Kuidas sünnipäevade nädalad möödunud on?
Mari-Ann: Väga kenasti. On üllatav, kui palju sõpru meil on, sest õnne on soovinud ka vanad sõbrad, kellega me ei ole ammu suhelnud. Minule on kontakt inimestega väga oluline, sest see annab mulle energiat.
Tunne: Me ei ole kunagi sünnipäevi suurelt tähistanud, vaid oleme teinud seda kodus, oma perega. Kuna meie sünnipäevadel on täpselt kaks nädalat vahet ja oleme mõlemad vähid, on aastatega välja kujunenud traditsioon, et tähistame sünnipäevi ühiselt, täname oma sõpru ja Jumalat. Traditsioon korraldada kirikus kontsert-tänuüritus sai alguse siis, kui saime vastavalt 60- ja 70-aastaseks.
Tänavu algselt sellist plaani ei olnud, aga Andres Mustonen küsis minult, et millal nad saavad Hortus Musicusega mulle sünnipäeva puhul mängima tulla. Mina helistasin peapiiskop Urmas Viilmale, et temalt nõu küsida, aga tema oli kohe nõus. Siis helistasin Tallinna Toomkiriku õpetaja Arho Tuhkrule, kes vastas, et minu teade korraldada kontsert-tänuüritus tegi tema päevast rõõmupäeva. Edasi läks kõik väga ilusti.
Kas teile tehti ka sünnipäevaüllatusi?
Tunne: Üllatus oli see, et peaaegu kõik järgisid meie distsipliini. Meil oli kutses kirjas, et kingitusi mitte tuua, vaid annetada Pille Lille Muusikute Fondile ja Tallinna Kammermuusika Festivalile. Veel lisasime suurelt, et kui keegi soovib lille tuua, siis ühe õie võib tuua.
Meile tehti veel üks kingitus. Nimelt avati Tallinna Toomkirikus uus galerii, kus on üleval meie ühine fotonäitus. Huvilised saavad seda vaatama minna.
Kui rändame tagasi teie lapsepõlveaega, siis mis sellest ajast esimesena meenub?
Mari-Ann: Minule meenub see, kui olin väike ja elasime perega Saksamaal Ansbachi põgenikelaagris, mille korraldas ÜRO. Seal oli mul elu esimene kokkupuude läti tüdrukutega, kes mind miskipärast kiusasid. Veel mäletan, kuidas käisime vanaemaga metsas jalutamas ja keset metsa oli üks hauakivi. See jäi meelde, sest kivi oli hobusele.
Mäletan ka laevasõitu Ameerikasse, kuhu mu vanemad said 1950. aasta lõpuks loa sõita. Üks madrus kinkis mulle apelsini. Ma ei teadnud isegi, mis see on, aga see oli nii armas. Mul on lapsepõlvest alles üks jänku, mis oli minuga Saksamaal, Ameerikas ja nüüd on siis Viimsis.
Tunne: Meenub esimene Soome sõit, kuhu mu vanemad võtsid mind 1939. aastal vastu minu tahtmist kaasa. Läksin küll Soome, aga olin pidevas vastupanumeeleolus – keeldusin soome keelt rääkimast.
Mu isa Peeter Sink oli vaimulik ja tal oli Soomes palju kontakte. Mäletan, et veetsime seal mitu nädalat, aga kuna olime väga vaesed, oli raske leida taskukohaseid hotelle.
Minu kolmas sünnipäev oli Soomes. Koju tulles otsisin voodi alt oma mänguasju. Vähem kui kuu hiljem said Stalin ja Hitler sõpradeks ning jagasid Euroopa ära. Minule isiklikult mõjus see nii, et minu järgmine välisreis lükkus pool sajandit edasi.
Ma ei norinud kunagi välispassi, sest olin selge nõukogude vastane, sestap ka pideva jälgimise all, ja läks üle noatera, et mind vangi ei pandud.
1989. aastal toimus suur Eesti kodanike komiteede liikumine, mille üks eestvedajaid ma olin. Nii pakkusid siinsed organid mulle ise välispassi, sest muutus oli selge.
