Korea raamatukogudes näeb tehnoloogiat, mida Eestis veel igapäevaselt ei kohta. Raamatuid sorteerivad ja tagastavad masinad, külastajaid aitavad tehisintellektil põhinevad lahendused ning raamatukogus saab laenutada roboti Luka, kes loeb lapsele ette ema või isa häälega.
Kohe kongressi alguses ütles üks esineja tabavalt: raamatukogude tulevik on täna juba siin, Lõuna-Koreas. Samas tõdesin, et innovatsioon ei tähenda ainult uusi masinaid, tehisintellekti või digilahendusi. Innovatsioon tähendab julgust muutuda ja muuta. Ja võib-olla kõige üllatavam oli see, et digiajastul vaadatakse Koreas taas väga värske pilguga sellistele traditsioonilistele tegevustele nagu lugemine, ettelugemine ja raamatuklubid.
Mida tähendab see meie jaoks Eestis? Mitte tingimata suuremaid ekraane, rohkem roboteid või veel üht uut äppi. Mõnikord võib innovatsioon olla hoopis selles, et muudame ruumi, viime raamatu õue, kutsume inimesed kokku või leiame viisi jõudmaks inimeseni, kes pole aastaid raamatukokku tulnud.
Lugemine tuleb raamatukogu nelja seina vahelt välja
Soulis mõtestatakse ümber lugemiskogemust – mitte ainult selleks, et inimesed rohkem raamatuid laenutaksid, vaid selleks, et lugemisest saaks meeldiv, nähtav ja sotsiaalne osa igapäevaelust. See pani mind mõtlema, et ka Eestis räägime lugemisest sageli liiga palju numbrite kaudu – mitu raamatut laenutati, mitu inimest programmis osales. Need näitajad on olulised, kuid võib-olla peaksime rohkem küsima: millise kogemuse inimene raamatukogust kaasa saab?
Räägime palju lugemise tähtsusest ja muretseme selle pärast, et inimesed, eriti noored, loeksid rohkem. Võib-olla tasub aga küsida ka teistmoodi: mitte ainult „kuidas panna inimesi rohkem lugema?“, vaid „kuidas muuta lugemine millekski, mille juurde inimesed tahavad tulla?“
Üks ootamatumaid näiteid on Souli õueraamatukogu. Suvekuudel tuuakse raamatud raamatukogust linnaruumi, kus ootavad mugavad istumiskohad, kaunis kujundus, hoolikalt valitud raamatud, muusika ja sündmused. Sajad inimesed tulevad sinna lugema, aga ka lihtsalt olema.
Siin on üks oluline muutus – lugemisest saab midagi, mida võib avalikult teha, midagi, mida on tore näha ja isegi pildistada. Inimene ei pea sinna minema eesmärgiga raamatut laenutada. Ta võib tulla lihtsalt korraks – peatuma, sirvima, kuulama või teiste inimestega koos olema.
Kultuuri kujundab ka see, mida näeme teisi inimesi tegemas. Lugemine ei ole siis enam ainult kohustus, koolitöö või vaikne omaette tegevus, vaid võib olla nähtav osa tänapäevasest elustiilist.
Ka Eestis on raamatukogud hakanud üha enam raamatukoguhoonest välja tulema – korraldatakse lugemisi ja sündmusi parkides, väljakutel ja mujal. Võib-olla võiksime seda teha veel teadlikumalt, mitte raamatuid lihtsalt õue viies, vaid kujundades õues olemisest tervikliku lugemiskogemuse.
Oleme harjunud mõttega, et raamatukogu ülesanne on tuua inimesed enda juurde. Aga võib-olla võiks küsida vastupidi – kuidas tuua raamatukogu inimeste ellu ja igapäevasesse liikumisse? Koreas võib väikseid iseteeninduslikke raamatuautomaate leida ka metroojaamadest. Kõige olulisem pole siin tehnoloogia ise, vaid mõte – teha raamat kättesaadavaks seal, kus inimene parasjagu viibib.
Raamatukogu kui keskväljak
Raamatukogu ei ole enam lihtsalt koht, kust saab raamatu. See on koht, kuhu tullakse õppima, kohtuma, mõtteid vahetama, sündmustel osalema või lihtsalt teiste inimeste keskel olema.
Eesti raamatukogudes on see muutus tegelikult juba alanud. Raamatukogu on paljudes kohtades kontserdisaal, näitusepaik, õpikeskkond ja kogukonna kohtumispunkt. Küsimus ei ole enam selles, kas raamatukogu peab olema midagi enamat kui raamatute laenutamise koht. Küsimus on selles, kuidas neid erinevaid rolle teadlikult üheks tervikuks siduda.
Soulis külastasin ka Book Bogot – erilist lugemis- ja kirjandusruumi, mis ühendab raamatukogu, -poe ja kultuurikeskuse jooni. Seal saab lugeda, kohvi juua, näitusi vaadata, sündmustel osaleda või lihtsalt olla. Keegi ei pea midagi ostma ega isegi konkreetselt lugema. See ongi tänapäevase avaliku ruumi üks olulisi rolle – pakkuda kohta, kus inimene võib viibida ilma, et temalt midagi oodataks.
