Enne kui Aropist sai autokooli pidaja, jõudis ta elus ära käia üsna kirju tee. „Ma olen igasugu ameteid pidanud – politseis olin, siis sõelusin siin ja seal, otsisin oma kohta ja jäin lõpuks teehooldusesse pidama,“ võtab ta oma varasemad aastad kokku.
Politseis oli ta konstaabel ja täpsustab kohe, et see amet ei tähendanud sugugi kontorilaua taga istumist. „Konstaabel ei ole kontoris. Iga päev oli midagi – vargused, autodesse sissemurdmised, igasugused asjad. Enamik ajast läkski varguste peale,“ meenutab ta tööd, kus liiklus polnud veel tema igapäevateema, küll aga inimesed kõigi oma murede ja rumalustega.
Teehoolduses tekkis ühel hetkel pikk, ligi kahekuune puhkus, mis andis piisavalt vabadust uute ideede idanemiseks. „Lihtsalt tundsin, et elus on vaja teha midagi muud. Nuputasin ja nuputasin, kuni jõudsin autokooli mõtteni,“ ütleb Arop. Väikese tõuke andis ka oma pere: tütrel seisis gümnaasiumi lõpu paiku ees autokooli minek. Nii läkski isa hoopis ise kooli – autokooliõpetajaks õppima.
Aasta õpinguid ja esimene grupp
Õpetajakoolitust korraldasid tollal Kalju autokool ja Tallinna ülikool kahasse. „Augustis hakkasime pihta ja järgmise aasta mais tegime eksamid,“ meenutab Arop. Mis ained täpselt õppekavas olid, seda ta enam peensusteni ei mäleta – oli liiklusteooriat, praktilist õpetamist ja küllap ka andragoogikat. Kui tulemus käes ja paber taskus, sai plaanidega edasi minna. Osaühingu asutamiskuupäevaks sai äriregistrisse kirja 5. september 2011. Juba sama aasta novembris istus värske õpetaja vastas esimene õppegrupp.
Autokooli nime valimisega läks nii, nagu elus ikka. „Viimsis tahad ju ikka Viimsi autokooli võtta, aga see oli võetud. Nii sündiski Haabneeme autokool ja tagantjärele tundub, et päris oma ja päris koduse kõlaga nimi.“ Esimeste gruppide kokkusaamiseks pani Arop kuulutuse muide just siiasamasse, Viimsi Teatajasse.
Viimased säästud pedaalide alla
Alustas ta täiesti üksinda ja täiesti nullist. Esimeseks õppeautoks sai tema enda Opel, millele tuli lasta paigaldada lisapedaalid. „Nullist, jah. Oma viimased säästud panin auto peale ära, et saaks pedaalid sisse ja kõik muud asjad,“ tunnistab ta.
Esimesed viis aastat käis mees kõrvalt veel päevatööl. Sõidutunnid toimusid õhtuti ja nädalavahetustel. Talvel, kui töögraafik lubas, ka nädala sees. Alles siis, kui tuli arusaamine, et asjaga saab päriselt edasi minna, julges ta kogu panuse autokooli peale panna.
Kõige kibedam õppetund nendest aastatest polnud aga sugugi mõne õpilase äpardunud manööver, vaid hoopis see, kui üksi üks alustav ettevõtja Eestis tegelikult on. „Ei olnudki ühtegi koolitust, keegi ei rääkinud, kuidas näiteks raamatupidamist teha. Käisin korra ettevõtlusametis küsimas, et mis variandid on. Nad ütlesid, et teavad, et üks autokool on kuskilt saanud interaktiivse tahvli. Aga mul ei olnud selle infoga midagi peale hakata,“ ütleb ta.
„Ma oleksin tahtnud, et keegi räägiks, kuidas firmat teha, mida sa pead vaatama. Firma asutamisel täidad lihtsalt lüngad ja kastikesed ära, aga päriselt aru ei saa, mida sa teed.“ Lõpuks tulid appi n-ö kolleegid. „Küsisin teiste autokoolide käest, kus olid tuttavad ees. Käisin läbi, küsisin, mida tegite, sealt see teadmine tuli.“
Koroona kolis teooria Zoomi – ja hea ongi
Kui aastaid sai ta teooriatundidega toimetada Viimsi koolis, siis selle maja ukse sulges koroonapandeemia. Jäädavalt. „Sellest hetkest kolisime tunnid Zoomi ümber. Ja selgus, et seal on palju lihtsam ja ettevõtja perspektiivist ka odavam,“ sõnab Arop.