Läänes sooviti teada, mis on kodanike komiteede liikumine ja kuidas saab end sinna registreerida. Nii sõitsingi Soome, sealt edasi Kanadasse, Bostonisse, New Yorki ja viimane peatus oli Washington. Mari-Ann oli toona Ameerikas Eesti Rahvusnõukogu asepresident ja tema vastutas töö eest pealinnas, suhtles kongressi, Valge Maja ja välisministeeriumiga. Seal me ka esimest korda kohtusime.
Kelleks te noorena saada tahtsite?
Mari-Ann: Ma ei saa öelda, et mul oleks tugev soov olnud. Vahepeal vilksatas, et võiksin olla õpetaja. Millalgi olin suur loomadesõber ja siis mõtlesin, et võiksin saada loomaarstiks.
Kas teil oli ka eeskujusid?
Mari-Ann: Eeskujuks olid mulle minu enda vanemad. Ema oli armas, ent samas ka väga julge.
Ta pidas igal pool, kuhu teda kutsuti, kõnesid Eesti ja vabaduse teemadel. Julgustuseks võttis ema mind kaasa. Nii ma seisin, väike tüdruk, rahvariided seljas, tema kõrval. See oli mulle väga inspireeriv.
Olen ema ja isa eeskujul juba lapsest saadik võidelnud Eesti taasiseseisvumise eest. Lapsena õppisin inglise keele selgeks koos teiste lastega mängides, sellest sai minu tugevaim relv vabadusvõitluses – juba ülikoolis, hiljem lugejakirjade ja kõnedega, kohtumistega Ameerika poliitikute ja ühiskonnategelastega, intervjuude ning televisioonis esinemistega. Ikka püüdsin tuua tähelepanu armsale kodumaale, mille rahvas kannatas raudse eesriide taga. Väliseestlaste võitlusest kirjutasin 2002. aastal raamatu „Kogu südamest“.
Ameerika gümnaasiumis oli minu lemmikõpetaja kõnekunsti õpetaja, kelle kaudu sain väga hea ettevalmistuse.
Tunne, kelleks teie saada soovisite?
Tunne: Mul ei olnud erilist soovi, aga oli periood, kus oli pigem küsimus: olla või mitte olla? Me elasime üle kaks küüditamist, esimese ajal olin ma viieaastane. Mäletan seda ööd.
Isa oli mul rahvusvaheliselt aktiivse „Kristliku püüdluse“ noorteliikumise esindaja Eestis. Ta oli andnud välja palju kirjandust ja luuletusi ning oli olemuselt selgelt nõukogude vastane.
Minu haridustee pärast Tallinna reaalkooli jätkus Tartu ülikoolis, kus asusin õppima ajalugu. Keskkooli lõpupoole kujunes mul välja selge siht, kuidas olla aus ja vaba kodanik isegi siis, kui väliselt vaba ei ole. Inimeseks olemine ei ole ju väljastpoolt antav, see töö tuleb ise ära teha.
Hiljem lugesin Oskar Looritsat, kellelt sain inspireerivaid mõtteid. Kõigepealt – riik toetub kodanikele, aga millele toetub kodanik? See küsimus on lahtine ja igaüks peab selle ise ära lahendama. Kodanik saab olla kodanik kolmel eeldusel: kujundada vaimne selgroog, kindel maailmavaade ja lõppkokkuvõttes isiksus. Kui neid kolme omadust noortes arendada, ei ole riiklikke reforme tarvis. Kui aga kodanikud kasvatada vaimse selgroota, järgneb sellele ühiskonna lagunemine.
Mul oli keskkoolis hea inglise keele õpetaja, kes inspireeris inglise keelt süvitsi õppima, ja nii hakkasin raadiost BBC-d kuulama. Kui vene- ja eestikeelseid saateid segati, siis ingliskeelseid miskipärast mitte. Ju arvati, et keegi ei oska inglise keelt. BBC-st sai minu koduraadio 30 aastaks. Sealt kujunes minu maailmavaade ja arusaamine läänekultuurist. Kui lõpuks vabasse läände jõudsin, ei kogenud ma mingit kultuurišokki. Teine olulineteabeallikas oli Poola nädalaleht Polityka.
Kuidas te poliitika juurde jõudsite, kas keegi kutsus?