Koreast jäi minu jaoks eriti kõlama üks huvitav mõte – raamatukogu on tänapäeval keskväljak. Koht, kuhu tullakse kokku. Mitte ainult raamatu pärast, vaid õppima, kohtuma, mõtteid vahetama, sündmustest osa saama või lihtsalt teiste inimeste keskel olema. Näen sama ka Viimsis. Kes tuleb raamatut otsima, kes lapsega aega veetma, kes tööle või õppima, kes sündmusele ja kes lihtsalt sellepärast, et siin on hea olla. Võib-olla ongi see märk sellest, et raamatukogu roll on muutunud – ja muutub veelgi.
Lugemisest võib saada uus viis koos olla
Oleme harjunud lugema telefonis, tahvelarvutis või kuulama audioraamatuid. Võib-olla oleme nii kaotanud osa sellest sotsiaalsest ruumist, mis lugemist varem ümbritses. Raamatust rääkimine, oma lemmikraamatu soovitamine, kellegagi koos lugemine või lihtsalt teadmine, et ka teised sinu ümber loevad – kõik see aitab kujundada lugemiskultuuri.
Tegelikult andis sellele Eestis väga tugeva kinnituse ka 2025. aasta raamatuaasta. See näitas, kui palju on Eestis inimesi, kelle jaoks raamat ei ole ainult isiklik lugemisvara, vaid ka põhjus kokku tulla. Üle Eesti tekkis uusi raamatuklubisid, kogukonnad asutasid väikeseid raamatukappe, korraldati kirjanduslikke jalutuskäike, kohtumisi autoritega, ettelugemisi ja palju muud. Tundus, nagu oleks raamat korraga raamatukogu riiulilt välja astunud ja hakanud inimesi omavahel kokku tooma.
Raamatud ja lugemine ei ole Eestis ainult kultuurihüve või isiklik harrastus – neid võib vaadata ka omamoodi sotsiaalse kapitalina. Midagi, mille ümber inimesed saavad kokku tulla, millest rääkida ja mille kaudu üksteisega suhestuda. Lugemisest saab midagi, mida jagatakse ja soovitatakse, midagi, mis ühendab inimesi.
Eestis on meil väga tugev koos lugemise traditsioon – raamatuklubid, kirjandusõhtud, ettelugemised, laste lugemisprogrammid. Küsimus ei ole nende asendamises, vaid selles, kuidas leida uusi ja paindlikumaid viise, et inimene saaks lugemises osaleda ka siis, kui ta ei taha või ei saa tulla kord kuus raamatuklubisse.
Ja kuhu jääb tehisintellekt?
Kui räägime raamatukogude tulevikust, ei saa mööda tehisintellektist. Ka Koreas oli tehisintellekt raamatukoguteenustes juba väga nähtav – näiteks Busani linnaraamatukogus suunati külastajat kohe sisenemisel tehisintellekti abil.
Mida enam maailm digitaliseerub, seda väärtuslikumaks muutub see, mida masin meie eest teha ei saa – inimlik kontakt, kuulamine, soovitamine, märkamine ja kohalolu. IFLA president ütles kongressi avakõnes, et raamatukoguhoidja töös on üha olulisemad sõbralikkus ja abivalmidus. Mida targemaks muutuvad masinad, seda rohkem väärtustame inimest, kes oskab kuulata, märgata ja mõista. Tehisintellekt võib anda meile vastuse. Raamatukoguhoidja aitab mõnikord aru saada, millist küsimust me tegelikult küsida tahtsime.
Ka Eesti raamatukogud seisavad selle muutuse ees. Me ei pea konkureerima tehisintellektiga vastuse leidmise kiiruses. Meie tugevus on hoopis selles, et oskame aidata inimesel hinnata, kas saadud vastus on usaldusväärne, kust tuleb info ja mida sellega peale hakata.
Koreast tulin tagasi teadmisega, et raamatukogu tulevik ei ole ainult tehnoloogias. See on inimestes – julguses katsetada, muuta ruume, teenuseid ja harjumuspäraseid tööviise ning tulla inimestele lähemale. Ka Viimsis on raamatukogu muutunud palju enamaks kui kohaks, kust saab raamatu. Meil on lugemisprogrammid, beebiklubi, raamatuklubid, näitused, kontserdid, töötoad ja kohtumised. Küsimus on pigem, kuidas neid võimalusi veel julgemalt kokku tuua ja kuidas jõuda nende inimesteni, kes täna raamatukokku ei tule.
Koreast ei toonud ma koju valmis retsepti, tõin kaasa hoopis küsimused. Kuidas teha nii, et inimene tahaks raamatukokku tulla? Kuidas viia lugemine nendeni, kes ise raamatukokku ei jõua? Kuidas muuta lugemine millekski, millest tahetakse rääkida ja mida tahetakse teistega jagada?
Võib-olla seisnebki innovatsioon vähem selles, mida uut me kasutusele võtame, ja rohkem selles, mida me julgeme teha teisiti. Ja see ongi ehk kõige väärtuslikum asi, mida ühelt rahvusvaheliselt kongressilt koju tuua – mitte valmis lahendus, vaid julgus vaadata oma harjumuspärasele tegevusele värske pilguga.
Minu osalemine IFLA kongressil sai võimalikuks tänu SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja Eesti raamatukoguhoidjate ühingu rahalisele toetusele.
