2025. aasta on Viimsis kuulutatud sotsiaalse heaolu aastaks, mille raames on üheks fookusteemaks võetud lähisuhtevägivald Viimsis. Sellega seoses on loodud lähisuhtevägivalla arutelu töögrupp, kuhu kuuluvad nii kogukonna liikmed kui ka erinevate erialade spetsialistid, näiteks ohvriabi, politsei, naiste tugikeskuste, haridus- ja sotsiaalasutuste ning noortevolikogu esindajad.
Seekordse kohtumise arutelud keskendusid kolmele põhiteemale, mis osalejate tagasiside kohaselt osutusid eelmise kohtumise järel kõige olulisemaks:
-
noorte suhtlemis- ja käitumisoskuste arendamine,
-
vägivallaohvrite toetamise tõhustamine,
-
noorte julgustunde ja turvalisuse suurendamine juhtumitest teavitamisel.
Osalejad jagati kolme gruppi, oma grupiga oli neil võimalus liikuda ühe teema juurest teise, et arutleda koos lauajuhtidega antud teemadel, jagades kogemusi ja ideid. Arutelude tulemusel valmis kolm kokkuvõtet, milles toodi välja nii senised tugevused kui ka kitsaskohad.
Kuidas tõhusamalt toetada vägivallaohvreid?
Kohtumisel otsisid erinevad spetsialistid ühiselt vastust küsimusele, kuidas parandada koostööd vägivallaohvrite abistamisel.
Osalejad tõdesid, et koostöövõrgustik juba toimib – olemas on lastekaitse-, sotsiaal- ja tervishoiutöötajate ning politsei koostöö, toimuvad regulaarsed võrgustikukoosolekud ning abivajajaid toetavad kriisi- ja tugikeskused. Need on olulised tugisambad, millele saab edasi ehitada.
Suurimaks väljakutseks peeti aga infoliikumise ebaühtlust. Sageli ei jõua vajalik teave kõigi osapoolteni, mistõttu võivad abivõimalused jääda kasutamata. Muret valmistab ka ressursside ja aja nappus, ebapiisav teadlikkus vägivalla eripäradest ning raskused ohvri usalduse võitmisel. Lisaks tõdeti, et koostöö ei toimi alati ühtsete põhimõtete järgi – eri ametkondadel on erinevad tööviisid ja ootused.
Olulisena toodi välja ka mõiste selguse puudumine – sageli mõistetakse lähisuhtevägivalda erinevalt. Ühise arusaama puudumine tekitab segadust nii juhtumite tuvastamisel kui ka neile reageerimisel. Vajalik on, et kõik osapooled mõistaksid lähisuhtevägivalla olemust ühtemoodi – kui süstemaatilist, korduvat ja emotsionaalselt laastavat käitumist, mis ei piirdu ainult füüsilise vägivallaga.
Arutelude tulemusel sõnastati mitmed konkreetsed sammud. Kõigepealt soovitatakse tugevdada koostööd läbi regulaarsete ühiskohtumiste ja koolituste, kus jagatakse infot ja kogemusi. Teadlikkuse tõstmine on järgmiste sammude keskne osa – nii spetsialistide, kogukonna kui ka poliitikakujundajate seas tuleb suurendada arusaama vägivalla põhjustest, märkidest ja abivõimalustest. Samuti nähakse vajadust luua ühtne ja turvaline infovahetuse süsteem, mis lihtsustaks juhtumite koordineerimist.
See ulatub üksikisikust kuni poliitilise tahteni – igaüks saab märgata ja reageerida, kuid tõeline muutus sünnib siis, kui olemas on selge juhtimine ja toetav poliitika. Koordineeriv roll võiks jääda kohaliku omavalitsuse või võrgustikukoordinaatori kätte, kuid ühine vastutus on kõigil, kes ohvri abistamisega kokku puutuvad.
Osalejad rõhutasid, et tõhusat abi saab pakkuda vaid siis, kui erinevad ametid ja kogukond tegutsevad ühes suunas. Ühiselt kokkulepitud süsteem, parem info liikumine, selge vastutus ja teadlik ühiskond tagavad, et ükski vägivallaohver ei jää märkamatuks ega abita.
Kuidas anda noortele suhtlemis- ja suhtekäitumisoskusi?
Üheks kohtumise oluliseks aruteluteemaks oli küsimus, kuidas aidata noortel kujundada tervislikke suhteid ja arendada suhtlemisoskusi.
Ühiselt leiti, et noored vajavad teadlikku ja järjepidevat tuge, et õppida ennast väljendama, piire seadma, konflikte lahendama ning märgata vägivalla märke nii enda kui ka teiste suhetes.
Arutelus tõdeti, et Viimsis võiks rakendada mitmeid häid ja tõenduspõhiseid praktikaid, mida kasutatakse juba mujal. Kõige enam toodi esile programmid ,,Suhtetarkus pluss’’ ja ,,Terved ja turvalised suhted koolidele’’, mis aitavad noortel õppida suhtlemisoskusi ja tervislikku käitumist turvalises keskkonnas. Samuti mainiti, et Gordoni suhtlemistreening, mis on suunatud lapsevanematele ja toetab noori läbi vanemliku eeskuju, on jätkuvalt väärtuslik ning vajaks Viimsis laiemat kajastust.
