Miks magistrikraad nii kaua aega võttis? Mingit draamat selle taga pole. Õppeained said kiirelt tehtud, aga siis läks elu käima. Bakalaureuse lõpukollektsioon oli toonud auhindu nii Eestist kui ka Euroopast, sellest kasvas välja oma bränd Carolxott ning töö nõudis üha suurema osa ajast. „Magistriõpingute ajal hakkasin ikkagi mõtlema, et tahaks elu ka elada ja arveid normaalselt maksta,“ ütleb Cärol otsekoheselt.
Kunstiakadeemiast on talle jäänud aga midagi palju enamat kui diplom. „Need inimesed, kellega ma oma ülikooliteed jagasin, on reaalselt kuldaväärt. Me magasime koos koolis laudade all ja peal, keetsime mikrolaineahjus putru ning nutsime kell 5 hommikul kooli tagaõues. See oli väga raske, aga samas tõesti ühendav kogemus,“ meenutab ta seda aega sooja tundega.
Rahvamaja võti ja esimesed lõiked
Moepisik on Cärolis elanud pisikesest peale, aga päris hoo sai asi sisse just Prangli rahvamajas. Tüdruku vanemad kolisid saarele elama üle viieteistkümne aasta tagasi ning ema Carmen asus tööle rahvamaja juhatajana. Rahvamajas tegutses toona ka väike teise ringi riiete tuba, kuhu saarerahvas tõi rõivad, mis olid küll armsad, kuid kappi seisma jäänud.
„Võtsin sealt riideid, harutasin õmblustest lahti, nii sain lõike ja õmblesin siis, kuidas oskasin, uue asja kokku. Mu nädalavahetused möödusidki tihtipeale rahvamajas. Palusin emalt võtme ja siis ma õmblesin ja tegelesin seal rõivaasjadega,“ meenutab Cärol. Rahvamaja oli just saanud projekti toel korraliku õmblusmasina, kodus sellist polnud. „Otsest juhendajat mul polnudki, kirg asja vastu tuli kuskilt seest,“ mõtiskleb ta.
Lõputöö pidi sündima koos saarega
Et magistritöö tuleb Prangliga seotud, oli Cäroli jaoks päevselge. Sealt on alguse saanud kogu tema bränd ja looming. Seekord ei tahtnud ta aga teha lugu saarest, vaid koos saarega.
Kaasamise võimalust ei tulnud kaugelt otsida. Prangli vanas elektrijaamas tegutseb käsitööjaam, kus kohalikud naised käivad kangastelgedel vaipu kudumas, mõnel perioodil lausa iga päev. Seal valminud vaibad lähevad suvel sadamas ja käsitööpoes müügiks. „See on neil niisugune kindel kokkusaamine, kus istutakse maha, tehakse vaipu ja räägitakse uudiseid. Pöördusin kohalike käsitööliste poole üleskutse kaudu, et uurida, kas nad oleksid nõus minu ideedega kaasa tulema,“ räägib Cärol.
Üleskutse jõudis kudujateni kahte kanalit pidi: ema saatis selle käsitööliste Messengeri gruppi ning plakat pandi üles ka saare teadetetahvlile – sinnasamasse, kust saarerahvas ikka teada saab, kui kellelgi on üle suitsulesta või meelest läinud poe lahtiolekuajad.
„Ei oska ju niimoodi!“
Esimesele kohtumisele tuli kaks inimest – saare restoranis töötav Helje ja postiljon Maile. Hiljem liitusid ka Cäroli ema Carmen ning endine saarevanem Terje, kes tuli oma koduste telgede tagant just selle projekti pärast teiste juurde.
Cärol tegi naistele oma ideest lühikese ettekande, mis tekitas ruumis viibijates esialgu parajat skeptilisust. Tema plaan nägi ette kududa eksperimentaalset tekstiili – sellist, kus materjaliks võib olla nii traat, köis ja kodumajapidamisest üle jäänud riie kui ka mõni muu materjal.
„Naiste jaoks oli see natuke hirmutav, sest nad on aastaid vaeva näinud, et tekstiil oleks megaperfektne. Ääred jooksevad ilusti sirgelt, paelad on korralikult vahel kinni,“ kirjeldab Cärol. „Aga kuna mina olen kunstiülikoolis käinud, siis meie teeme asju natuke teistmoodi. Kõik ei pea alati perfektne olema ja kui midagi kuskilt ripub või veider välja näeb, võib see olla hoopis väga tore.“
Esimene emotsioon oli muidugi kahtlev: „Ei oska ju niimoodi!“ Aga juba samal õhtul tehti esimesed katsetused ja peagi võtsid kudujad järgmisele kohtumisele kaasa juba oma materjalijääke. Cärol ise vedas kohale suure prügikotitäie kraami, mis tuli kääridega käsitsi ribadeks lõigata. „Piltlikult öeldes proovige ise käsitsi kududa nelja meetri pikkust ja meetri laiust salli. Sinna läheb metsik kogus materjali,“ kirjeldab ta.