Tunne: Siis ei olnud tänapäevaseid tingimusi, et keegi kutsub. Poliitika oli tabusõna, see oli kompartei monopol. Et üldse midagi teha, tuli hakata kõigepealt midagi teisiti tegema.
Mida peate enda esimeseks poliitiliseks õppetunniks?
Tunne: See tuli mu ema Marje Singi kaudu, kes oli andekas helilooja, aga nõukogude ajal visati ta oma usuliste vaadete tõttu heliloojate liidust välja ning vallandati muusikaõpetaja ja koorijuhi ametikohtadelt. Toona jagati heliloojatele tekste, kusjuures pea igas tekstis oli nimi Stalin. Ema ütles, et seda teha on tema südametunnistusele võimatu. Nii kadus ta heliloojana avalikult areenilt, kuid jätkas vaimulike kooride juhtimist ja komponeeris kümneid soolo- ja koorilaule.
Ühel päeval, kui oli veel Stalini aeg, oli ema haige ja talle toodi valimiskast koju kätte. Selle asemel et tänulikult sedel kasti lasta, sest valida ei olnud ju kedagi, võttis ta sedeli kätte ja teatas, et põhiseaduse järgi on valimised salajased. Ema läks kõrvaltuppa, sulges ukse ning juhuslikult olin ka mina samas toas. Minu silme all tõmbas ema kandidaatide nimed maha. Vaatamata sellele, et käisid jutud, nagu kõik sedelid oleksid märgistatud, ema vastutusele ei võetud.
Kui mina valimisealiseks sain, hääletasin alati vastu, kuni lõpuks loobusin valimistel osalemast. Minu südametunnistus on puhas – kodanikuna ei ole ma kunagi ametlikult nõukogude korda toetanud.
Te olite väga aktiivne ka Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ajal. Kas teil hirmu ei olnud?
Tunne: Aga milline tulevik meile paistis? Mina kogesin, et kogu eesti rahva ühine ja järjest süvenev mure mitte-eestlaste jätkuva sissevoolu taustal oli see, millal saabub hetk, mil eestlased jäävad oma kodumaal vähemusse. See kell tiksus kogu aeg. Kui nõukogude võim oleks edasi kestnud, oleksime täna vähemusrahvus ja igasugune lootus iseseisvumisele oleks kadunud.
Isiklik mure oli meie rahva pärast. Põhiline hirm oli see, et süsteem võtab su üle ja sinu isiksus laguneb. Põhiline oli oma aususe ja iseseisva mõtlemise säilitamine. Seda ükskõik millistes tingimustes.
Ma ei ole kunagi tõelist hirmu tundnud, ohtu küll. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine oli nagu valge pilv ehk ilus unistus. Küsimus oli aga selles, et kui sa saad midagi ära teha, siis teed, aga ära hakka kalkuleerima, mitu protsenti see õnnestuda võib. Lihtsalt teed, sest teist väljapääsu ei olnud.
Kuna vaba maailm ei tunnistanud Balti riikide okupatsiooni, inspireerisid mind 1972. aastal kaks põrandaalust organisatsiooni kirjutama memorandumit ÜRO-le, milles palusime ÜRO abi viia Eestist välja Nõukogude Liit ja korraldada vabad valimised. Need olid utoopilised nõudmised, mis ei olnud mõeldud ÜRO-le, vaid välismeediale.
Kas te olete vahel mõelnud, et teil on kaitseingel?
Tunne: On, päris kindlalt. Minu isa elust jäi sügavalt meelde üks tema kogemus. Ta õppis Tallinna Kunsttööstuskoolis koos Eduard Viiraltiga, kes oli tema sõber. Nad elasid ühes korteris ja käisid koos Vabadussõjas. Isal oli kooli lõpetamisel stipendium Prantsusmaale, aga siis juhtus temaga midagi. Ta sattus Estonia kontserdisaali, kus esinesid Soome äratusjutlustajad, vennad Jokised. Isa tuli sealt tagasi sõnumiga: minu elu tähtsaim ülesanne ja eesmärk on teha kindlaks, kus ja kuidas ma veedan oma igaviku.
Inimese elu ei piirdu viie meele maailmaga, see on vaid üks osa. Teadmine, et maailm on palju avaram ja rikkalikum… asju ei otsustata ainult siin. Kui oleme ilma vaimse selgroota, viskavad tuuled meid siia-sinna, sest puuduvad juured ja vundament.