Arutelus selgus, et osalejate arvates saaks neid tegevusi ja programme ellu viia eelkõige Viimsi koolides, noortekeskustes ja kogukonnas, mille koostöös saaks kujundada toetava võrgustiku. Oluliseks peeti ka noorte endi kaasamist – et nad saaksid olla sõnumite loojad ja suunajad ning kujundada ühiselt arusaama, milline on hea ja tervislik suhe.
Arutelus ilmnes, et Viimsisse oodatakse väga perepesa või perekeskuse loomist – kogukondlikku ennetus- ja peretöökeskust, mis pakuks tuge noortele peredele ja aitaks juba varakult toetada vanemlikke oskusi ning laste arengut. Samuti rõhutati, et noorte suhtlemisoskuste arendamine ei saa olla ühe asutuse ülesanne, vaid peab olema järjepidev ja koostööl põhinev protsess, mis ühendab koolid, noorsootöö, lapsevanemad ja kogukonna tervikuna.
Kuidas julgustada noori juhtumitest teavitama ja tagada nende turvalisus?
Alustuseks kaardistati viisid, kuidas täna üldse vägivaldsest käitumisest Viimsis teada saab anda. Põhiline ja kõige tuntum ning praktikas palju kasutatav on nii täiskasvanute, noorte kui ka laste seas Lasteabi number 116 111. Noored julgevad oma muret jagada uues populaarses kohas sova.ee. Sündmuskohalt teavitatakse ikka läbi 112 numbri. Vähem tuleb teateid konkreetsete kirjalike pöördumistega.
Väga olulisena toodi välja juhtunust rääkimist oma turvalise lähedasega, usaldusisikuga, täiskasvanuga. Näiteks koolides julgetakse rääkida oma muredest kindlasti sotsiaalpedagoogi ja klassijuhatajaga, vähem räägitakse huvitegevuse juhendajatele ja treeneritele.
Probleemina tõdeti, et lähedased, kellele info on usaldatud, ei tea alati, kuidas edasi käituda, kas ja keda peaks teavitama. Kaklusi pealt näinud noored või need, kelleni jõuab vägivallast videolõik läbi sotsiaalmeedia, teavitavad kahjuks vähe. Samuti on kurb, et suurtest grupivestlustest taipavad ainult üksikud infot edastada, kui sedagi.
Üldiselt tuntakse hirmu selle ees, et mis saab edasi, mis juhtub vägivallatsejaga. Pealtnägijad kardavad, et neile makstakse teavitamise eest kätte. Puudub selge arusaam ja ettekujutus, mis protsess käima läheb. Täna ei tule ka tehtud pöördumiste kohta tagasisidet. Samuti tuuakse näiteid, et kui info on jõudnud politseile või lastekaitsele, siis näib, et mitte midagi pole vägivallatsejaga ette võetud.
Leiti, et üleriigilised usaldusväärsed infokanalid toimivad, kuid üle tuleks vaadata, kas nende kohta on kogukonnas ikka ajakohased plakatid või kleepsud nähtaval ja olemas.
Arutelu lõppedes võeti kaasa järgmised ettepanekud: kleepida kogukonna käivamatesse liikumiskohtadesse (näiteks asutuste tualettruumidesse) kleepsud ja panna infot üles teadetetahvlitele QR-koodiga, mis viib nn maandumislehele, kus asub info, kuhu pöörduda ja juhtunust teavitamise vorm ning selgitus, mis infost edasi saab; nn murejagamise postkastide paigaldamine koolidesse, kuid tuleks leida sobivad kohad, kuhu need paigaldada (nt sotsiaalpedagoogide ruumide lähedus); infopäevade korraldamine kogukonna liikmetele, kes tahaksid teada saada, mis pärast vägivallast teavitamist edasi juhtub, kuidas oleks õigem käituda (näiteks sõber kannatab elukaaslase vägivalla all). Kindlasti tuleks kõigi tegevuste juures mõelda ka sellele, et on olemas teavitamise variant, kus saab jääda anonüümseks.
Emilia Eller, Viimsi noortevolikogu liige:
"Lähisuhtevägivalla ennetuse töögrupis sain aru, et inimesi, keda tegelikult huvitab see teema, on palju, mitte ainult kooli personal ja noortekeskuse inimesed.
Minu jaoks tundus see väga oluline teema, kuna ise puutun kaudselt noorena sellega kokku. Töögrupis sain kaasa rääkida ja arvamust avaldada. Kindlasti jäi meelde see, et inimestel oli tahe kohe leida lahendused ja mõtestada plaan. Meeldis, kuidas päriselt kuulati mind kui noorte esindajat ja ei surutud minu mõtteid maha. Teema on oluline kindlasti seetõttu, et meid kõiki ümbritseb see ning eriti minul, noorel, on sellega nii mõningal määral kokkupuude, mitte just endal, aga sõpradel ja tuttavatel. Ning käsitledes seda teemat oli tunda seda soovi ja tahet lahendada Viimsis neid probleeme."
Kui tunned, et soovid panustada vägivalla ennetustegevusse või näed võimalust toetada konkreetse tegevusega, siis palume võtta ühendust e-posti aadressil [email protected] või telefonil 5780 8682.
Julgustame kindlasti füüsilise vägivallaga sündmuse korral viivitamatult ühendust võtma politseiga lühinumbril 112. Kui ei teata, mida teha vaimse vägivalla korral, siis toetust saab alati Ohvriabist numbril 116 006.