Jänesed laineharjadel
Edasi hakkas teos kasvama üsna orgaaniliselt – umbes kord nädalas saadi kokku, vahepeal kudusid naised omapäi edasi. Cärol jättis disainiotsused teadlikult kudujatele. „Eesmärk oligi anda käsitöölistele võim otsustada, mis sealt tuleb ja kuidas tuleb.“
Ühiselt arutati vaid teemat ja toone. Naised pakkusid, et põhivärv võiks olla sinine – meri on ju kõikjal ümber. Teosesse kooti sisse päris konkreetseid saarepaiku: Kelnase sadama sissesõidu mäslevad lained, Kurakse ranna päikesetõus, Liiseri ranna kuldne liiv, kaldale uhutud adrutükid ja kirikuesine roosa merikanniväli. Valge lõng ja vill hakkasid tähistama vahuseid laineharju, mida saarerahvas kutsub hellitavalt jänesteks. Sealt tuli teosele ka esimene tööpealkiri – „Katsejänes“. Lõplikuks nimeks jäi siiski „Nagu merelaine“ ja selle taga on omaette lugu: teos kujutab kalurit, kes on tormi kätte lõksu jäänud, lained on üle laevaääre loksunud ja jope kõik meremudru täis visanud.
Materjali suruti lõimede vahele kohati lausa näppude abil, et tekiksid lained ja kuplid, ning kokku sai veidi üle nelja meetri pikk ja meetrilaiune teos, mille vorm meenutab kalurimantlit.
Ausalt ka väsimusest
Kõik ei kulgenud ainult õhinal. Üks kolmest kangasteljest oli viis nädalat projekti päralt ja teised kudujad ei saanud sel ajal oma müügivaipu teha. Lõpu eel said osalejatel otsa ka jõud ja ideed. See oli Cäroli sõnul intensiivne periood kõigi jaoks, sest aeg surus peale ja sisuliselt oligi neli meetrit maksimum, mis oleks saanud sündida.
Seda erilisem oli hetk, mil valmis töö telgedelt maha võeti ja seda sai esimest korda tervikuna näha. Rõõm oli suur ja arutelus jäi kõlama mõte, et mõni katsetatud võte võib hiljem kanduda ka naiste endi tarbevaipadesse.
Kaitsmisel sai töö kiita: väikese kogukonna lugude ausalt jutustamine on Eestis vähe käsitletud teema. „Päris tihti on seda, kuidas Tallinnast tulevad inimesed vaatavad, kuidas saareelu käib, ja räägivad seda läbi oma prisma. Aga see pole see elu, mida kohalikud päriselt elavad,“ ütleb Cärol ja rõhutab, et kus iganes tema lõputööd eksponeeritakse, on selle kõrval kirjas kõikide kaasloojate nimed. „Tähtis on, et kogukond ei jääks anonüümseks inspiratsiooniallikaks.“
Kool õpetas lahendusi leidma
Mida kogu teekond kunstiakadeemias talle andis? Cärol ei pea kaua mõtlema: „Ma ütleks, et probleemilahendust. Tunnen, et ükskõik mis juhtub, tuleb leida lahendused. Disainer ongi põhimõtteliselt probleemilahendaja.“ EKA on tema sõnul läbi ja lõhki praktiline kool – eksamiteks tuupimise asemel elatakse oma projektid koolis füüsiliselt läbi, vajadusel kas või öötundidel.
Üht asja soovitab ta õppekavva siiski juurde – nimelt rohkem ettevõtlusõpet. „Turundust ja brändingut natuke oli, aga kindlasti mitte piisavalt.
Meie, kes me oleme oma kursuselt brändi alustanud, oleme pidanud kõik ämbrid ise läbi kolistama,“ ütleb ta ja pakub, et tudengid võiksid juba koolis koos äritudengitega päriselt mõne toote turule tuua. „Disainer loob endale suure tõenäosusega edasise töökoha ise ja disainimine on sellest kõigest nii väike osa, sest tegelikult oled sa ka turundaja, autojuht, teed Exceleid ja eelarveid.“
Mood peab olema lõbus
Kellele Cärol oma värvikirevaid ja julgete vormidega rõivaid loob? „Sellele, kes ei võta moodi liiga tõsiselt ja otsib midagi erilist. Minu jaoks peaks mood olema lõbus! Paned riided selga ja kohe on hea tuju ning seda märkavad ka kõik teised sinu ümber. Pigem jõuavad minu loominguni julged inimesed, kellele meeldib oma stiiliga eksperimenteerida,“ kirjeldab ta.
Just see käekiri viis tema loomingu ka Eurovisiooni lavale. Nimelt kirjutas talle Instagramis Vanilla Ninja liige Piret Järvis-Milder ja palus ansambli kostüümidele luua uue, rokilikuma kihi. „See oli väga äge. Eurovisiooni vaatab ju nii palju inimesi üle maailma! Ja needsamad asjad, mida ma stuudios põlvili meisterdasin, olid järsku sellise rahvahulga ees. Väga uhke tunne oli,“ meenutab Cärol.
Suur unistus on tal aga lihtne ja aus: et bränd majandaks end ükskord täielikult ise ning jõuaks ka välismaale. „Mulle on aastaid räägitud, et kuna mul on värvilised asjad ja vormid ka mitte nii klassikalised, siis Kesk-Euroopa pool oleks kindlasti palju rohkem turgu,“ ütleb ta.
Teos läheb rändama
Praegu puhkab „Nagu merelaine“ Cäroli stuudios ja otsib uusi näitamispaiku. „Ma kujutan ette, et Prangli on selle lõppsihtpunkt, aga ideaalis tahaksin, et ta enne koju jõudmist natuke veel rändaks,“ ütleb autor.
Nii et, hea viimsilane, hoia silmad lahti, sest see sinine lainetav saarelugu võib peagi jõuda mõnda näitusesaali ka sinu lähedal. Ja kui tee viib suvel Pranglile, astu kindlasti läbi sadama käsitööletist. Seal müügil olevad vaibad on kootud nendesamade kuldsete kätega, mis aitasid valmis kududa ühe magistritöö.
