Vanemad linnuhuvilised võivad seda lindu mäletada hoopis tiigkana nime all. Tänapäevane nimi tait ei ole aga uus väljamõeldis, nagu sõnad taristu või suunamudija, vaid Eesti etümoloogiasõnaraamatu järgi on tegemist vana murdesõnaga, mis võeti hiljem zooloogilise terminina ametlikku kasutusse. Huvitaval kombel kasutati seda sõna Läänemaal algselt hoopis laugu (Fulica atra) kohta, keda rahvapäraselt kutsuti ka vesikanaks. Alles 1990. aastate alguses hakati sõna „tait“ kasutama tiigikana (Gallinula chloropus) ametliku nimena.
Paljud inimesed peavad taiti ja lauku üheks ja samaks linnuliigiks, kuid tegelikult on nad sugulased: mõlemad kuuluvad ruiklaste sugukonda, mille liige on näiteks ka rukkirääk. Erinevalt rukkiräägust armastavad aga tait ja lauk veekogusid sedavõrd, et on oma elutegevuse tihedalt vesiste elupaikadega sidunud. Kuigi nad mõlemad on tumedad linnud ning võivad vajadusel sukelduda, siis näkku vaadates on kohe erinevus näha – laugu nokk ja laubakilp on erinevalt taida omast valged.
Välimus
Esmapilgul võib tait tunduda üsna tagasihoidliku linnuna, nii välimuselt kui ka iseloomult, kuid võin öelda, et see ei ole sugugi nii. Jah, tema sulestik on tume, aga laubakilp ja nokk on kontrastselt punased, kusjuures noka ots on tal erkkollane, nagu oleks „ninapidi“ värvitopsis käinud. Ka jalad on tal uhked: lisaks sellele, et need pole kahvatult hallid, vaid kaunilt rohelised, on need tal keha suurust arvestades viisakalt pikad. Pikad on ka tema varbad, sest nii on tal parem oma keharaskust suuremale pinnale jaotada ning veetaimedel ringi jalutada. Mäletan, kuidas lapsepõlves vanaema mulle rääkis, et klaverimängijatel on pikad sõrmed. Vot, kui klaverit mängitaks varvastega ja tait oleks inimene, siis oleks ta kindlasti klaverimängija.
Kinnisvaraarendaja
Ma ei kirjutaks seda artiklit, kui Viimsi vallast taitasid ei leiaks. Hetkel on kindlalt teada kaks pesitsuskohta: üks Randveres ja teine Viimsi keskosa maastikukaitsealal. Mõlemal juhul on tegu väikeveekoguga, kus leidub nii avaveega alasid kui ka tiheda veetaimestikuga osi. Pesitsusajal võib taida isaslind käituda nagu kinnisvaraarendaja. Ta alustab korraga mitme pesa ehitamist ning alles siis tuleb emaslind valminud pesatoorikute seast sobivat valima. Kui sobiv koht on välja valitud, hakatakse seda koos edasi ehitama. Lisaks päris pesale võib tait rajada veel teisigi taimestikust ehitatud aluseid, mida kasutatakse näiteks puhkamiseks või ööbimiseks. Sellise tegutsemisviisi järgi võiks taida isaslind mõne Tallinna ümbruse arendusprojekti eestvedajaga päris hästi läbi saada.
Pereelu
Taida pereelu võib olla kõike muud kui tagasihoidlik. Kui paljudel linnuliikidel on just isaslinnud need, kes emaslinnu tähelepanu pärast võistlevad, siis taitadel võivad hoopis emaslinnud omavahel isaste pärast konkureerida. Selle juures on põnev veel seegi, et vähemalt ühes Inglismaal põhjalikult uuritud populatsioonis eelistasid emaslinnud väiksemaid isaseid, kellel olid suuremad rasvavarud. Seega võib taidamaailmas väike „õllekõht“ olla pigem väärtus kui puudus. Sellel eelistusel võib olla täiesti praktiline seletus. Isaslind ei kao pärast paaritumist sõpradega hängima, vaid panustab tublisti pereellu: ta osaleb pesa ehitamisel, munade haudumises ja hiljem poegade eest hoolitsemises. Heas kehakonditsioonis ja korralike energiavarudega isasel on selleks lihtsalt rohkem ressursse.
Isaslinnud on ka aktiivsed territooriumi kaitsjad. Kui kaks isast kohtuvad, tõstetakse saba püsti, sirutatakse kael pikaks ning püütakse punast laubakilpi võimalikult hästi näidata. Kui sellest ei piisa, minnakse üle jõukatsumisele. Vastast lüüakse tiibadega, lükatakse jalgadega ja vahel lausa joostakse mööda vett teineteise poole.
Sinu muna, minu muna
Emaslinnud võivad aga vigurdada. Nimelt võib mõni emaslind muneda osa mune hoopis liigikaaslase pessa. Ühes Inglismaal uuritud populatsioonis tegi seda vähemalt 27% pesitsevatest emaslindudest. Mõni alustas munemist naabri juures ja jätkas seejärel oma pesas, mõni kasutas võõrast pesa pärast enda oma kaotamist ning leidus isegi üksikuid territooriumita emaslinde, kes oma pesa ei rajanudki. Võõra muna saanud taidapaar polnud aga sugugi rumal. Katsed näitasid, et veel enne oma munemise alustamist pessa ilmunud võõrad munad hävitati ning munemise alguses võis paar võõra muna leidmisel kogu pesa ka hüljata. Mida rohkem oli aga pesas juba oma mune, seda kallimaks muutus otsus kõigele käega lüüa ja otsast alustada. Kui pesas oli neli oma muna, võtsid katsealused taidad kõik lisatud võõrad munad vastu.
