Tänaseks on endisest kultuurikorraldajast saanud õde, keda võib kohata Prangli saare kiirabis, Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikus ja Järveotsa perearstikeskuses. Tänavu valiti ta nii Harjumaa kui ka kogu Eesti aasta õppijaks.
Kuulas vanaema juures kõhtu
Noorena polnud Carmenil kindlat unistust, kelleks saada, ja meditsiini poole ei suunanud teda ka kodu. Meedikuid suguvõsas ei ole ning Võrumaalt Vaabina külast pärit ema õppis hoopis põllumajandust. Ometi on ema talle hiljem meenutanud üht mängu. Nimelt arsti mängivad väikesena küll peaaegu kõik lapsed, aga Carmeni puhul tundub see tagantjärele vaadates päris tähendusrikas.
„Kui ma suvevaheajal vanaema juures olin, siis võtsin ühe toru, panin vanaemale kõhu peale ja ütlesin, et kisu kõht paljaks, ma kuulan sind. Ehk siis mingi vihje võib lapsepõlvest isegi olla.“
Vastutust tuli tal võtta juba varakult, sest ema oli palju tööl ja väiksem õde jäi sageli Carmeni hoolde. Ühest juhtumist on talle tänaseni meelde jäänud, kui rahulikult ta juba lapsena verega toime tuli. „Ma mäletan, et õde lõikas liivakastis klaasikilluga varba peaaegu otsast ära ja ma lihtsalt haarasin ilma igasuguse hirmuta ta sülle ning viisin tuppa ema juurde. Nii et verd ja selliseid raskeid asju ma ei karda,“ jutustab ta. Hiljem on ta olnud ka lähedaste kõrval nende viimastel elutundidel.
Kuulutus tuli otse koju kätte
Pranglile kolis pere lõplikult 2008. aastal ja kümme aastat hoidis Carmen käigus saare kultuurielu. Kui töö 2019. aasta sügisel ootamatult lõppes, käis ta mitmel kultuurivaldkonna töövestlusel, kuid tulutult. „Me olime just siia oma kodu loonud ja mõtlesime, et täiesti õudne, kas ma pean nüüd siit ära minema,“ meenutab ta.
PERH-i kuulutuse peale kõhkles ta esialgu, aga lähedased ja sõbrad saarel utsitasid kandideerima ja nii osutus ta üheks neljast väljavalitust. „See tuli nii koju kätte, et mul ei olnudki valikut. Mõtlesin, et võtan selle, mis võtta on.“
Väikesaare kiirabis on kõik esmase abi andjad korraga ka autojuhid, seega oli eelduseks keskharidus ja B-kategooria juhiluba. Lisaks tuli läbida ka alarmsõiduki koolitus, kus said läbi tehtud nii libedasõit kui ka takistusrada.
Uue tee algus langes koroonaaega. Koolitajatel oli liikumispiirangute tõttu raske saarele tulla, aga Carmen leiab, et paljud asjad olid tegelikult tema kasuks. „Õpingud olid alguses suuresti Zoomis, ehk siis ma sain Prangli saarel kodus nii palju kooliasju teha. Kui oleksin pidanud kogu aeg füüsiliselt koolis käima, oleks kõik olnud palju keerulisem,“ tõdeb ta.
Õppis uuesti õppima
Peagi kandideeris Carmen Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli erakorralise meditsiini tehniku õppesse. Konkurss oli kõva: 176 kandidaadi seast võeti vastu 20.
Teha tuli elustamise eksam, ravimiarvutuse test ja vestlus. Ta teadis hästi, kus on tema nõrgem koht. „Olin selleks ajaks pool aastat kiirabis töötanud ja teadsin, mis seal tulla võib. Matemaatika ei ole kunagi olnud minu tugevaim külg, nii et selle kallal ma pingutasin eriti ja sain sisse.“
Aastane õpe käis töö kõrvalt ja oli tema sõnul nii intensiivne, et läks nagu „nipsuga“. Seda õpet soovitab ta südamest kõigile, kes erakorralise meditsiini poole vaatavad. „See paneb nii tugeva põhja alla, et minu jaoks oli õe õpe pärast seda juba üsna lihtne,“ kinnitab ta.
Kogu teekond ise nii hõlbus siiski polnud, sest koolipingist oli möödunud aastaid. Küll aga leiutas Carmen endale sobivad õppimisviisid. Ta kirjutas materjale ümber, tegi värvilisi õppekaarte ja seoste loomise võtteid õppis telesaatest „Maailma kõige targem rahvas“. Lõpuks lisandusid haiguste õppimiseks TikToki videod, mida ta on tänaseks vaadanud sadu kordi.
Mitu korda oli Carmen ka kooli pooleli jätmise äärel, sest jõud sai otsa. Siis olid talle suureks toeks tütar Cärol Ott ja abikaasa Tae Laurand, kelle õlal sai raskel hetkel nutta.
Õeõppesse andis ta dokumendid sisse juba enne, kui tehniku kutsetunnistus käes oli. „Ma tahtsin ennast arendada ja rohkem teada. Ja eks rolli mängis ka palganumber, õe diplom annab suurema palga,“ ütleb ta. Praktikad pani ta teadlikult kokku võimalikult mitmekesised ning käis pereõe, nakkuskliiniku, diabeediõe ja haavaõe juures.
Õe diplom avas uued uksed ja tänaseks jagab Carmen oma aega kolme töökoha vahel. Need toetavad tema sõnul üksteist, sest teadmised liiguvad nakkuskliinikust perearstikeskusse ja sealt saare kiirabisse. Vahepeal töötas ta poolteist aastat ka Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas.
