Nii pääsukesed kui ka piiritajad püüavad oma toidu õhust ning pikad tiivad ja voolujooneline keha tulevad sellise eluviisi juures kasuks, aga hoolimata välimuse teatavast sarnasusest ei ole piiritaja tegelikult üldse pääsuke ega isegi pääsukeste lähisugulane. Piiritaja tunneb ära pikkade sirpjate tiibade, lühikese saba ja peaaegu üleni tumepruuni sulestiku järgi. Kui suitsu- ja räästapääsukesi näeme sageli elektritraadil istumas, siis piiritajat sealt otsida ei tasu.
Jalutu lind?
Piiritaja teaduslik nimi Apus apus kannab endas killukest antiikajast: nimi tuleneb vanakreeka sõnast ápous – „jalutu“ (a- ‘ilma’ ja pous ‘jalg’). Juba Aristoteles kirjutas 4. sajandil eKr lindudest, keda nende nõrkade jalgade tõttu nimetati apodes, ning märkis, et nad on seevastu tugevad lendajad ja neid võib kergesti pääsukestega segi ajada. Piiritaja ei ole tõesti jalutu, aga tema jalad on lühikesed ning sobilikud liigile, kes armastab lennata rohkem kui mingil objektil kükitada. Maapinnal ringi kõndimise asemel võimaldavad tema lühikesed, kuid tugevad jalad kaljude ja müüride külge klammerduda.
Õhus elamine
Piiritaja ongi viinud õhus elamise üsna äärmuseni. Ta sööb lennates, joob lennates ning püüab õhust isegi pesamaterjali. Kõige uskumatum on aga see, kui vähe on tal üldse vajadust maanduda. Lundi ülikooli teadlased varustasid Rootsis pesitsevaid piiritajaid tillukeste anduritega, mis võimaldasid jälgida lindude lennuaktiivsust ka rände- ja talvitusperioodil. Selgus, et jälgitud linnud veetsid umbes kümme kuud kestnud pesitsusvälisest perioodist üle 99% õhus. Mõnel jälgitud linnul ei tuvastatud selle aja jooksul ühtegi maandumist, teistel esines vaid üksikuid lühikesi lennupause.
Õhuelu tähendab sedagi, et janu korral ei laskuta veekogu kaldale jooma. Piiritaja kihutab üle veepinna ning võtab lonksu lennu pealt. See pole sugugi nii lihtne, kui kõrvalt paistab. Prantsusmaal jälgisid teadlased 3D-kaameratega 163 piiritaja joomislendu ning leidsid, et enne veeni jõudmist pidurdavad linnud hoogu: ilma pidurdamata ületaks kiirus veepinnani jõudes 20 m/s, kuid tegelik keskmine kiirus veega kokkupuutel oli 11,7 m/s. Vett puudutab vaid alanokk ning kogu manööver peab olema piisavalt kiire, et lind pärast lonksu jälle turvaliselt kõrgustesse saaks tõusta, aga piisavalt aeglane, et veepinnaga kokku puutudes vette ei kukuks.
Miks ikkagi vaja maanduda?
Nii õhulembene kui piiritaja ka pole, mune haududa ja tibusid asjalikeks lindudeks kasvatada taevas siiski ei saa – selleks on vaja kindlat pesapaika. Enamik Euroopa piiritajaid pesitseb tänapäeval inimese loodud ehitistes, kuid liigil on teada ka looduslikud pesakohad kaljulõhedes ja puuõõnsustes. Viimane ei ole pelgalt ajalooline teadmine – puuõõnsustes pesitsevaid piiritajapopulatsioone leidub vähesel määral tänapäevalgi, näiteks Põhja-Euroopas ning Korsika vanades männikutes. Hoonetes võib pesa olla räästa all, katusekivide vahel, müüripraos või mõnes muus väikeses õõnsuses. Sageli ei pruugi majaomanik ise teadagi, et jagab oma kodu piiritajaperega.
