Peeter Must otsib aegumatuid hetki
Näiteks maal „Mängumuutja“. Seal istub Pariisis Sacré-Cœuri kiriku trepil täiskasvanute vahel väike tüdruk. Ta võiks sedasi istuda mistahes maailma linnas. Täiskasvanud on sukeldunud oma telefonidesse, tüdruku näol peegeldub nõutus ja kasvav trots. Mina ju olen praegu siin!
Kuidas te selliseid hetki leiate?
Mulle meeldib jälgida. Jälgin inimesi rahvarohketes kohtades. Sellistes kohtades nagu Sacré-Cœur Pariisis on aastasadade vältel kogu aeg rahvast olnud. Ja nüüd siis on seal see tüdruk, ega ma ei tea ju täpselt, mis mõtteid ta mõtleb. Võib olla mõtleb, et ma natuke muudan seda mängu, ei pea olema kogu aeg telefonis!
Lisaks inimestele on teie maalidel ka lilled. Kas needki on aegumatud hetked?
Lilled on selline teema kunstis, mida peetakse võib-olla natukene kergeks ja kommertslikuks. Aga see ei ole nii. Muidugi kui lihtsalt maalida sellepärast, et see on ilus lill ja meeldib kõigile, siis võib olla küll.
Ma üritan niimoodi, et iga maal, mis ma olen maalinud, on mul ikka mingi mõttega, et miks ma olen seda teinud. Siin on mul „Tulpide manifest“ - need on botaanikaaia tulbid ja mulle meeldis, et nad on nii võimsad, tulevad hoogsalt peale ja lausa nagu karjuvad oma tulbiõigusi. Nad nõuavad oma õigust olla kunstis.
Te ole tegelikult hoopis keraamikat õppinud, kuidas maalima sattusite?
Minu tee algas kunstikeskkoolist, ja seal tundsin, et tahan maalida. Aga maali õppima pääseda oli tol korral ühele üheteistkümnenda klassi poisile peaaegu võimatu. Käisin seal ettevalmistuses ja sain aru, et mul pole midagi teha, ees on nii palju tugevaid nimekaid tegijaid. Mul soovitati minna keraamikasse, kus sai
tugeva kompositsiooni hariduse, seal olid tugevad õppejõud.
Lõpetasin kooli ja samal aastal toimus rahareform, rublalt kroonile. Pidin siis vaatama, kuidas perega hakkama saada, sest meil oli väike laps juba ka. Nii et rahateenimise tööd tuli teha, aga kunst – maalimine – on jäänud,
Kunstiteadlane Harry Liivrand on teid nimetanud Renoir´ õpilaseks. Kas ta tabas naelapead?
Kas just õpilane, aga Renoir mulle väga meeldib küll. Kui Harry Liivrand niimoodi ütles, siis mõtlesin, et käin seal Pariisis ära ja vaatan, mida Renoir maalis. Niimoodi sündis näitus „Jalutuskäik Pariisis“ Allee galeriis.
Siin näitusel on pilte Luxembourgi aiast, paadisõidust, laevukeste ujutamisest. Mulle väga meeldis see rahu, mis inimestes seal oli. Kõik nautisid olemist, tekkis tunne nagu oleks aeg korraks seisma jäänud. Seda aeda on ju maalitud ka möödunud sajandite vältel. Jah, ehkki inimeste riided võisid olla teistsugused, siis lapsed ikka mängisid samamoodi. Mulle meeldis sealne meeleolu nii palju, et läksin sinna mitu korda tagasi.
Teie kunsti on nimetatud impressionistlikuks fotorealismiks, kas olete nõus?
Eks ma natuke impressionistlike kalduvustega olen, kuigi ega impressionism eesti kunstimaastikul ei ole populaarne. Ja figuuri maalimine – seda tuleb ikka osata. Meil Eestis on latt kõrgele tõstetud, ees on sellised suurepärased figuurimaalijad nagu Olev Subbi, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke jt. Et olla nendega ühes reas, pead olema ikka väga hea. Et siis sind kuidagi nagu aktsepteeritakse. Seda ma siis püüan saavutada. Kunstnik peab arenema, areng on siin väga hea sõna. Kunstnikud kirjutavad oma maalidele aastaarvud alla, ka mina kirjutan, aga on ka neid, kes seda ei tee. Mulle meeldib vaadata kronoloogiat, mis näitab ka ajas muutumist. Aga ma olen enda suhtes väga kriitiline.
Kunstnikul on väga oluline enda jaoks selgeks mõelda üks lihtne küsimus: miks sa maalid? Sellele ei ole lihtsat vastust, igal kunstnikul on mingid omad põhjused. Kes elab maalides oma valu läbi, kes käsitleb mistahes ühiskondlikke teemasid, kes võtab maalimist kui eneseteraapiat, et oma hirme välja elada. Kõige hullem põhjus, mis saab olla, on raha pärast maalimine. Siis on kunst otsas, ehkki vastuolu siin peitub, sest kunstnik peab ju ka elama.
Teile tööd on väga värvilised ja selle järgi tunneb teid ka eksimatult ära. Kust need värvid tulevad?
Ega ma ei teagi, võib olla on igale kunstnikule oma värvikood juba sündides kaasa antud. Mu esimese, 1997 aastal tehtud näituse “Võimas Puhang” maalid olid abstraktsed, kuid värvid ja koloriit sama, mis praegu. Võib olla on nii, et kui väliselt väga ei lõõma, siis seda tugevamini lõõmad sisemiselt.
Ma loodan, et kunst aitab inimesel argipäevast kõrgemale tõusta. Käige ikka näitustel ja vaadake pilte, süüvige neisse, ja pärast jaksate rohkem. Kunst, ja kultuur üldiselt aitab inimestel vaimujõudu hoida ja taastada, seda on vaja igal ajal, aga eriti veel siis, kui ajad on keerulised.
Erkki Juhandi kureeritud Peeter Musta näitus „Hetk mis ei aegu“ Viimsi Püha Jaakobi kirikus jääb avatuks 30. augustini.