Milliste eesmärkidega te omal ajal Euroopa Parlamenti läksite?
Tunne: Minu elus on pidevalt seisnud vastamisi üksainus valik: kas olla või mitte olla. Eesti Vabariigi taastamine oli ime, mis tuli vastu ootusi. Ent ime on midagi erakordset. Nii väikese rahva iseseisvus on Lagle Pareki sõnul luksus, kuid luksuskauba eest tuleb maksta kõrgemat hinda kui suurriigi kodanikel. Meil tuleb olla palju tugevam vaimselt ja arendada oma juuri.
Öeldakse, et iseseisvus kestab ühe põlvkonna võrra. Kui me ei suuda järgmist põlvkonda kasvatada nii, et nad sooviksid oma riiki kaitsta, siis võimegi iseseisvusest ilma jääda. Aga minu optimism on selles, et meie pole ainsad otsustajad. Kõrgemal pool ollakse samuti asjadest teadlikud ja nähakse lahendusi, mida meie siin ei aimagi. Kuid meie asi on teha oma osa ja kanda oma vastutust. Iseenesest ei sünni midagi.
Ka praegu on Eestis ärev aeg, inimestel on sõjahirm. Milline sõnum teil neile on?
Mari-Ann: Ma olen vahel jahmunud, kui inimesed ütlevad, et miks me Ukrainaga tegeleme. See on lühinägelik ja mulle hirmutav. Hirm tuleb sellest, et me ei ole enesekindlad. Ärgem unustagem, et Eesti on NATO liige ja see on suur pluss, ilma milleta oleksime küll maiuspala suure maailma röövlitele.
Kuidas Viimsil läheb?
Mari-Ann: Ma olen alati soovinud, et meie elukeskkond oleks roheline ja vallavalitsus oleks vastutulelik ning oma kodanikega sõbralik. Oma tööd tuleb hästi teha – inimestega suhelda ja aus olla. Kõigele vaatamata olen optimistlik ja tänulik selle eest, kuhu oleme jõudnud.
Saame igal pühapäeval usku ja tulevikukindlust kirikuteenistustest. Oleme õnnelikud, et kirikutes kuuleb sageli kõrgetasemelisi kontserte. Lisaks on meil suurepärased võimalused nautida muusikat, kultuuri ja loodust. Esmalt meenuvad Tiiu Valmi loodud raamatukogu, Viimsi Artium, Rannarahva muuseum, Kindral Johan Laidoneri muuseum ja mitu teist asutust, kus saab õppida ja süveneda eri valdkondadesse.
Tunne: Kui Viimsis elanikkond pidevalt kasvab, ei ole Viimsit enam sellisena olemas, sest vähenevad metsad ja kaunis loodus. See on probleem, millele oleme pidevalt vastu seisnud.
Kuidas te vaba aega veedate, kas fotograafiaga veel tegelete?
Mari-Ann: Ma ei saa ringi käia ilma, et ma ei pildistaks. Just kustutasin oma pilte telefonis, sest mälu sai jälle täis (muigab – toim.). Mulle meeldib ka kokata ja taluturul käia.
Kellest saab Eesti järgmine president?
Mari-Ann: See on väga keeruline küsimus, sest tegu on sedavõrd olulise teemaga. Meil on tarvis haritud, soliidset inimest, kes oskab eesti rahvaga kõnelda ja välisasju ajada. Praegu on raske seniste kandidaatide seast kedagi esile tuua.
Tunne: Meil on eriline kriis – nii lõhestunud ei ole Eesti kunagi olnud. Poliitikud peaksid koonduma rahvuslike eesmärkide ümber, aga meil ei ole tulevikuplaani. Üks plaan oli Eesti Vabariigi taastamine, siis NATO ja Euroopa Liidu liikmeks saamine, mis oli minu põhiline tegevus Euroopa Parlamendis.
Meil on tarvis presidenti, kes oleks kõrgemal praegusest poliitilisest tasandist, kus käib omamoodi kauplemine. President peab olema mitteparteiline ja riigi esikodanik, kehastades vaimset selgroogu, kindlat maailmavaadet ja moraalse vundamendiga isiksust.