Piiritajad eelistavad pesitseda kõrgel ja neile on eriti oluline vaba lennutee pesaavale. Pesa juurest lahkudes saavad nad kõrgusest kohe lennukiiruse kätte.
Tehispesade puhul soovitatakse seetõttu need enamasti paigaldada vähemalt 5–7 meetri kõrgusele, kuigi päris pesi leidub ka madalamal. Poolas Poznańis tehtud uuringus paiknes suurem osa leitud piiritajapesadest 8–18 meetri kõrgusel.
Pesa ise on üsna tagasihoidlik. Kõrsi, sulgi, taimeosi ja muud kerget kraami ei minda maast korjama, vaid püütakse lennult ning kleebitakse süljega madalaks pesaks kokku. Tehispesade puhul soovitatakse pesakasti põhja teha väike nõgu, et munad pesakastis vanalindude juurest väga ära ei saaks veereda.
Tuletan meelde, et pesas erilist polsterdust pole, sest palju sa ikka õhust neid objekte püüda suudad.
Piiritajad on oma konkreetsele pesakohale väga truud. Inglismaal 15 aastat kestnud uuringus kasutas 94,5% mitmel aastal pesitsenud lindudest uuesti sama pesakohta. Ka paarisuhted on püsivad: kui mõlemad partnerid tuvastati kahel järjestikusel aastal uuesti, jätkas 55st paarist 52 koos. Uuringu järgi on truudus pesakohale siiski veel tugevam kui truudus paarilisele.
Pojad peavad enne lahkumist korralikult kosuma
Piiritaja pesas on tavaliselt kaks või kolm valget muna, harvem üks või neli. Haudumine kestab ligikaudu kolm nädalat ning poegi toidavad mõlemad vanemad. Noore piiritaja esimene väljalend erineb paljude teiste lindude omast. Kui paljude liikide lennuvõimelised pojad saavad pärast pesast lahkumist veel mõnda aega vanematelt toitu, siis piiritajal sellist väljalennujärgset vanemlikku hoolt teada ei ole. Pesast väljudes peab noor piiritaja olema valmis kohe iseseisvalt lendama ja endale õhust toitu püüdma.
Enne pesast välja lendamist söövad piiritajapojad ennast pontsakaks. Nad võivad kasvada lausa vanalindudest raskemaks. See ei ole juhuslik, vaid kogutud rasvavaru toimib omamoodi tagavarana.
Piiritaja toit koosneb lendavatest putukatest ja ämblikest ning nende kättesaadavus sõltub tugevasti ilmast. Külmade ja vihmaste ilmadega võib toitu nappida, sest putukate lennuaktiivsus väheneb. Sellise aja üleelamiseks on piiritajapoegadel lisaks rasvavarule veel üks üsna erakordne kohastumus – nad suudavad langeda tardumusse. Tardumuse ajal aeglustub ainevahetus ja langeb kehatemperatuur, mistõttu kulutab lind vähem energiat ning suudab toidupuudust paremini üle elada. Tardumus ei ole seejuures omane ainult poegadele. Saksamaal tehtud uuring näitas, et tardumust esineb looduses ka pesas ööbivatel piiritajaperedel.
Siiski enne poegade pesast lahkumist algab omamoodi dieedikuur – umbes viimase nädala jooksul nende kehakaal väheneb ning noor piiritaja saavutab lennuks sobivama kaalu.
Piiritaja inimese toidulaual
Põhja- ja Kesk-Itaalias kujunes välja tänapäeva inimesele üsna kummaline traditsioon. Vähemalt keskajast alates hakati tornidesse ja teistesse hoonetesse rajama spetsiaalseid piiritajate pesakambreid. Neid võis ühes ehitises olla kümneid või isegi sadu ning selliseid pesakambreid ehitati kellatornidesse, paleedesse, talumajadesse ja muudesse hoonetesse. Väikesest välisavast pääses lind oma pesakambrisse, kuid kambri tagaküljel oli ava, mille kaudu pääses inimene pesa juurde. Selliste kunstlike pesakohtade rajamist hoonetesse tuntakse näiteks Itaalias juba kesk- ja varauusajast.
