Pärast seda, 1.novembril toimunud Eesti Meistrivõistlustel sai ta esimese koha Fit-Modelis nii juunioride kui ka naiste arvestuses. Lisandus ka Overall Fit-Model karikas ja bikiinifitnessis sai Mia juunioride hõbeda ja naiste pronksi. Mia treenib igapäevaselt Golden Club Viimsis ja Sparta spordiklubis treener Peep Reinartiga.
Mia, kuidas maailmameistrivõistlused läksid?
Oh, see oli üks takistuste rada! Võistlustele minek, ennekõike, ma mõtlen. Võistlused toimusid pühapäeval ja hakkasime emmega neljapäeval Eestist minema, et varakult kohal olla. Reedel oli vaja registreeruda. Läksime Riia kaudu ja kui hakkasime seal minema Dubai lennukisse, selgus, et minu pass küll kehtis, aga seal on nõue, et pass peab olema kehtiv veel pool aastat pärast reisi. See pool aastat sai just täis. Pidime tulema Tallinna tagasi ja tegema kiirpassi. Sealgi oli rida takistusi ja kogu aeg oli asi noatera peal, et kas saame õigeks ajaks passi ja lennupiletid. Lõpuks läks ema ees ja rääkis seal mu loo ära, et kas saab hiljem registreeruda.
Millal sa siis Dubaisse jõudsid?
Reede hommikul ma veel ei teadnud, kas saan passi või ei saa. Lennupiletid olime juba ära ostnud, ainult üks veel oli saadaval. Siis ma ootasin ja ootasin, käisin ja tegin viimase trenni ära. Öösel õnneks sain magada ligi seitse-kaheksa tundi. Käisin trennis ära ja sain teate, et pass on valmis. Asjad olid juba pakitud, nii et läksin lennujaama. Aga järgmine pauk oli see, et Tallinn – Brüsseli ja Brüsseli – Dubai lennu vahe oli tund aega ja mingi Air Balticu vea tõttu ma ei saanud jätkulennule Tallinnas check in-i ära teha. Ma poleks jõudnud Brüsselis minna välja ja uuesti sisse tulla, aga õnneks tänu lennujaama ametnikele see lahenes ja ma jõudsin Dubai lennule. Laupäeva hommikuks olin kohal. Emme oli juba seal ja sain end võistlusele registreerida.
Kuidas sa ennast pärast neid suuri seiklusi võistlema minnes tundsid?
Laupäeval jõudsin kohale ja püüdsin puhata, see öö sai ka magada ja pühapäeval algasid võistlused. Ma alati alustan varem, sest teen endale ise meigi lava jaoks ja siis on parem, kui on väike varuaeg ka igaks juhuks.
Hakkasin siis meiki tegema, aga see läks untsu. Neli korda võtsin maha, ei tulnud välja, ja siis lõpuks viiendal korral tuli hea meik. Siis läksin juuksurisse, sain soengu pähe, tulin tagasi hotelli, ja ema tegi siis kehale grimmi. Kõik sai valmis ja korda, läksime võistluspaika. Seal väljas on ju soe, 30 kraadi, aga sees oli mõnus konditsioneeritud õhk ja hea temperatuur. Esimene kategooria oli juunioride kategooria, kus ma sain pronksmedali.
Mis seal lava peal toimub?
Kõik osalejad jalutavad laval ja tuleb teha neli kohustuslikku poosi. Oleme pikas reas, mis jaotatakse tavaliselt kaheks või kolmeks, oleneb kui palju tüdrukuid on. Siis tuuakse üks rida ette, tehakse neli kohustuslikku poosi, kõnnitakse kolm sammu taha, tehakse uuesti kohustuslikud poosid, viiakse rida tagasi. Siis tulevad teised.
Finaalis saab iga võistleja 15 kuni 20 sekundit ennast näidata ja siis tuuakse kõik võistlejad lavale. Ja siis öeldakse su nimi, et Mia, sinu kord näidata ennast – lähed ette ja teed oma poosid, mida saad ise valida. Ma läksin ja tundsin, et mul on nagu midagi sees. Läksin seesmiselt justkui põlema, tundsin ennast väga hästi, nagu oleksin ainukesena laval. Ja saingi kulla kaela!
Tahtsin seda uudist ise treenerile, perele ja tiimile öelda, aga mind saadeti kohe dopinguproovi. Seal istusin ja ootasin tund aega ja kui välja sain, siis sotsiaalmeedia juba kihas – ma ei saanudki ise oma võitu kuulutada.
Kuidas te siis tähistasite?
Läksime empsiga restorani nautima, sõime head toitu mõnusas atmosfääris. Ma võtsin ühe gurmeeburgeri, oli väga hea. Ma naudin alati toitu, mida söön, ja seekord lisandusid veel head emotsioonid.
Kui kaua sa alaga tegelenud oled?
Ma alustasin sellega 2023. Enne tegelesin bikiinifitnessiga ja veel varem tõstmisega. See oli viis aastat tagasi, kui läksin jõusaali, sest sotsiaalmeedias levis arvamus, et mida peenem, seda parem. Mul oli ka kinnisidee, et tahan alla võtta. Kuigi mu eluviis on alati olnud sportlik ja olen tervislikult toitunud ka. Võtsingi paar kilo alla, tegin trenni ja sõin kaks korda päevas salatilehti ja kana. See järsk muutus ei mõjunud tervisele hästi.