„Mu hing ihkab erakorralist meditsiini ja ma jään eluks ajaks selle austajaks. Aga ma tunnen, et minu praegune valik on täpselt õige,“ arutleb ta.
Saarel juhtub üllatavalt palju
Pranglil on umbes sada elanikku, kuid tööd jagub. „Me ise ka vahel kolleegidega mõtleme, et kus me üldse elame. Me oleme elustanud, siin on juhtunud väga raskeid liiklusõnnetusi ja näpu amputatsioone. Kiirabi on siin saarel täiesti ära õigustanud. Kuid vaatamata kõigele on meil saare kiirabis hetkel väga hea, tore ja toetav kollektiiv ja me saame hakkama ka raskete väljakutsetega.“
Valves ollakse kaheliikmelistes brigaadides, kodus mitu päeva järjest. Brigaadijuhti saarel kohapeal ei ole, selle rolli täidab Tallinnas PERH-is valves olev arst, kes nõustab telefoni teel. Koos temaga otsustatakse, kas patsient tuleb mandrile toimetada kopteri, piirivalvelaevaga või piisab saare vabatahtlike päästjate paadist.
Kiirabitöös tuleb Carmenile kasuks ka tema sportlik minevik, sest nooruses tegeles ta võistlusspordina judoga ja jõudis isegi Eesti koondisse. „Judo annab kukkumisoskuse ja see jääb sulle eluks ajaks nagu jalgrattasõit. Kiirabis saan ma olla põlvili maas ja roomata, kui on vaja kuskilt patsienti päästa või keset asfalti kanüüli panna. Põlvili olemine ei tekita viiekümne viieselt mingit probleemi,“ ütleb ta.
Saare jaoks on Carmenil üks konkreetne soov, et Pranglile taastataks õe vastuvõtt. Praegu kutsutakse kiirabi ka lihtsamate murede pärast, sest saarel pole kedagi teist, kes saaks aidata. „Ma väga loodan, et see asi võetakse kunagi ette. Isegi Ruhnu on sellega hakkama saanud, seal on poole vähem inimesi kui meil, ja ikkagi on iseseisva õe vastuvõtt, kes võtab kohapeal vereanalüüsi, mõõdab vererõhku ja käib patsiente sidumas.“
Tunnustus läks otse südamesse
Aasta õppija konkursile esitasid Carmeni juba aprillis tütar Cärol ja abikaasa Tae. „Cärol küsis, et kuule, äkki teeme. Ma ise ei osanud selle peale üldse mõelda. Aga ta ütles, et sa oled nii palju vaeva näinud, küsis, mitu aastat ja tundi ma õppinud olen, ja esitas ära,“ meenutab ta. Eesti täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni Andras kiri, et ta on valitud nii maakonna kui ka vabariigi aasta õppijaks, tuli täieliku üllatusena.
Rahvusraamatukogus toimunud tseremoonia oli väga emotsionaalne. Tänusõnadest laval ei mäleta ta tänaseni midagi ja ka telesaadet „Ringvaade“ on ta pärast vähemalt viis korda üle vaadanud, et teada saada, mida ta seal ütles.
Kõige enam läks talle aga korda üks lühike vestlus. Tseremooniale oli tulnud ka üks valla töötaja. Ta astus Carmeni juurde, õnnitles teda südamest ja ütles, et täna seisab Carmen siin palju tugevamana kui varem. Võib-olla poleks ta siia jõudnudki, kui toona poleks nii läinud.
„See tähendas mulle ülipalju, sest rahvamajas sai tegelikult koos kaaslase ja sõbra Maret Klaamasega väga head tööd tehtud. Need sõnad läksid mulle nii hinge, et ma hakkasin nutma,“ räägib Carmen. Ta nimetab seda üheks kõige liigutavamaks tunnustuseks, mis ta selle aja jooksul on saanud.
Õnne on soovinud ka endised klassikaaslased, kellega polnud ammu suheldud, ning saarel tuldi juurde ja kallistati. „Paljud ütlesid, et sa väärid seda. Väga-väga huvitav aeg on olnud,“ rõõmustab ta.
Alusta väikselt
Õppimine tema elus ei lõpe. Eelmise aasta lõpus omandas ta esmaabiõpetaja tunnistuse ja hakkas saarel esmaabikoolitusi andma, käis ära ka immuniseerimise koolitusel. Erinevatest töökohtadest koguneb tal aastas koolitustunde sadakond või enamgi ja see hoiab tema sõnul ka mälu värske.
Vanus ei ole Carmeni meelest takistus. Hea näite leiab ta oma perest, sest õde Catrin Ott juhib võimlemisklubi Piruett tegevust ja nende eakate võimlemisgrupp, kus enamik on üle kaheksakümne, käis hiljuti välismaal esinemas. „Sul ongi oma kutsumus ja hobid ja asjad, mida sa teed, see ongi see,“ sõnab ta reipalt.
Neile, kes alles kaaluvad oma elus suunamuutust, soovitab Ott alustada pigem praeguse töö kõrvalt, sest töö kaotanuna on sundus kiiresti midagi leida ja alustada on raskem. „Alusta väikestest koolitustest, mitte kohe suurelt. Mina alustasin väikselt ja see tuli mulle kasuks, pingeid oli vähem. Väikestest asjadest jõuab ühel hetkel kindlasti ka suurema elumuutuseni,“ ütleb ta.