Esimese Eesti nukufilmi „Peetrikese unenägu“ tegi Elbert Tuganov 1958. aastal ja Heino Pars oli seal juures assistendiks.
Mees, kes nukufilmi rajajate Heino Parsi ja Elbert Tuganovi ja sellega koos nukufilmi lugusid elus hoiab ja hoolitseb, et ajalugu ei kaoks, on Mait Laas.
Mait elab praegu Tori lähedal oma esivanemate talus, on filmide tegemisest loobunud ja tegeleb hoopis kultuuriloo mõtestamisega ja õpetamisega. Üksnes Heino Parsi 100. sünniaastapäeva tähistamise üritused toovad teda kodust kaugemale.
Mait, sina oled võtnud endale südameasjaks, et Heino Parsi pärand ei kaoks, samuti Elbert Tuganovi oma ja et nukufilmi ajalugu ikka korralikult annaalidesse saaks. Tõid nüüd viimsilastele ka tükikese nende ajalugu, kuidas see juhtus?
Veebruaris tähistasime Elbert Tuganovi 105. sünniaastapäeva. Sel puhul saime Lasnamäele tema viimasesse elukohta panna mälestustahvli. Seda ka kajastati ja järgmisel päeval tuli mulle telefonikõne, helistajaks Kaarel Zilmer. Et tema oli Elbert Tuganovit isiklikult tundunud, kui ta töötas Tammneeme külas ja miks ei võiks olla mälestustahvel ka Viimsis, seal, kus nukufilmi stuudio omal ajal asus.
Sellest kujunes ka mõte, et Viimsi võikski olla Heino Parsi 100. sünniaastapäeva tähistamise keskus. Viimsi keskkond on ju igati sümpaatne just oma looduse poolest ja ka uue kultuuriehitise Artiumi tõttu.
Missugune see Randvere stuudio oli?
Nukufilmi stuudio Randveres oli tollal – aastatel 1960–1985 – igati hea koht, kus täiskasvanud mehed said nukkudega rahulikult mängida. See oli ju siis veel ka piiritsoon. Nagu Tuganov tavatses öelda: „Jumal on kõrgel ja ülemus kaugel.“ Nii et neil oli vabadus seal toimetada.
Randveres asunud nukufilmi stuudiot ei saa Eesti kultuuri seisukohalt kuidagi üle hinnata. See maja ehitati algselt rahvamajaks, aga sellest kujunes eksperimentaalne nukufilmi Meka. Mitte ainult Viimsis, aga tollal, 1960ndatel, terves maailmas – see oli nagu omamoodi ühenduspunkt ida ja lääne kultuuri vahel.
1960–1985 valmis nukufilmi stuudios üle 80 linateose – ka maailma esimesed stereonukufilmid – ja ärkasid ellu sellised mitme põlvkonna laste poolt armastatud kangelased nagu operaator Kõps, Verine John, Aatomik, Kunksmoor ja Välek Vibulane. Siin mängisid täiskasvanud mehed nukkudega ja panid aluse maailmas ainulaadsele Eesti nukufilmi traditsioonile. Siinne loodus pakkus neile rohkelt inspiratsiooni ja kandus ka filmidesse. Nii võib liialdamata väita, et Viimsi on just nukufilmide kaudu jõudnud laia maailma.
Mälestustahvel tuli praegu küll mitmete asjaolude tõttu kahjuks aia peale, aga loodetavasti täidab oma eesmärgi ja teadvustab viimsilastele selle koha väärikat ja põnevat ajalugu. Kas oled ise ka Randvere tee stuudios käinud?
Mina ise kahjuks selles majas töötanud ei ole, käisin siin Parsi ja Tuganoviga hiljem. 1985 kolis Nukufilm Tallinnasse Kaupmehe tänavale ja sealt algavad minu mälestused.
Parsi „Operaator Kõpsu“ filmide loodus on aga ju sealtsamast Randvere stuudio tagant metsast ekraanile toodud ning jõudis filmiga üle maailma. See on väga unikaalne, mis Viimsis on. Sellised asjad lisavad kohale väärtuskihte ning mälestuste ja lugude killud, mis kellelgi on, tuleks kokku koguda. Seega ma kutsun siinkohal üles, et kui kellelgi on Randvere stuudio ja Nukufilmi inimestega seoses mälestusi ja lugusid, siis ärge hoidke neid vaid endale. Kirjutage mulle e-posti aadressil [email protected] ja andke nendest teada.
Viimsi Artiumis on nüüd lastele ja täiskasvanutele näitusele pandud viieteistkümne suure kasti jagu Nukufilmi stuudio filminukke. Miks siin pole Heino Parsi filmide nukke?
Jah, siin on Parsi järglaste filmide nukud. Heino Parsi filmide nukud asuvad Tartu mänguasjamuuseumis ja Mustlas Tarvastu muuseumis, seal on ka näiteks Kõpsu ja Metsavana originaalid.
Artiumi näitusel on nukud alates 1970ndate lavastustest kuni tänapäevani, filmideni, mis veel praegugi ringlevad festivalidel ja korjavad auhindu. Nt Mari Kivi nukkude dekoratsioonid said samuti pandud kasti, seal on Nukufilmi viimase filmi väljanägemine ja arusaamine nukkudest.
