Üks osa Lennart Meri pärandist elab edasi ka Viimsis. President Lennart Meri on Viimsi valla aukodanik ja temanimelist preemiat antakse välja kord aastas tema sünniaastapäeval toimuval mälestusüritusel. Preemiat annab välja Viimsi vallavalitsus koostöös Lennart Meri perekonnaga alates 2014. aastast.
Mart Meri, kui tagasi vaadata, siis kuidas see preemia sündis?
Algatajaks oli ikka Viimsi vallavalitsus ja juba aastal 2012. Toonane vallavanem Haldo Oravas kutsus mind arutelude juurde ja nii saime 2012. aasta kevadeks preemia üldised raamid paika. Tollal oli õieti jutuks stipendium ehk õpiraha – toetus, mida saavad taotleda Viimsiga selgelt seotud noored inimesed, kes õpivad humanitaarvaldkonnas kas bakalaureuse-, magistri- või doktoriõpingute tasemel. Tollal vist Eesti vallad selliseid õpingutoetusi ei pakkunud ja mäletan, et küsisin nõu ülikoolidelt, missugustest õpingutoetustest on nende arvates kõige suurem puudus. Tahtsin, et Viimsi algatus oleks ka uuenduslik. Algatuse juriidiline vormistamine võttis aega, millegipärast oli see päris keeruline, põhjendamatult bürokraatlik, ja läks nii, et esimene õnnestunud konkurss toimus aastal 2014.
Kuidas preemia on ennast õigustanud?
Ma loodan, et vähemalt laureaatidele innustavalt! Tõepoolest olen olnud kutsutud kõigi hindamiskomisjonide liikmeks ja olen eraisikuna mitut puhku otsustega rahul olnud. Nii mõnelgi korral on hindamiskomisjon soovitanud vallavalitsusel taotlejaga edasi suhelda ka siis, kui ta ei ole osutunud väljavalituks, aga tema teemat on komisjon pidanud selliseks, mis võiks Viimsile kasu tuua.
Kuidas teile humanitaaria seis tänases ühiskonnas üldiselt tundub? Kuidas võrreldes Lennarti ajaga on selle osatähtsus muutunud – kui on?
Humanitaaria valdkond on päris lai, on erinevaid tõlgendusi, mis selle alla kuulub. See on iseenesest hea, sest päriselus võib range lahterdamine olla väga ja väga ahistav. Ei tohi bürokraatiat mõõdutult või väiklaselt ülistada, seegi peaks olema loominguliselt avatud. Päris ilma rangusteta ei saa ja mõnikord olen ka ise olnud hindamiskomisjonis liiga karm, aga kui mõni teine komisjoni liige – need on meil olnud alati akadeemilised ja väga toredad! – on osutanud avaramat lähenemist, siis olen olnud täitsa õnnelik. Jah, avarus on väärtus!
Humanitaaria peabki olema avar, teist võimalust pole. Kui humanitaarias avarust pole, siis ta on mis? Igatahes mitte inimlik. Miski Exceli tabel või hulgibaasi laoseis või mõne partei valimisprogramm või tehisaru kõiketeadmine, mis võib sind kergesti viia eksiteele, kui oled lohakas ega viitsi ta vastuseid kriitiliselt hinnata. Humanitaaria paradoks ongi selles, et see ümbritseb meid iga jumala päev, aga me ei tihka või ei oska seda märgata. Möödarääkimised, arusaamatused ja vastastikune põrnitsemine tulenevad tihti sellest.
Viimsilased on väga uhked, et president Lennart Meri siin oma elu viimasel poolel elas. Kui oluline Viimsi talle endale oli, ja kas see tähendab midagi ka teile?
Viimsisse kodu rajamine oli õieti üllatus meile kõigile. Mõnevõrra, tegelikult päris palju on see seotud isa Soome-lähedusega, isegi armastusega – geograafiline lähedus, keeleline lähedus, loodusläheduse sarnasus ja soometumisest hoolimata kordades suurem vabaduse tajumine. Vene ajal, kui eestlaste jaoks oli alguses kõik saatuslikult karm ja hilisemal ajal naeruväärselt jabur, seadis ta sisse tihedad sidemed Soome haritlaste ja poliitikutega, vabameelsetega nagu ta isegi.
Rohuneeme tipus, Soome poole sirutuval poolsaarel, leidis ta koha, mille ta tahtis tõepoolest vabastada vene prahist ja vene mentaalsusest. Romantiline, aga ka poliitiline otsus. Kord ütles ta, et „Kui on hea ilm, võin ma binokliga näha Helsingi siluetti!“ Ma ei tea, kas ta kunagi seda nägi, aga sel polegi tähtsust. See polnud klimaatiline ütlus, vaid mentaalne. Ta soovis, et Eestile oleksid horisondid alati avatud.
Te olete pühendunud oma isa Lennart Meri pärandi eest hoolitsemisele, ja see on tõepoolest märkimisväärne nii poliitikas, kirjanduses, filmis, kultuuris üldisemalt, seega suur ja oluline töö. Missugused üritused ja ettevõtmised seoses tema pärandiga teile olulisemad on?
