajalik – ilma selleta ei sünni head lahendused. Kuid arvamuste esitamise viis määrab, kas me liigume edasi või jääme paigale. Nagu vabariigi president Alar Karis oma tänavuses vabariigi aastapäeva kõnes ütles, et nii nagu looduses valitseb mitmekesisus, nii on see ka arvamustes – ühiskond koosneb erinevatest vaadetest ja meist igaühel on õigus jääda viisakalt eriarvamusele. Leian, et see põhimõte kehtib eriti tugevalt just kohalikes aruteludes, kus otsused mõjutavad meie igapäevaelu kõige otsesemalt ja see niinimetatud ruum, milles toimetame, on meie ühine kodu.
Uue üldplaneeringu ümber on põrkunud kaks loomulikku jõudu: era- ja avalik huvi. Maaomanik tahab oma kinnistut kasutada võimalikult paindlikult, kogukond soovib säilitada elukeskkonna kvaliteeti ja hoida Viimsi loodust. Mõlemad vaated on õigustatud. Probleem tekib siis, kui üks hakkab teist täielikult välistama. Üldplaneeringu mõte ongi neid huve tasakaalustada, mitte üht teisele peale suruda.
Selleks on vaja aga usaldust. Usaldust protsessi, otsustajate ja kaasviimsilaste vastu. Usaldus ei teki iseenesest, vaid kujuneb ajas – läbipaistvuse, järjepideva selgitustöö ja valmisoleku kaudu ka kriitikat kuulata. Kui arutelu muutub isiklikuks, hakkab see usaldust lõhkuma. Taaskord on hea viidata president Karise kõnele, mis laiemat ühiskondlikku aruteluruumi hästi kirjeldab. Aastapäeva kõnes ütles president: „Kõvad kärajad oleme me alati olnud. Eks meie seas ole varemgi leidunud tülikäivitajaid ja ässitajaid, parastajaid ja solvujaid, kuid tänane arvamuskius, laiemalt arutelukultuuritus ehmatab oma labasuse ja ulatusega.“ Selles lauses on palju sisu ja sügavust. Oskus teistmoodi mõtlejat kuulata ja püüda teda mõista, on sama oluline kui oskus jääda viisakalt eriarvamusele. Nii ei muutu arutelukultuur kultuurituseks.
Viimsis on samas olnud üldplaneeringuga seoses ka palju positiivset. Kogukonna huvi on suur, inimesed on aktiivselt kaasa rääkinud ja oma seisukohti esitanud. See on väärtus, mida ei tohi alahinnata. Küsimus on, kuidas seda energiat suunata nii, et see toetaks otsuste tegemist, mitte ei lõhuks aruteluruumi. Kaasamine ei tähenda ainult võimalust arvamust avaldada, vaid ka vastutust – kuulata teisi, kaaluda erinevaid argumente ja mõista, et iga otsus sünnib kompromissina.
Hea arutelu eeldab valmisolekut kuulata. See tähendab ka, et alati ei saa oma tahtmist. Üldplaneering ei saa olla dokument, mis rahuldab kõiki soove. Küll aga saab see olla vallaelu arendamise üks põhidokument, mis on sündinud ausa ja läbipaistva arutelu tulemusel ning arvestab võimalikult paljude huvidega. See omakorda eeldab, et arutelus osalejad keskenduvad sisule – faktidele, mõjudele ja tulevikupildile.
Oluline on ka mõista, et üldplaneering ei lahenda ainult tänaseid küsimusi. See kujundab keskkonda aastakümneteks. Iga emotsioonist kantud sõnavõtt või läbimõtlemata süüdistus võib tunduda hetkes õigustatud, kuid ei aita kaasa paremate otsuste tegemisele. Vastupidi – see võib neid hoopis edasi lükata või muuta arutelu pinnapealseks.
Viimsi tulevik ei kujune vaid planeeringujoonistel. See kujuneb ka sellest, millise arutelukultuuri me endale loome. Kas suudame jääda eriarvamusele nii, et austus säilib? Kas suudame vaielda nii, et lahendused sünnivad? Ja kas suudame näha oma isiklikust huvist kaugemale – kogukonna kui terviku poole? Üldplaneering annab raamid aastakümneteks. Sama oluline on aga see, millise jälje jätab selle üle peetud arutelu.
Kui suudame eriarvamustes näha võimalust, mitte ohtu, ja hoida fookuse sellel, mis on Viimsi jaoks pikemas vaates parim, saame olla uhked selle üle, kuidas oma kogukonnas asju korraldame. Väikeses kogukonnas kandub iga sõna ja hoiak edasi, kujundades nii õhkkonda kui ka otsuseid. Kui suudame hoida arutelu sisulisena ja lugupidavana, sünnivad ka lahendused, mille taga on lihtsam seista – nii täna kui ka aastate pärast.
Sisukaid ja tulemuslikke üldplaneeringu arutelusid meile kõigile!