Pesa rajatakse tavaliselt vee kohale või selle vahetusse lähedusse tiheda veetaimestiku varju ning ehitusmaterjaliks kasutatakse ümbruses kasvavaid taimi. Pesas on tavaliselt umbes 5–7 muna, kuigi teada on ka märksa suuremaid kurni. Mune hauvad mõlemad vanalinnud. Umbes kolme nädala pärast kooruvad mustad tibud, kes lahkuvad pesast peagi, kuid sõltuvad veel vanemate hoolitsusest ja toitmisest.
Kõik koorunud pojad siiski suureks ei kasva. Ühes pikaajalises uuringus oli kurnas keskmiselt veidi üle kaheksa muna, millest koorus keskmiselt veidi üle kuue poja. 60 päeva vanuseks jõudis neid keskmiselt aga vaid 3–4. Seega võib kevadel vanemate kannul sibav mustade sule-
pallide rivi suve jooksul märgatavalt lühemaks jääda.
Lapsed abistavad vanemaid
Taidal võib ühes aastas olla mitu pesakonda. Põnev selle juures on see, et kõik taida noorlinnud ei kiirusta pärast iseseisvumist kodust lahkuma. Mõnikord jäävad esimese pesakonna pojad vanemate territooriumile ning aitavad neil sama aasta järgmise pesakonna väiksemaid õdesid-vendi kasvatada. See pole aga reegel ega pruugi sündida üksnes suurest perekonnaarmastusest. Ühes Inglismaal uuritud populatsioonis nappis sobivaid vabu territooriume ja noorlindudel polnudki alati võimalik endale oma pesitsusala leida. Selles populatsioonis jäid kõige kauemaks vanemate juurde aasta alguses koorunud pojad ning just nemad osalesid ka sagedamini järgmise pesakonna eest hoolitsemises. Oma osa näib olevat toidu kättesaadavusel. Katses, kus osade taitade territooriumidel suurendati kunstlikult toidu hulka, olid seal elavad noorlinnud paremas kehakonditsioonis ning aitasid vanematel järgmise pesakonna poegi sagedamini toita kui noorlinnud aladel, kuhu lisatoitu ei viidud. Nii näib ka taidaperes kehtivat üsna inimlik põhimõte – teisi on lihtsam aidata siis, kui endal kõht täis ja eluase olemas.
Toit
Toidulaua poolest pole tait kuigi valiv. Suure osa menüüst moodustavad veetaimed ja nende seemned, kuid taimtoitlaseks teda siiski pidada ei saa. Hea meelega sööb ta ka putukaid ja nende vastseid, tigusid, ussikesi ning muid väikseid veeloomi. Toitu otsib tait nii veest kui kaldalt, nopib seda veepinnalt ja taimedelt ning võib toidu kättesaamiseks ka pea ja ülakeha vee alla küünitada. Võimaluse avanedes ei ütle ta ära isegi teiste lindude munadest.
Seega on tait laia spektriga toituja, kelle hea isu aga kõikjal just rõõmuhõikeid kaasa ei too. Nimelt võib tema menüüsse kuuluda ka teravili ja taidad võivad sobivas kohas põllumajandusmaale toituma koguneda. Mõnel pool on teda seetõttu peetud lausa põllukahjuriks. Näiteks Colombia riisipõldudel on kirjeldatud taitade tekitatud kahjustusi, kusjuures pahandust ei tehtud ainult riisi süües – pikkade jalgadega linnud tallasid riisitaimi ning kahjustasid neid ka pesi ehitades. Nii võib meie tiigil veetaimedel turnivast sümpaatsest veelinnust saada teisel pool maailma põllumehe silmis paras nuhtlus.
Kured ikkagi toovad lapsi?
Ilmselt oleme kõik kuulnud juttu, et lapsi toovad kured. Teadlased sellele muidugi alla ei kirjuta. Küll aga kuulub tait koos sookure ja teiste kurgedega samasse kureliste seltsi. Ja kui uskuda üksikuid kirjeldusi looduskirjanduses, võib vähemalt üks kureliste sugulane oma poegi tõepoolest endaga kaasa „transportida“. Kirjandusest leiab üksikuid vaatlusi, mille kohaselt väikesed taidatibud võivad ohu korral ronida vanalinnu seljale või pugeda tema tiibade alla. Ühes vaatluses kirjeldatakse koguni lühikest lendu koos poegadega. Sellesse infokildu tasub aga igaks juhuks suhtuda kriitiliselt.
Talveks lõuna poole
Eestis on tait III kaitsekategooriasse arvatud rändlind ning suurem osa siin pesitsevatest lindudest lahkub sügisel talveks lõuna poole. See ei ole aga liigi puhul kõikjal nii. Pehmema kliimaga aladel võivad taidad oma territooriumide lähedusse jääda aasta ringi, põhjapoolsetel aladel sunnib talvine veekogude jäätumine suure osa taitadest rändele. Nii võib sama liik olla ühes Euroopa otsas aastaringne naaber, teises aga kevadine saabuja, kes sügisel taas kaob.
Seega tasub ka Viimsi vallas looduses jalutades taimestikurikaste tiikide ääres tähelepanelik olla – kui seal liigub pikkade roheliste jalgadega tume lind, võib tagasihoidliku välimuse taga peituda päris värvikas tegelane.
Kas teadsid, et
- kuigi tait on veelind, puuduvad tema varvaste vahel ujulestad;
- noore taida nokk ei ole punane – punane nokk ja laubakilp on täiskasvanud linnu tunnused;
- mõnes paigas võib tait olla inimese suhtes üllatavalt leplik, teises aga väga arg;
- taidad pesitsevad isegi Pariisi südames Louvre’i kõrval asuvas Tuileries’ aias, kus aednikud nende pesadega hooldustöid tehes arvestavad ja kaitsevad.