Eesmärk oli saada kätte lennuvõimestumise eel olevad hästi toidetud pojad. Ajalooliste allikate põhjal on teada, et noori piiritajaid peeti hinnatud delikatessiks – neid küpsetati, säilitati ning pakuti erilistel puhkudel või koguni väärtusliku kingitusena.
Ometi saadi juba siis aru, et kui tahad piiritajaid ka järgmisel aastal, ei maksa tervet kolooniat tühjaks teha. Piirkonniti olid selleks omad reeglid: mõnel pool jäeti esimene pesakond puutumata, mõnel pool võeti pesast ainult osa poegi ning leidus tava jätta igasse pessa vähemalt üks poeg.
Üks pisike pragu võib tähtis olla
Just sajanditepikkune kooselu inimesega on teinud piiritajast tänapäeval väga tugevalt hoonetega seotud linnu. Paraku on meie majad vahepeal muutunud.
Vanade hoonete renoveerimisel suletakse räästaalused ja müüripraod ning uued energiatõhusad hooned ehitatakse algusest peale nii tihedaks, et juhuslikke pesaõõnsusi tekib vähe.
Piiritaja jaoks võib see olla suur probleem. Meie jaoks on räästa all olev auk ehitusviga, tema jaoks võib see olla kodu, kuhu ta on aastaid Aafrikast tagasi lennanud. Tehispesade paigaldamine võib aidata, kuid pelgalt kastide olemasolust ei piisa. Piiritajad peavad uue koha üles leidma ja selle omaks võtma ning see võib võtta aega.
Piiritaja on vana tegija
Kui piiritaja meie maja räästa alla pesa teeb, võib tunduda, et tegemist on ühe väga tänapäevase linnalinnuga. Tegelikult ulatub piiritajate evolutsiooniline ajalugu kümnete miljonite aastate taha.
Saksamaalt Messeli kuulsast fossiilileiukohast on leitud umbes 47–48 miljoni aasta vanuseid Scaniacypselus szarskii fossiile. Tegemist ei olnud tänapäevase piiritajaga, vaid piiritajate tüvirühma esindajaga. Mõned fossiilid on säilinud sedavõrd hästi, et näha on isegi sulestik.
Inimese kultuurilukku on piiritaja samuti jälje jätnud. Muide, piiritajad on sattunud isegi joonistusena Hollandi kunstniku Vincent van Goghi paberile. Nimelt visandas ta 1887. aastal Pariisis teose „Neli piiritajat maastikuvisanditega“ (Four Swifts with Landscape Sketches). Joonistus kuulub praegu Amsterdamis asuva Van Goghi muuseumi kogusse.
Van Gogh on praegu aktuaalne ka Tallinnas, kus Telliskivis saab külastada talle pühendatud elamusnäitust. Piiritajate joonistust ennast Tallinna näitusel küll näha ei saa, aga järgmine kord suveõhtul taevas kihutavaid tumedaid sirpjate tiibadega linde vaadates võib mõelda, et samasugused siluetid jäid ligi 140 aastat tagasi silma ka Vincentile.
Kas teadsid, et ...
- ... kuigi piiritaja võib veeta öö lennates, ei ole teadlased veel mõõtnud tema aju aktiivsust lennu ajal. Seetõttu ei tea me kindlalt, kas ta magab lennates ühe ajupoolkeraga korraga või mingil muul viisil.
- ... piiritajavanemad söövad poegade esimestel elunädalatel regulaarselt nende väljaheiteid. Nii püsib pesa puhtam ning uuringute järgi võivad vanalinnud saada neist tagasi ka vett ja toitaineid.
- ... kuna piiritaja korjab pesamaterjali lennult, võib tema pessa sattuda ka õhus lendlevat plasti. 2024. aasta seitsme Euroopa riigi uuringus selgus, et piiritaja pesadest sisaldas 17,3% inimtekkelist materjali.
