Mees nagu orkester, see sobib tema kohta ka. Valda tööle tuli ta kui oli õpetaja Viimsi muusikakoolis. Lisaks tööle Viimsi vallas õpetab ta praegu vaskpille oma kodukohas Kuusalus Hugo Leppnurme kunstide koolis ja ka Tallinna muusikakoolis. Lisaks õpetaja-, ansamblijuhi ja dirigenditööle on ta kirjutanud ansambli- ja orkestriseadeid, transkriptsioone ja mõned autoriteosed, juhatanud laulupeol suurt orkestrit.
Ott kasvas üles Peipsi ääres Lohusuus vanavanemate talus, hiljem kolisid Tartusse. Lohusuust pärineb Oti esimene mälestus. Ühel päeval otsustas väike Ott, kes veel lasteaias ei käinud, minna reisima maailma avastama. Mõeldud, tehtud. Lohusuu bussipeatuses bussijuht teda siiski peale ei võtnud, reisisell tundus liiga väike ja pealegi ei osanud ta nimetada reisi sihtpunkti. Aga plaan oli.
Ott, kuidas Sa aru said, et muusika on see tee, kuhu Sind tõmbab?
Kasvasin ju muusika sees üles, sest mõlemad mu vanemad olid muusikainimesed.
Ema on akordionit mänginud ja ka minu õde on seda õppinud. Isa ja isapoolne suguvõsa on aga veelgi tõsisemalt muusikaga seotud, puhkpillimänguga. See oli vist siis selline loomulik nagu asi, ja mulle meeldis see ka, tegin seda rõõmsa meelega.
Väiksed poisid ikka tahavad saada rongijuhiks või politseinikuks, kas Sina ka?
Ma tahtsin lenduriks saada. Minu lasteaiakaaslane oli Urmas Kõiv, kes on üks Eesti parimaid tuubamängijaid tänase päevani. Urmas oli kuidagi mul tegelikult kogu aeg teatud mõttes eeskuju. Me olime lasteaias koos, meie emad töötasid sealsamas lasteaias. Ja siis, kui meil oli vaja kooli valida, siis otsustati minna proovima muusikakallakuga Tartu seitsmendasse keskkooli. Aga mind see siis üldse ei kõnetanud. Kui me sinna kooli esimest korda läksime, siis seal olid koridoris vitriinides väljas sõjalise õpetuse asjad – tollal koolis oli sõjaline kasvatus. Seal oldi relvad ja gaasimaskid ja …see tundus põnev ja nii said vanemad mu kavalalt nõusse.
Koolis mängisime puhkpilliorkestris ja seal ma hakkasingi pillimänguga tegelema. Urmasel oli selge siht silme ees, ta astus Heino Elleri muusikakooli. Aga mina alustasin üheksandas klassis, teadupärast Tartu seitsmes keskkool oli ka hästi tugeva ajalookallakuga. Seal käisid Tartu Ülikooli üliõpilased oma praktikatunde andmas ja kui sinna sattus Aadu Must, siis need olid ülipõnevad tunnid, mis tekitas minus tahtmise hoopis ajalooga edasi minna.
Aga kui ma seal natuke aega olin üheksandas klassis olnud, siis ma järsku tundsin tõmmet, et ma ikka tahan muusikat ikka õppida. Läksin lausa täiesti keset õppeaastat - mis oli erand, sest tegelikult nii ei saanud – üle Tartu muusikakooli.
Konservatooriumi ajal tuli sul ka nõukogude sõjaväes käia nagu toona kõigil. Kuulud aastakäiku, kes oleks võinud ka Afganistani sattuda.
Jah, kõik pidime sõjaväkke minema, kes kuhu sattus. Mul tegelikult ikkagi väga vedas, et sain Riias sõjaväeorkestrisse, tegelikult olin lõpuks mitmes orkestris. Saime teenetemärgi koos Aigar Kostabiga, kes on tunnustatud puhkpillimuusika edendaja, õpetaja ja orkestrite juht. Tema oli ka seal Riias sõjaväeorkestris ja veel mõned eestlased, kes aitasid kohaneda. Teenetemärgi sai seekord ka veel Seaküla Simson, meie põlvkonna poiss, kes sattuski Afganistani. See muutis inimesi, on kirjeldamatu, mida tema ja teised seal osalenud on tegelikult läbi elanud.
Kuidas Sa oma instrumendi – trombooni – leidsid?
Ma mängisin alguses trompetit. Sest Urmas Kõiv alustas ka trompetiga. Aga kord ta proovis tuubat ja siis
see oli täielik katarsis, kohe oli selge, et see on tema pill. Nagu keelpillidega nii ka puhkpillidega on sedasi, et mõnele istub suurem, teisele väiksem pill. Eks mind ka nügiti, et võib-olla peaks mingit suuremat pilli vaatama. Aga ma ei suutnud trompetist lahti lasta. Kuni lõpuks ikkagi võtsin suurem pilli - trombooni. Pärast sain aru, et oleks pidanud seda juba varem tegema.
