Oma töös noortega olen järjest rohkem mõelnud, kui oluline on noore elus vähemalt üks turvaline täiskasvanu. Mitte tingimata inimene, kellel on kõikidele küsimustele vastused, vaid keegi, kelle juurde võib minna ka siis, kui asjad ei ole hästi.
Turvaline täiskasvanu ei pea olema lapsevanem. See võib olla õpetaja, treener, noorsootöötaja või keegi teine. Mõnikord arvab täiskasvanu ise, et tema roll noore elus on väike, samal ajal kui just tema võib olla see, kellele noor saab toetuda. Ja vahel võib ühest sellisest inimesest olla suur abi.
Miks noor ei räägi?
Täiskasvanuna võime imestada, miks noor varem midagi ei öelnud, kuigi koolis oli juba pikemat aega raske, tööl ei saanud hakkama või võlad hakkasid kasvama. Tasub küsida ka, kas noorel oli tunne, et ta saab rääkida.
Abi küsimine võib noore jaoks tähendada tunnistamist, et ta ei saa hakkama. Et ta tegi vea. Et ta ei tea, mida edasi teha. Et valik, mida kõik pidasid heaks, ei sobi talle. Seda ei ole lihtne öelda, eriti kui noor kardab etteheiteid, hinnanguid või käsku end nüüd kokku võtta.
Enamasti ei tule sellised reaktsioonid halvast tahtest. Need tulevad murest, ehmatusest või soovist olukorda kiiresti parandada. Kui hoolime noorest, tahame teda kaitsta ja aidata tal vältida vigu, mida juba ette näeme. Noor võib aga kuulda hoopis teistsugust sõnumit: järgmine kord ära räägi.
Esmane reaktsioon
Kujutame ette, et noor tuleb koju ja ütleb: „Ma tahan kooli pooleli jätta.“ Lapsevanem mõtleb hetkega kümme sammu ette. Mis tema tulevikust saab? Kas ta läheb üldse tagasi õppima? Kas ma olen vanemana midagi valesti teinud? Need mõtted on arusaadavad, aga esimene vastus ei pea olema lahendus. Selle asemel võib paluda noorel rääkida, mis selleni viis.
Samamoodi võib noorelt, kes tuli töölt ära, küsida esmalt, mis seal juhtus, mitte seda, miks ta jälle vastu ei pidanud. Vahel piisab sellest, kui öelda, et mõtleme koos.
See ei tähenda, et noore iga otsusega peab nõustuma. Turvaline täiskasvanu võib öelda, kui midagi oli valesti. Ta võib seada piire, rääkida vastutusest ja tagajärgedest. Turvalisus ei tähenda piirideta suhet. See tähendab teadmist, et ka siis, kui noor eksib, ei kao täiskasvanu tema kõrvalt ära.
Kõike ei pea kohe lahendama
Kui noor räägib probleemist, hakkame sageli juba poole jutu pealt mõtlema, mida ta peaks järgmisena tegema. Mõnikord on see vajalik, aga mitte alati.
Üks lihtne küsimus võib aidata: „Kas sa tahad, et ma praegu lihtsalt kuulaksin sind, või tahad, et mõtleksime koos, mida edasi teha?“ See annab noorele võimaluse ise kaasa rääkida.
Noorte toetamisel räägime palju iseseisvusest. Tahame, et noor oskaks teha otsuseid, võtta vastutust ja elus toime tulla. Neid oskusi ei õpita nii, et täiskasvanu teeb kõik otsused noore eest. Neid õpitakse proovides ja selle juurde kuulub ka eksimine.
Esimene valitud eriala või töökoht ei pruugi sobida. Mõni suhe lõppeb, mõni võimalus jääb kasutamata. Mõnikord tuleb samm tagasi astuda ja uuesti alustada. Noore jaoks on suur vahe, kas ta tunneb sellisel hetkel end läbikukkununa või hakkab mõtlema, mida ta nüüd edasi teeb. Turvaline täiskasvanu aitab noorel jõuda teiseni.
Usaldust ei saa nõuda lubadusega, et noor võib kõigest rääkida. Noor otsustab varasemate kogemuste põhjal, kas ta tõesti saab.
Mis juhtus eelmisel korral, kui ta midagi ausalt rääkis? Kas teda kuulati lõpuni? Kas tema arvamusega arvestati? Kas täiskasvanu suutis jääda rahulikuks?
Olen oma töös näinud, et esimese kohtumisega ei jõua alati selleni, mis noort tegelikult vaevab. Vahel räägime alguses üksnes koolist, tööst või sellest, kuidas päevad mööduvad. Sageli alles pärast mitmendat kohtumist jõuame selleni, mis kõige selle taga on.
Üks täiskasvanu ei pea kõike oskama
Turvaliseks täiskasvanuks olemine ei tähenda, et pead olema psühholoog, karjäärinõustaja, sotsiaaltöötaja ja õpetaja ühes isikus. Mõnikord on hea vastus ausalt öelda: ma ei tea praegu, kuidas seda lahendada, aga aitan sul leida inimese, kes oskab. Just selleks on olemas erinevaid spetsialiste, kelle poole noort suunata.
Noore kõrval enne, kui mure muutub suureks
Üks selliseid spetsialiste olen mina. Töötan Viimsi vallas noorte heaolu spetsialistina projektis „Kesk-Harju noorte tööhõive suurendamine ja hoidmine“, mida kaasrahastab Euroopa Liit. Oma töös toetan 16–26-aastaseid noori, kes ei õpi ega tööta või kellel on oht haridus- või tööelust kõrvale jääda.
Minu töö ei ole noore eest otsustada, milline tema elu välja peaks nägema. Minu roll on aidata tal vaadata, kus ta praegu on, kuhu ta tahaks jõuda ja milline võiks olla järgmine tehtav samm. Mõnikord on selleks kooli tagasi jõudmine, mõnikord töö leidmine, mõnikord mõne teise spetsialisti kaasamine. Ja mõnikord algab kõik lihtsalt vestlusest.
Minu poole ei pea pöörduma alles siis, kui noor on juba pikalt koolist või tööelust eemal. Mida varem noor tuge saab, seda rohkem on võimalusi ennetada olukorda, kus üks raskus hakkab kaasa tooma järgmist. Ka täiskasvanul võib olla keeruline aru saada, millal anda noorele rohkem ruumi, millal sekkuda ja kuidas alustada vestlust nii, et noor kuulaks ja julgeks rääkida. Ka sellisel juhul oled teretulnud minu poole pöörduma.
Kas sina oled kellegi turvaline täiskasvanu?
Me räägime sageli sellest, mida noored peaksid oskama: küsima abi, tegema häid valikuid, võtma vastutust, leidma motivatsiooni ja mõtlema oma tulevikule. Võiksime selle kõrval aeg-ajalt küsida ka endalt, millised täiskasvanud oleme nende ümber. Kas meie juurde võib tulla ainult heade uudistega või ka siis, kui midagi läheb halvasti? Kas oskame kuulata ka siis, kui noore valik ei ole see, mida oleksime soovinud?
Noor ei pruugi aastaid hiljem mäletada, millist nõu talle ühel keerulisel hetkel anti. Küll aga võib talle jääda meelde tunne, et oli olemas inimene, kelle poole oma murega pöörduda.
- Noorte heaolu spetsialist e-post [email protected], tel 602 8715