Siis aga tekkis sotsiaalmeedias uus trend – et parem on ikkagi olla kurvikas. Kuna minul enam kurvikesi ei olnud, siis otsustasin hakata lihast kasvatama ja jõutrenni tegema. Mul oli treener ka, aga temast ei olnud suurt abi. Siis ühel perepeol isa tutvustas mulle treenerit, kellega hakkasin tegelema jõutõstmisega ja valmistuma Eesti meistrivõistlusteks. 2023 veebruaris tulin esimest korda Eesti noorte meistriks. Märtsis tegin ka ühe võistluse, käisin esimest korda Spartas, mis on praegu mu koduklubi. Seal sain ma nii naiste kui ka noorte klassis hõbemedali.
Aga kuidas sa fitnessini jõudsid?
Üks trennikaaslane kutsus appi fitnessi võistlusi korraldama. See hakkas mulle meeldima ja juunis 2023 hakkasin treenima. Esimene hooaeg läks lihaste kasvatamisele ja 2024 oktoober kuni detsember oli mul siis esimene hooaeg – sain kahekordseks Eesti meistriks ja MM-il juunioride hõbemedali.
Tundub, et sammud ainult võidurajal. Kas kehvemaid päevi ka ette tuleb?
Vahepeal on ikka päevi, kus ei lähe nii hästi. Näiteks sel hooajal ka, mu esimene võistlus oli Benidormis ja sealt ma võtsin ennekõike kogemuse, mis annab väga palju juurde. Kõik need kontsad ja kõndimine – see tahab harjutamist ja seal on palju nippe. Aga ma teadsin, et see ei ole see võistlus, kuhu ma lähen tippvormis.
Kindlasti on mentaalselt raskemaid ja füüsiliselt raskemaid päevi, aga ma ikkagi naudin seda, mida teen. Ma tean oma eesmärki, kuhu tahan jõuda ja miks olen alustanud ning mitte kordagi ei ole mul olnud mõtet, et ma jätan selle katki.
Oled nüüd maailmameister, kuhu edasi minna on?
Praegu on teine hooaeg, aga eks aeg näitab, mis edasi saab. Mõni teeb sel alal kuuendat-seitsmendat hooaega. Võit pole kunagi kindel, sest see ala on väga subjektiivne. Nüüd tulevad Eesti meistrivõistlused. Eks näis, kuhu tuuled edasi viivad ja mis mõtted pähe tulevad. Ma võin ju ette planeerida, aga ühe päevaga võib kõik muutuda.
Kas sul sõpradele ka aega jääb?
Mitte eriti. Ärkan hommikul ja kogu see energia, mis on, läheb trenni. Mul on kolm trenni päevas ja muidugi pean jälgima toitumist. Magama lähen kell üheksa ja tõusen kell kuus. Eelmisel aastal lõpetasin gümnaasiumi Audentese e-koolis, sest mul oli palju reisimist. Praegu on vanemad mulle võimaldanud 100 protsenti spordile pühendumist, nii et hetkel ma kuskil koolis ega tööl ei käi. Mõtlen, et teen treeneripaberid ja saan treeneritöös enda saavutusi kasutada.
Sportlik ja tervislik eluviis on mulle omane, see ei ole raske. Olin kolmeaastane, kui mul avastati liigesepõletik, autoimmuunne haigus. Paljud selle haigusega lapsed ja täiskasvanud on ratastoolis. Kuna minul leiti see nii noorena, siis vanemad hakkasid kohe uurima kõiki võimalusi, mis aitaks. Mul oli lasteaias ka oma toidud igal pool kaasas, ehkki vahel ikka sai sõprade juures kommi söödud.
Kõik inimesed võtavad väga enesestmõistetavalt seda, et sul on käed ja jalad ning saad liikuda ja joosta. Ma olen ärganud hommikuti sellise valuga, et lihtsalt ei saa jala peale astuda. Olen käinud nii palju arstide juures ja mulle on palju süste tehtud ja ma ei ole sugugi alati saanud tegeleda spordiga nii nagu oleksin tahtnud. Olen tänulik, et see on nüüd võimalik.
Mis see on, mida teised sinu kohta ei tea, aga mis neid üllataks?
Seda teab vist tõesti ainult mu parim lapsepõlvesõbranna – ma olen ära söönud korraga 100 tükki lõhe nigiri sushit. See juhtus üheksanda klassi lõpus, kui läksime klassiga Rootsi lõpureisile.
Kas on mingi salareegel või põhimõte, millest sa mingil juhul ei tagane?
Kui minu jaoks mingi asi läheb raskeks, siis ei tähenda see, et peab ära lõpetama. Raskused või ebamugavused viivadki edasi. Kui läheb halvasti, ei tähenda see, et ma nüüd ei lähe enam järgmistele võistlustele. Nii et mu põhimõte on: ära lõpeta siis, kui on raske, lõpeta siis, kui asjad tehtud!