Eks ma muidugi suudan ka trompetimängu õpetada, vaskpillimängijad peavadki suutma kõiki vaskpilli perekonna pille õpetada. Põhimõtted on ju üsna sarnased, seal ei ole väga suurt vahet, pillid on lähedalt sugulased, teevad ühekõrgust häält.
Mida õpetajatöö Sulle on pakkunud?
Kui mõni õpilane valib minu õpetatud ala erialaks ja ei tee seda kehvasti - see on parim tasu õpetajale. Näiteks Allan Järve, kes mängib džässiorkestris ja figureerib erinevates koosseisudes, oligi minu esimene õpilane. Samuel Jalakas on täna Eesti Sõjaväeorkestriga üks dirigente.
Loomulikult on mul hea meel, et ka minu pojatütar on muusikat õppinud. Vanem poeg Ott on küll valinud IT ala, aga aega ajalt teeb ikka Vox Clamantise muusikaprojektides kaasa ja käib küla kammerkooris.
Noorem poeg Marko on õppinud saksofoni ja lõpetanud Helsingi konservatooriumi, teeb ka džässi vabakutselisena mängijana projekte. Aga tema igapäevatöö on näiteks Tallinnas Lasnamäel lasteaia muusikaõpetajana ja ta naudib seda.
Muusikute ja muusikaõpetajate sissetulekud ei ole just suured, et mitte öelda, et terve kultuurivaldkond tegelikult vireleb vaesuses. Kuidas sellega toime tulla?
Loomulikult olen ma kogu aeg muusikatööd teinud, aga mind huvitab ka korraldamise pool. Siis ma olengi püüdnud neid kahte teha. Eks ma terve elu seda teinud ja kogu aeg tundnud ka süümepiinu, et ma ei tee ühte või teist piisava pühendumisega. Ja et ma mõnda asja teen selle teise arvelt, eks ole. Eks see jääb mind, jääbki kummitama.
Aga võib olla see aitab ka tasakaalu säilitada ja rutiini vältida, kui saab natuke erinevad asju teha.
Väikse rahvaga riigis ongi meil dilemma, et kui sa tahad näiteks muusikuna ära elada, sest su publik on siin ja võib olla siis ongi meie saatus, et igaüks peab mitme eest väljas olema.
Kui muusikaharidusest rääkida, siis akadeemiline muusikaõpetus pole ju väga kaua aega popmuusikat või isegi džässmuusikat eriti millekski pidanud. Aga see suhtumine teeb noortele karuteene, sest muidugi on tipud, aga neid on vähe, samas ülejäänud peavad ju endale elatist teenima. Pärast need noored võivad tööst ilma jääda, kuna nad ei ole ennast ette valmistanud.
Mina olen ka nii koolitatud ja muidugi on akadeemiline õpe kõige alus, sa pead need asjad läbi tegema, aga õpe tervikuna peaks olema mitmekesisem.
Sinu ampluaa on tõesti mitmekesine. Mis sulle on suurimat rahuldust pakkunud?
Mis seal salata, on olnud suur asi kui laulupidudel mu lood kõlavad. Loomulikult see on väga ülev hetk. Mulle on inspiratsiooni pakkunud ikkagi meie juured. Olen ise kokku puutunud maestro Vello Tormisega, kindlasti on tema olnud minu väga, väga suur eeskuju. Mul on olnud au isegi aidata korraldada tema viiekümnendat juubelisünnipäeva Kuusalu vallas ja ka teisi hilisemaid tähistamissündmusi. Veljoga saime aeg-ajalt rääkida nendest asjadest vähemalt põgusalt, et need olid hästi toredad kohtumised. See, mida Veljo on teinud – näiteks tema „Unustatud rahvad“, see on fantastiline, pärand, mida me järgmistele põlvedele edasi kanname.
Minu seade „Puhu, tuul“, mis kõlas 2011. aasta laulaupeol, on tegelikult ju Liivi rahvalaul, seda ma tõlgendasin tänapäevasemas võtmes. See on nii vinge väge täis lugu ja siin on minu juured ka, sest mu ema juured tulevad ka Lõuna-Eestist Lätimaa poolt. Sellega tegin omapoolse kummarduse kadunud rahvale.
Seda on nüüd mänginud itaallased ja Ameerikas on seda esitatud, järelikult läheb see korda kaugemalgi.
Kuidas sa oma teenetmärgist teada said?
See oli ikka täitsa ootamatu, mulle ei tulnud pähegi, et võiksin selle saada.
Ave-Liis Arro, Viimsi noortekeskuse juht, kirjutas mulle õnnesoovi kõrge autasu puhul. Helistasin talle tagasi, kuule, Ave-Liis, et ma sain vist mingisuguse petukirja sinu aadressil, mingisugune kõrge autasu, kas sa tead? Ave-Liis kinnitas, et tõsilugu, vaata ERR-i uudiseid.
Neid inimesi on palju, keda teenetemärgiga tänatakse. Hästi liigutav, et selle autasu saab Neeme Järvi, siis tuleb Manija saarevaht ja vereandja doonor jne. Et kõike, mida inimene teeb, märgatakse - see on minu arust ilus. Mul on nii suure tunnustuse üle hea meel, suur rõõm. See teeb alandlikuks ja tänulikuks.
