Tõde oli vaieldav ja õiglus sageli kibedalt kättesaamatu, kuid reaalsus ise oli olemas. Oli piir, oli põld, oli töö, oli valu.
Täna sünnib sellest loost uus versioon. Tõde ja Õigus 2.0 ei ole enam kahe naabri vaidlus. See on vaidlus kahe või enama tekstimasina vahel. Üks naaber sisestab oma pahameele tehisintellekti. Teine naaber teeb sama. Mõlemad saavad vastu mitte lihtsalt arvamuse, vaid argumenteeritud seisukoha, mis kõlab nagu juristi koostatud memorandum. Tekib tunne, et õigus on olemas, sest tekst on olemas. Aga siin algab probleem. Tehisintellekt ei ole kohtunik. Ta ei tee otsust. Ta ei kanna vastutust. Ta toodab argumente. Ja argumente saab alati juurde.
Kui üks pool ütleb, et piirdeaed rikub tema õigusi, kirjutab AI sellele kümme tugevat põhjendust. Kui teine pool ütleb, et ei riku, kirjutab AI sama veenvalt kümme vastuväidet. Mõlemad tekstid on vormilt “õiged”. Mõlemad mõjuvad usutavalt. Mõlemad on sisuliselt õiguse simulatsioon.
AI ei lahenda vaidlust
Siin sobib meenutada prantsuse mõtlejat Jean Baudrillard’i, kes kirjutas, et modernne ühiskond elab üha vähem reaalsuses ja üha rohkem simulatsioonis – märkide maailmas, kus kujutis ei esinda enam tegelikkust, vaid asendab selle. Simulaakrum ei ole lihtsalt vale koopia tõest. Simulaakrum on süsteem, kus koopia elab iseseisvat elu ja tõde muutub ebavajalikuks.
Naabrite AI-vaidlus ongi õiguse simulakrum. Mitte õigus ise, vaid õigusena kõlav tekst, mis hakkab elama oma elu. Õigusriigi eeldus on, et vaidlus on lahendatav. On olemas faktid, normid ja menetlus, mis viib otsuseni. Kuid AI-ga tekib uus nähtus: vaidlus ei liigu lahenduse poole, vaid toodab lõputult uusi kihte. Argumentide inflatsioon ei too õiglust, vaid segadust. Õigus muutub normatiivse korra asemel diskursiivseks relvaks.
Haldusmenetluses on see juba nähtav. Omavalitsustele saadetakse üha rohkem seisukohti, mis ei ole enam inimese piiratud kogemuse ja mõtlemise tulemus, vaid masinlikult lõputu tekstivõime produkt. Vallale ei saadeta enam küsimust. Vallale saadetakse simulatsioon kohtuvaidlusest.
Menetluses ei kohtu enam kaks naabrit, vaid kaks automaatset argumentatsioonimasinat. Konflikt ei ole enam aia või mätta pärast, vaid narratiivi pärast. Kes suudab genereerida veenvama õiguse simulatsiooni, omab psühholoogilist ülekaalu, isegi kui faktiline alus on õhuke. See on uus relvastumise vorm. Kui varem oli jurist erandlik ressurss, siis nüüd on igal naabril oma mikrojurist, kes töötab tasuta ja ööpäevaringselt. Kuid see ei too õiglust. See toob eskalatsiooni. Sest AI ei ütle: “Siin on piir.” AI ütleb: “Siin on veel üks argument.”
Masin ei oska vaidlust lõpetada
Kõige ohtlikum ei ole see, et tehisintellekt valetab. Kõige ohtlikum on see, et tehisintellekt teeb tõe ebavajalikuks. Kui iga väide saab kohe vastuväite ja iga vastuväide saab kohe uue vastuväite, siis tõde ei kao eituse tõttu. Tõde mattub ülekülluse alla.
Tammsaare konfliktis oli tragöödia inimlik. AI-konfliktis on tragöödia metafüüsiline: vaidlus kestab, sest masin ei oska lõpetada. Õigusriigi ülesanne ei ole toota rohkem teksti. Õigusriigi ülesanne on lõpetada vaidlus otsusega. Seetõttu peab tulevikus olulisemaks muutuma mitte see, kes suudab kirjutada rohkem argumente, vaid see, kes suudab taastada reaalsuse: faktid, piirid, vastutuse, otsustamise.
Tehisintellekt võib olla tööriist. Aga kui me delegeerime talle oma konfliktid, siis saame lõpuks mitte õiguse, vaid õiguse simulatsiooni. Ja siis seisamegi Tammsaare uues peatükis, kus Pearu ei ole enam inimene, vaid algoritm, ning Andres ei võitle enam maa pärast, vaid teksti pärast, mis peaks maa asendama. Tõde ja Õigus 2.0 ei ole naljakas kujund. See on diagnoos ühiskonnast, kus vaidlus ei lõpe enam reaalsuses, vaid jätkub lõputult simulatsiooni sees.