Tema autoparki kuulub tänaseks kolm manuaalkäigukastiga õppesõidukit ja üks automaatkäigukastiga auto; kokku on viieteistkümne aastaga tema käte vahelt läbi käinud seitse-kaheksa sõidukit. Päris üksi ta enam ei toimeta: kõrval on elukaaslane Merike. „Tema teeb mingeid asju, mina teen mingeid asju ja niimoodi omavahel siis klapime,“ sõnab ta lühidalt.
Kõigepealt tuleb hirm maha saada
Kui küsida, milline õpetaja ta on, jääb Arop esiti kimbatusse ja nendib, et ennast on keeruline kiita. Samas oma töö tuuma sõnastab ta väga selgelt: „Sa pead esmalt õpilaste hirmu maha võtma ja neid juba jagub. Nad kardavad kõike. Tulevad esimest korda tundi ja ütlevad, et magasid öösel väga halvasti. Sellest ei juhtu ju midagi hullu, inimesed on lihtsalt pelglikud, sest nad ei ole varem mitte kunagi autot juhtinud.“
Kui oma karjääri alguses oli värske õpetaja ehk isegi uue õpilase kõrval natuke rohkem pinges ja kippus liialt juhendama, siis tänaseks istub ta kõrvalistmel täiesti rahuliku südamega. „Kui õpilane on ikka päris hädas, siis lähen talle appi. Kui auto välja sureb, siis midagi hullu ei ole – see on hea õppetund.“
Üks harjumus saab Aropi sõnul uutel juhtidel selgeks kahetsusväärselt kiiresti. „Nad vaatavad käigukangi nuppu ja mitte aknast välja. See on neil kohe selge,“ naerab ta. „Aga seda nuppu ei tohiks üldse vaadata!“ täpsustab ta igaks juhuks.
Autokooliga võib alustada igas vanuses
Kõige suurem vahe õppurite vahel pole aga vanuses ega soos, vaid motivatsioonis. „Kui vanemad inimesed tulevad, siis neil on motivatsioon olemas, ollakse väga püüdlikud. Noored võtavad kergemalt – kui eksamilt läbi kukuvad, siis tehakse see lihtsalt uuesti või on ka neid, kes üldse ära kaovad. Inimestega, kes lube vajavad, on tegelikult lihtne, nemad on pühendunud ja sellel on tavaliselt ka tulemus.“
Küsimusele, kas viiekümnesel daamil, kes pole elu sees roolis istunud, tasub veel autokooli tulla, vastab Arop rahulikult: „Kõik oleneb inimesest. Mina olen ka viiskümmend pluss. Vanus on peas kinni. Kui lähebki natuke kauem aega, siis läheb, ega siin ei ole midagi teha.“
Ka parkimise lubab Arop kõikidele õpilastele selgeks teha. „Seal on teatud kindlad reeglid, mida ma selgitan ning palun need meelde jätta.“
Suvine libedasõit toimub Pärnus
Kui igapäevased sõidutunnid mööduvad Viimsis ja Tallinnas, siis õppekavas kohustuslik libedasõit toimub Pärnus, kus asfaldile paigaldatud plastkate paneb auto libisema nagu jääl. „Võtame tavaliselt neli õpilast peale, igaüks sõidab jupi maad – üks Märjamaale, teine Märjamaalt Pärnusse – ja samamoodi tuleme tagasi,“ kirjeldab ta väljasõidupäeva.
Talvine libedus õpetab tema sõnul kahjuks alles siis, kui käes on kogemus: „Sõidame päeva jooksul linnas oma tiirud ära ja näeme kaks-kolm korda, et keegi on kellelegi tagant otsa sõitnud. Ega inimene ei õpi, et on libe, enne kui ta ise päriselt otsa sõidab.“ Tema enda õppeautodele on aastate jooksul seitse-kaheksa korda tagant otsa sõidetud, ise pole nad kellelegi viga teinud.
Igapäevast liikluspilti vaadates on õpetajal aga üht-teist südamel. „Inimesed ei vaata enda ümber. Nad ei vaata teisele autojuhile otsa, ei lehvita, ei suhtle. Kui on „anna teed“ märk, sõidetakse ikka teisele ette. Ja kiirendusrajal ei julgeta kiirendada – jäädakse hoopis seisma, kuigi kiirendusrajal tuleb kiirendada,“ loetleb ta.
Kõige suurem tänu mahub ühte sõnumisse
Viieteistkümne aasta peale tagasi vaadates ütleb Arop, et on oma otsusega ettevõtjaks hakata pigem rahul. Torte ja lillekimpe on õpilased vahel toonud, aga kõige magusam tänu on hoopis lihtsam. „Kui õpilane saadab sõnumi, et kuule, sain tehtud, on see väga hea. Selle üle on mul hea meel,“ ütleb ta soojalt.