Näitus on käinud Inglismaal, Londonis, Portugalis, Soomes ja mujalgi maailmas. See sobib hästi lastele ja täiskasvanutele ühiseks vaatamiseks. Need nukud on unikaalsed, loodud konkreetse filmi jaoks. On põnev näha, mis suuruses nukud tegelikult on ja kui peenete detailideni peavad kunstnikud minema. Nukumeistrite ja animaatorite töö nõuab ülimat täpsust ja kannatlikkust.
Kui nüüd mõelda Heino Parsi filmide nukkudele ja tänapäevastele, siis mis on vahepeal juhtunud?
See, mis ühendab Parsi ja tänapäeva, on eksperimenteerimise ja otsimise julgus, see oli nii siis kui ka on praegu. Aga Parsi ajal oli maailmas rohkem sümboleid, märke ja poeesiat. Loeti ridade vahelt, ja seda mõisteti. Tänapäeva vaataja eelistab realistlikumat väljenduslaadi. Inimesed ei taju enam poeesiat ja sümboleid nii nagu seda tehti 1960ndatel.
Kuidas lapsed operaator Kõpsu lugusid ja teisi Parsi filme nüüd vaatavad?
Mõnedele, õnneks siiski vähemusele, pole vanematele filmidele omane rahulik tempo ja poeetiline maailm arusaadav, neil on raske tajuda Parsi aega. Aga teised, vastupidi, tulevad heameelega kaasa. Nad isegi vajavad sellist vanaisa jutustust, see atmosfäär mõjub rahustavalt ja nad saavad olla iseendaga. Aga need, kes iseendaga on mõneti kontakti minetanud, muutuvad ehk närviliseks. Aga üldiselt Parsi südamesoojus filmides puudutab inimesi veenvalt!
Nukufilmi lastestuudiol ehk animakoolil oli plaan teha koostööd Viimsi kunstikooliga. Seal saaks lapsed looduslikke materjale ja kaasaja tehnoloogiat kasutades ise filmi teha. See vabadus, kui saab luua maailma, mis lõpuks elabki ja puudutab teisi ka – see on maagia. Kui sa seda valdad, siis oled ka teiste ja iseenda suhtes tähelepanelikum. Et midagi luua, pead ju pingsalt jälgima ja vaatama, et tabada asja olemust. Kui oled tabanud, siis saad seda teistele edastada – algul kohmakalt võib-olla, aga muutud osavamaks.
Sa oled ise ka hulga filme teinud, lisaks nukufilmidele ka dokumentaalfilmi „Ajameistrid“ (2008) Tuganovist ja Parsist. Miks see sind huvitas?
Ega ma Parsist ja Tuganovist ju siis väga palju ei teadnud ja aeg nendega koos oli väga rikastav. Mis seal salata, ma olen ka iseõppija nii nagu ka Pars ja Tuganov olid. Tööd tehes õpid. Parsi üks motosid oli ka mängimine ja otsimine, et asi hakkaks liikuma ja elama.
Nüüd oskaks neilt küsida rohkem ja täpsemalt, mida toona ei osanud. Tuleks nende loomingut avatud silmade ja meelega vaadata, sest seal on tõesti palju kihte, vaimumaailma puudutavaid teemasid, millest Pars küll otsesõnu ei rääkinud, pigem vihjas. Need vihjed ulatuvad 18. sajandi keskpaika Rousseau maailma, kus looduse igatsus ja ülistamine olid päevakorral ja ideaalina esiplaanil.
Mina elan ka siin Toris metsade vahel ja mind huvitab väga see 18.-19. sajandi vaimumaailm eesti kultuuris, mis mõneti on eesti animatsiooni eelkäija. Selline sümbolite keeles poeetiline maailma vaatlemine. Enne, kui tehnoloogiline maailm võttis võimust. See on väga huvitav uurimisteema. Püüan oma mõtteid ja avastusi kunstiakadeemias ja Viljandi kultuuriakadeemias tudengitega jagada, kui nendega aeg-ajalt kohtun.
See tundub isegi aristokraatlik mõtte- ja eluviis tänases maailmas, kus peamiselt räägitakse tehnoloogia arengust ja AI-st. Miks on vaja ajas tagasi vaadata ja möödunut tänases mõtestada?
Mõtestamine on jäänud eesti kultuuris tagaplaanile. See pärand, mida uurida ja tõlgendada, on päris suur. Mulle tundub, et taas oleme jõudnud ühiskonna ja maailmaga sellesse punkti, kus otsitakse tehnoloogia ja inimloomuse mõistlikku vahekorda – nii nagu 1960ndatel, kosmose ja robotite ajastul. Just siis tundus Parsile, et ainus viis, kuidas inimkonnal on võimalik vaimselt ja moraalselt ellu jääda – kui laste tähelepanu suunatakse mutrite ja tehnoloogia vaimustuse kõrval ka eluterve ja tegusa inimese toetuseks looduse taga peituvale, kordumatule IMEle. Looduses ilmnevale Suurele Kunstnikule, mis peitub ka meis igaühes. Et säilitada meie igaühe unikaalsust ning mitte asendada oma kordumatut loovust ja vaba mõtlemist üksnes võõra AI-ga. Möödanikku mõtestades kujundame me ise oma identiteeti ja väärtustame seda paika maailmas, kus elame. Hingame ühes rütmis siinse looduse ja kultuuriruumiga. Saame siit oma igapäevaellu olemise jõudu, särasilmset ilu ja ettenägevat tarkust – kes me oleme ja kuhu oleme teel ... Lootust tulevikuks!