Peale tema lahkumist aastal 2006 istusime koos ühe tema Soome sõbraga, kellega olin ka ise kultuuripoliitilistel teemadel tuttavaks saanud juba varastel 1990ndatel. Neist sündis idee hakata korraldama Lennart Meri konverentsi. Esimene toimus aastal 2007 ja nüüdseks on sellest kujunenud Põhja-Euroopa ehk kõige kuulsam julgeolekupoliitiline konverents, kuhu tung on suurem, kui ruumi jätkub. Poliitiliselt on see kahtlemata kõige olulisem üritus, mis kannab nimeliselt Lennart Meri mälestust. Olen äärmiselt tänulik, et Tallinnas asuv Rahvusvaheline kaitseuuringute keskus on võtnud selle korraldamise oma südameasjaks.
Lennart Meril oli tihe side Soomega ja see on ka teile oluline. Kuidas on seda õnnestunud jätkata?
Halvasti. Juhtus nii, et olin enam-vähem COVIDi-perioodil ja täieulatusliku sõja alguses juhatamas Eesti Instituudi Soome esindust. Tööpõld oli avar ning põnevalt paljulubav, sest Soome ühiskond oli julgeolekupoliitiliselt kiirelt muutumas ja huvi Eesti vastu võttis hoopis teistsugused mõõtmed. Aga Tallinnas, kultuuriministeeriumis, öeldi mulle, et Soome pole miski, millele pühenduda, ja minu jaoks lõppes seal tegutsemine isegi enne, kui ma ise sellest teada sain. Rumal lühinägelikkus.
Eelmisel aastal tõlgiti inglise keelde Lennart Meri „Hõbevalge“ / Silverwhite, mis on ka väga oluline sündmus. Kuidas raamatul läheb?
„Hõbevalge“ on tõepoolest väga põnev nähtus. Raamat ilmus aastal 1976. Kihinat-kahinat oli juba enne ilmumist. Seda ülistati, seda naeruvääristati. Mis tähendab, et sel oli mõju. Raamat muutus mütoloogiaks. Põhjus oli selles, et seal püüti uudsel moel mõtestada eestlase varast ajalugu, mida nõukogude arusaamade järgi ei tohtinud olemas ollagi. Iseenesest „Hõbevalge“ ei ole lihtne lugemine, aga isegi teadmine sellise teksti olemasolust on andnud pidet ja kindlustunnet rahvuslikule identiteedile. Täiesti põhiseaduslik siht! Olen mingil romantilisel ajel püüdnud seda „Hõbevalge“ hoiakut elus hoida ja kui on välja ilmunud „Hõbevalge“ innustunud huvilisi, siis olen igal juhul nendega kaasa mänginud. Nii juhtus, kui üks Eesti-huvidega itaallane tuli huviga tõlkida „Hõbevalge“ itaalia keelde (millele järgnes isegi Rooma Sapienza ülikoolis Eesti ja Balti uuringute keskuse asutamine) kui ka ühe Venemaalt Eestisse põgenenud Peterburi ärimehe huvi Lennarti teoste vastu (ta oli oma gümnaasiumi-aastatel lugenud „Virmaliste väraval“ tõlget vene keelde). Temaga koos tegime ühe venekeelse kogumiku ja tema eestvõttel ja toetusel avaldasime eelmise aasta maikuus „Hõbevalge“ ka inglise keeles ühes Briti suures kirjastuses.
„Hõbevalge“ põhjal valmib ka film. Kuidas see edeneb?
Tänavu möödub 50 aastat „Hõbevalge“ ilmumisest. Septembris avaneb sel puhul näitus Lennusadama meremuuseumis (tõotab tulevat väga põnev!), mida teeme koos Martti Heldega ja aastal 2027 valmib tema film „Hõbevalge“ ainetel, mis õieti on film inimese olemusest kõigi jamade kiuste. Igavikuline teema ja apokalüptiline teema, aga rahvusvaheline filmimeedia on selle tegemist juba märganud.
Minu jaoks on see kõik väga põnev! Kui isa „Hõbevalget“ kirjutas, käisin keskkoolis, nägin ta õhinat kirjutuslaua taga. Ka vastuolusid. Aastal 1977 läksin ülikooli Tartusse, kogesin erinevaid arvamusi ja õppisin sellest võimalusi tajuda ajalugu või maailma või elu väga erinevalt. Olen veendunud, et sellest oli palju kasu siis ja on olnud palju kasu siiani. Meel peab olema avatud. Kuskil seal avatud meeles on arusaam, ja kui hästi läheb, siis ka rõõm arusaamast. Mis tähendab ka paremat hakkamasaamist, tundugu argielu pealegi nii tüütuna nagu seda praegu püütakse kujutada.
Mis veel kavandamisel on? Mida Lennart Meri meile võiks täna öelda?
Kavandamine on üks asi, ühtteist põues on, eks näis, mis õnnestub, lugege, mida on lugeda, täitsa vabalt! Ega ta ise enam oma häälega ütle, ta on surnud. Olulisem on praegu teha vahet, mis on loba ja mis tõsisem jutt. Mis on vabadus ja mis on rumalus.
