Eestis lendab aga ringi veel palju kauneid liblikaid. Ühte sellist iludust, kes on ka looduskaitse all, kohtasin juuni keskel Äigrumäe niidul. Seekordses artiklis tutvume suur-kuldtiivaga.
Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) kuulub sinilibliklaste sugukonda ja on üks Euroopa suuremaid kuldtiibu. Kuigi liiginimi viitab kuldsele värvile, on tema tiivad pigem vaskselt läikivad oranžid, mitte kuldsed. Suur-kuldtiiva tiibade siruulatus ulatub kuni 4,5 sentimeetrini ehk ta on eelnevalt mainitud koerliblikast ja päevapaabusilmast väiksem.
Välimus sugudel erinev
Kõige silmapaistvamad on isased suur-kuldtiivad. Nende tiibade ülapool on erkoranž ning päikese käes helgib see nagu peegliks lihvitud vaskpind. Tiibu ääristab peen mustjaspruun serv. Enamasti esineb nii esimese kui ka tagumise tiiva keskel üks tilluke mustjaspruun laiguke.
Kui liblikas tiivad kokku paneb, muutub ta raskesti märgatavaks, sest tema tiibade alumine pool on helehall või kergelt sinakas ning mustade täppidega. Esitiibade alumine külg on kahvatuoranž. Tiiva alumist külge nähes oskad kohe öelda, et tegemist on mõne sinilibliklaste liigiga, sest alumise külje värvid ja täpid on enamikul selle rühma liblikatel sarnased, mustrid ja värvide osakaal aga erinevad.
Emasliblikad on tagasihoidlikuma välimusega. Nende tiibade ülemisel küljel on oranži palju vähem, põhivärvus on kahvatum ja pruunikam. Esitiibadel on mitu konkreetsemat täppi, kuid tagatiiva täpid oleks keegi nagu märja sõrmega laiali lükanud. Vahel on nende täppide mustjaspruun toon lausaline ehk jääbki mulje tumedast tiivast, mille välimist serva palistab oranž joon.
Selline sugudevaheline erinevus on liblikate maailmas üsna tavaline. Ka näiteks kiilidel on emased ja isased sageli erineva välimusega.
Päikese vajadus
Nagu enamik päevaliblikaid, on ka suur-kuldtiib kõigusoojane putukas. Ta ei saa ise oma kehatemperatuuri hoida ning sõltub täielikult päikesest.
Seetõttu lendab ta peamiselt soojadel ja päikesepaistelistel päevadel. Pilvise ilmaga võib ta peituda kõrreliste vahele või istuda liikumatult muu taimestiku varjus.
Sageli võib näha liblikat istumas avatud tiibadega nii, et päikesekiired langevad neile võimalikult risti. Sellisel viisil soojeneb keha kiiresti ning lennuks vajalik temperatuur saavutatakse lühikese ajaga. Liiga palavatel suvepäevadel tekib aga ülekuumenemise oht ja siis otsib liblikas varjulisema koha, kus mõnusamaid temperatuure ootama jääda.
Moondega areng
Liblikate eluringis esineb muna, rööviku, nuku ja valmiku staadium. Inimesed kohtavad enamasti just valmikuid, kes õielt õiele lendavad, et nektarit limpsida. Nii võib jääda petlik arusaam, et liblikatele on vaja vaid kaunilt õitsvaid taimi. Tegelikult on liblikate vastsed enamasti hoopis teistsuguse menüü peal kui ringi lendavad valmikud. Suur-kuldtiiva röövikutele on näiteks vaja oblikaid ja nendegi osas on ta valiv – kõik liigid ei sobi.
Kuigi mitmel pool Lääne-Euroopas on märgatud suur-kuldtiiva vastsete erilist pirtsakust toidutaimede mitmekesisuse osas, näitas Eestis läbi viidud uurimus, et meil on nad veidi leplikumad. Liikidest eelistati tömbilehist oblikat või kärnoblikat, kuid muneti ka vesi- ja jõgioblikale. Valmik valibki munemiseks sellised taimed, mis kohe vastsele toidulauaks sobivad.
Koorunud vastsed on väikesed ja rohelised ning söövad oblikate lehti: esmalt vaid lehe alumist pinda selliselt, et oblikalehtedele tekivad justkui kiletatud aknad, hiljem aga juba terveid lehti nii, et kiletatud osi ei jää.
Valmikute puhul on osa teadlasi viidanud, et nad eelistavad lillasid ja roosasid õisi, kuid kõik ei ole selles päris kindlad. Näiteks on neid nähtud nektarit maiustamas punel, äiataril, käokannil, ohakatel ja jumikatel.
Poolas täheldati, et suur-kuldtiiva emasliblikad pühendavad õiel nektari söömisele kolm korda rohkem aega kui isased. Seda saab seletada sellega, et munade tootmine nõuab organismilt palju energiat. Uurimuses märgati ka seda, et isased pöördusid sama õie juurde tagasi sagedamini kui emased.
Sinilibliklased ja sipelgad
Nagu juba mainisin, kuulub suur-kuldtiib sinilibliklaste hulka. Selle rühma ligikaudu kolmveerand maailma liikidest on oma elus mingil perioodil seotud sipelgatega. Näiteks võivad röövikud premeerida sipelgaid magusa nõrega, kui nad kaitsevad röövikuid röövputukate ja parasiteerijate eest.
