Merike oli enne Rannaperesse tulekut 25 aastat hoolekandeasutuse juht Tallinna linnas, ta on Tallinna aukodanik ja president on teda ordeniga tunnustanud.
Merike, kui te seitse aastat tagasi Rannapere pansionaati tööle tulite, siis kuidas olukord tundus?
Maja oli käest ära lastud küll. Põrandad olid auklikud, magistraaltorustikud amortiseerunud, maja ees vaid pisike parkla ja sisehoov umbrohtu kasvanud. Elanike tubade rõdud olid kinni klopsitud, et nad aeda ei pääseks. Kirjutasin projekti, et taotleda sotsiaalministeeriumi meetmest maja renoveerimiseks 1,5 miljonit eurot. Toona, kui asutuse arvel oli vaid palgaraha, tundus see summa meeletult suur. Saime rahastuse ja seitsme aastaga oleme me suutnud maja kauniks muuta, olemas on parkla ja kaunis sisehoov, mida hooldavad ja hoiavad korras meie enda elanikud. Suur tänu ka Viimsi vallale, kellega on meil ääretult hea koostöö.
Kas sisehoovi kujundas maastikuarhitekt?
See on viimsilase arhitekt Kati Veski diplomitöö, ta ise tundis asja vastu huvi. Aias on kõnniringid, kus jalutada ja need on kaetud pehme materjaliga, et kukkudes keegi viga ei saaks. Siin on purskkaev, kiik, lilled ja põõsad – me ise kutsume seda meie imeaiaks. Sel aastal tegime ka suure investeeringu ja ehitasime katusealuse, kus on tuled ja terrassi mööbel. Elanikud saavad nüüd aastaringselt õues olla, olenemata ilmast.
Palju pansionaadis elanikke ja hooldajaid on?
Elanikke on meil 71 ja kõik kohad on täis. Kohatasu ühese toa eest on 2000 eurot. Rannapere pansionaadi ilu ja võlu on see, et oleme väike, kodune ja hubane pansionaat. Me teame igat elanikku nimepidi. Hooldajaid on 16 – kõik kutsekvalifikatsiooniga ja räägivad eesti keelt. Meil pole viis aastat personal vahetunud.
Missugune on pansionaadi elanike igapäev?
Me oleme loonud pansionaati koduse keskkonna ja õhkkonna. Me laseme elanikel olla ja elada siin nii, nagu nad elavad omas kodus. Me ei sunni neile midagi peale ja igapäevastes ringitegevustes osalemine on vabatahtlik. Tööle on võetud tegevusterapeut, igal hommikul on hommikuring, mida viib läbi üks meie elanikest. Toimuvad toolivõimlemine ja muusikateraapia, tihti käivad siin ka esinejad. Palju tähelepanu pöörame toidule, mis on mitmekesine ja nagu elanikud ise ütlevad, siis maitseb nagu restorani toit. Suvel on aias grillipidu ning korra kuus toimub jumalateenistus, õpetajaks Mikk Leedjärv. Külastusaegu meil ei ole, uks on lahti kella 8-20 – see meeldib nii lähedastele kui ka elanikele.
Mis on selles töös oluline?
Oluline on ka elaniku enda käest saadud tagasiside. Inimesed on kõik erinevad ja meie proovime kõigile individuaalselt läheneda. Ent kui inimene on kibestunud, siis võid sa laulda ja tantsida tema ümber, aga see teda ei muuda. Ka teised elanikud hoiavad siis eemale. Kui elanik on sõbralik ja tore, siis ka hooldajad tahavad temaga rohkem tegeleda. Selline, milline oled sina ja mida sa endast välja peegeldad, saad sa ka tagasi.
Hooldusjuht Jane Kaasik, mis on hoodaja töö rõõmud ja mured?
Hooldajate vahetused kestavad 24 või 12 tundi ning selle aja jooksul ollakse elanikele toeks ehk nende käepikendus. Hooldustoiming on ka elanike vaimse tervise toetamine. Muud toimingud on individuaalsed. Kasutame hooldajatele mõeldud keskkonda SilverWise, mida täites oleme kõik ühes inforuumis ja näeme, millised toimingud on elanikega tehtud, mis tegemata. See lihtsustab igapäevatööd ja tõstab hoolduse kvaliteeti.
Merike on toetav juht ja ta on loonud hooldajatele hooliva töökeskkonna. Me oleme üks meeskond ning arutame alati kõik omavahel läbi
Kui muredest rääkida, siis ikkagi on ruumipuudus. Meil võiks olla suur elutuba. Saame küll Viimsi hoolekandekeskuse kasutuses olevat saali paar korda nädalas kasutada, kuid sellest jääb väheks.
Rõõmu teeb elanike lähedaste tagasiside, kui nad on rahul ja kõik läheb hästi.