Mõne sinilibliklaste liigi röövik võib elada ka sipelgapesades. Selliste liikide puhul muutub elupaiga valikul oluliseks ka sipelgate olemasolu. Suur-kuldtiib aga sipelgatega kooselu pigem ei harrasta ja saab ise hakkama.
Miks teda igal pool ei ole?
Nagu eelnevalt välja tõin, vajab suur-kuldtiib sobivas elupaigas mitut tingimust korraga, sest erinevas eluetapis vajavad isendid erinevaid tingimusi ja toitu. Röövikute jaoks peavad alal kasvama sobivad oblikad, valmikutele peab jätkuma õitsvaid nektaritaimi ning kogu ala peab olema piisavalt avatud ja päikeseline.
Toiduks sobivad oblikad eelistavad niiskemaid kasvukohti, mistõttu võib neid peamiselt leida näiteks luhtadel ja jõelammidel, soistel niitudel ning veekogude kallastel. Kui avatud kooslus jäetakse aastateks hooldamata, kasvab see võssa ning liblikale sobiv elupaik kaob. Kui aga ala niidetakse liiga sageli või liiga vara, muutub niidu liigiline koosseis, sest paljud taimeliigid ei talu sellist niitmiskoormust. Nii kaob aga liblikate valmikutelt ja röövikutelt toit ning elupaik.
Lisaks mõjutab suur-kuldtiiba, nagu paljusid teisigi liike, elupaikade killustumine. See tähendab, et inimese tegevuse või ka tegevusetuse tõttu jäävad sobivad elupaigad üha väiksemaks ja isoleeritumaks. Liblikas võib küll lennata, kuid ta ei pruugi suuta ületada näiteks suuri tihedalt hoonestatud alasid, et jõuda järgmisele sobivale niidule. Kui sobivad niidud jäävad üksteisest liiga kaugele, muutub uute alade asustamine keeruliseks.
Olukord ja kaitsestaatus
Mitmes Euroopa riigis on suur-kuldtiiva arvukus viimastel aastakümnetel vähenenud just sobivate elupaikade kadumise tõttu. Ühendkuningriigis suri liik 19. sajandil välja, kuid seejärel taasasustati. Lääne-Euroopas liigi arvukus kahaneb, Ida-Euroopas on täheldatud arvukuse kasvu.
Arvukuse languse peamised põhjused on avatud alade täisehitamine või kuivendamine, elupaikade killustumine ning kõrgemakasvuliste taimede niitmine või mürgitamine. Inimene vaatab sageli oblikatele kui umbrohule ja püüab kõike enda ümber „korrastada“, mis muu hulgas tähendab kõige madalaks niitmist. Inimene unustab aga ära, et peale tema elab siin planeedil veel palju teisi liike, kellel on samuti oma vajadused ja arusaam sobivast elupaigast ning toidulauast.
Eestis avastati see liik tegelikult alles suhteliselt hiljuti ja ta on siin oma levilat kiiresti laiendanud. Esimene selle liigi esindaja püüti Eestis kinni 1947. aastal Tartumaalt, kus see hakkas Emajõe vesikonnas oma levilat laiendama. 1970. aastateks oli suur-kuldtiib jõudnud Pärnumaale ja Põhja-Eestisse ning nüüdseks on ta levilat veelgi laiendanud.
Meil peetakse suur-kuldtiiva olukorda praegu veel suhteliselt heaks, kuid ka siin sõltub tema tulevik sellest, kas õitsvaid niiskeid niite, märgalasid ja soid suudetakse säilitada. Suur-kuldtiib on arvatud Eestis III kaitsekategooria liikide nimistusse ning Euroopa loodusdirektiivi II ja IV lisasse.
Suur-kuldtiib Viimsi vallas
Viimsi vallas pole suur-kuldtiiva kohta seni kuigi palju vaatlusi kogunenud. Minul õnnestus ühte selle liigi isast liblikat kohata paar nädalat tagasijuunis Äigrumäe niitudel, kus kasvab nii röövikutele sobivaid oblikaid kui ka rohkesti õitsvaid niidutaimi.
Sealsetel niitudel tuleks rohkem ringi vaadata, et saada aru populatsiooni suurusest, ja uurida ka laiemalt vallas, kas mõnel teisel meie avatud niitmata, kuid niiskemal alal võiks seda liiki kohata. Just praegu on selliseks avastamiseks õige aeg, sest juuni ja juuli on suur-kuldtiiva valmikute lendamise aeg. Ühes Poolas läbi viidud uuringus selgus, et liblikate lemmikaeg lendamiseks on kell 12–14.
Kui märkad kuskil suur-kuldtiiba, siis tee temast pilt ja lisa vaatlus loodusvaatluste nutirakendusse ehk LVA-sse või PlutoF-i. Alati võid oma leiust koos fotoga anda teada ka otse Viimsi vallavalitsuse keskkonnaosakonnale. Nii saame üheskoos parema ülevaate selle kauni liblika levikust.
Kas teadsid, et
- mõnes Lõuna-Euroopa piirkonnas võib suur-kuldtiival olla isegi kolm põlvkonda aastas;
- suur-kuldtiiva röövikud võivad teha väga vaikseid helisid – teadlased alles uurivad, milleks neid kasutatakse;
- Soomes leiti esimene suur-kuldtiib alles 1972. aastal;
- suur-kuldtiiba peetakse paljudes Euroopa riikides poollooduslike niitude heaks indikaatorliigiks, sest ta kaob kiiresti sealt, kus niidud võsastuvad või muutuvad liiga intensiivselt majandatavaks.
