Alustame üldistest numbritest: hetkel on maailmas teada vähemalt 5600 liiki kiile, kellest 120 võib kohata Euroopas ja 57 Eestis. Enamus kiililiike elab troopikas.
Kiilide rühm jaotatakse eris- ja taolistiivalisteks sõltuvalt sellest, kas ees- ja tagatiivad on sarnased või erinevad. Eesti liikidest 37 on eristiivalised ja 20 taolistiivalised. Eristiivaliste hulgas on meie kõige suuremad kiilid.
Kui veel tiibadest rääkida, siis kiilidel kinnituvad lennulihased otse tiibade külge ja selle eripära tõttu ei saa nad oma tiibu ette ja tahapoole liigutada ega selja peale keha vastu kokku panna. Tiivad on tihedalt soonelised: esinevad nii peenemad kui jämedamad sooned. Keha on neil lüliline. Tagakeha koosneb 10 lülist.
Õhutemperatuuri mõju
Kiilid on kõigusoojased. See tähendab, et nende aktiivsus sõltub välistemperatuurist. Üldreegel on see, et kiilide lennuks peaks õhutemperatuur olema vähemalt 19 kraadi, aga suuremad kiilid suudavad oma kehatemperatuuri ka ise tõsta ja nii saavad nemad tegutseda ka jahedama ilmaga. Kiilid oskavad oma keha sättida päikese suhtes nii, et selle abil võimalikult kiiresti üles soojeneda. Samas liiga palavas võivad need putukad ka üle kuumeneda mis tähendab, et kiilide aktiivsus võib väga palaval ajal päevast olla tagasihoidlik, sest nad on kuskil varjulises kohas peidus.
Sigimine
Nii mõnigi teist on ilmselt suvel näinud ringi lendamas kummalist kiilide tandemit, kus üks kiil (isane) hoiab teisest (emasest) pea tagant kinni ja teine on enda tagakeha temast kinni hoidva kiili kõhu alla painutanud - moodustub ovaalne vorm. See on nii, sest isane on eelnevalt viinud oma seemnerakud lisakopulatsiooni elundisse oma tagakeha teise lüli kõhtmisel poolel, seejärel haaranud kinni emasest ja kinni hoitav emane võtab seemnerakud sealt oma tagakehaga ära. Kopulatsioon võib kesta sõltuvalt liigist 15 sekundit kui 30 minutit. Vahel toimub kõik õhus, aga sageli maandutakse kuskile taimestikule. Peale seda asub emane kohe munema. Osade liikide puhul on isane selleks ajaks jalga lasknud, aga osade liikide isased hoiavad emasest kinni seni kuni ka munemine on lõpetatud.
Tuleb mainida ka seda, et isased võitlevad emaste pärast ja päris agressiivselt. Vahel tekitatakse teineteisele ka raskeid vigastusi.
Kuidas inimtegevus võib kiile mõjutada?
Nagu ikka putukate puhul, siis on ka kiilidel muna, vastse ja valmiku staadium. Muna munetakse kas vette, taime sisse pinnasesse või niiskete taimede (ka sambla) vahele. Mõni liik on lausa nii pips, et talle sobib vaid kindlat liiki taim (näiteks rohe-tondihobu ja vesikarikas). Kui inimene on loodust sedavõrd palju mõjutanud (näiteks reostused, väetised, prügistamine), et see taim enam veekogus kasvada ei saa, siis kannatab selle all ka putukas, sest tal pole enam kohta, kuhu muneda.
Kiilid on putukad, kes vajavad oma eluringi läbimiseks vett ja isegi rohkem kui me seda arvata oskame. Nimelt on kiilide valmikuiga (see aeg kui nad ringi lendavad) tavaliselt suhteliselt lühike, aga vastsena veekogudes võidakse veeta 1-3 aastat, mis tähendab, et vee kvaliteet ja toidu hulk seal mõjutab neid pikalt. Mõni kiililiikidest armastab rohkem voolavat vett, mõni aga seisvat, mõne jaoks on tähtis happeline rabavesi, teine aga saab hakkama ka rohketoitelises tiigis. See aga tähendab taaskord, et kui inimese tõttu veekogude hulk looduses väheneb ning nende kvaliteet langeb, mõjutame me kiile ja kõiki teisi liike, kes veekogude või nendega seotud rühmadega omakorda seotud on (toiduahelad).
Kestumine
Kogu veekogus elatud aja jooksul kasvab vastne suuremaks. Kuna tema kest ei veni ja jääb talle kitsaks, siis peavad nad kestuma ja teevad seda kümneid kordi. Viimase kesta jätab ta endast maha siis kui vastne ronib veest välja ja kestast ronib välja tiibadega valmik. Neid maha jäetud kestasid nimetatakse eksuuvideks ja vahel võib neid veekogude ääres näha lausa massiliselt.
See kestast väljaronimise aeg on periood, kus kiilid on väga kerge saak lindudele. Selleks, et ärasöömise riski natuke vähendada, poetakse taimede vahele ja valitakse öine või varahommikune aeg, kus linnud ja teised röövtoidulised loomad väga aktiivsed ei ole.
Kestast välja roniv kiil on sageli pigmenteerumata ja nõrk, tiivad on kortsus ja pehmed. Selleks, et kiil suudaks lendu tõusta kulub mitu tundi – tiivad peavad enne sirgu minema (sooned täituma õhuga) ja siis ära kuivama. Täiskasvanule omase värvuse omandamiseks võib kuluda isegi päevi.
Toitumine
Kiilidel on nii vastsed kui valmikud röövtoidulised. Vastsed veekogus võivad toituda teistest putukatest, väikestest kaladest ja kahepaiksete vastsetest. Neil on saagi püüdmiseks alahuulest moodustunud nn püünismask, mis natuke meenutab väljasirutatavat kätt. Selle maski kuju ja suuruse järgi on võimalik ka liike teineteisest eristada.
Mida suurem on kiil, seda suurema saagi ta suudab kinni puuda. Nii püüavad kiilivalmikud õhust laias valikus erinevaid putukaid, mh sääski ja parme. Õhus haaratakse saagist lõugadega ja hoitakse kinni jalgadega. Vahel süüakse toit ära lennates, ilma vahemaandumist tegemata.
Kiilid lendavad ja otsivad toitu sageli veekogude kohal ja nende läheduses, aga osad liigid patrullivad ka metsalagendikel ja -sihtidel. Nad on väga uudishimulikud ja tulevad uurima ka inimest, kes looduses jalutamas. Suured kiilid tajuvad oma silmadega isegi 20 meetri kaugusel toimuvat liikumist.
Kiilid ise on ka oluliseks lüliks toiduahelates. Neist toituvad veekogudes röövtoidulised kalad, veekogust väljas aga peamiselt linnud. Erilised spetsialistid kiilide püüdmisel on näiteks linavästrikud. Osa väikesi ja õrna kehaehitusega kiile võib sattuda toiduks ka näiteks putuktoidulistele taimedele. Meil kasvavad rabas näiteks huulheinad, kes samuti võivad mõne kiili eluküünla lõpetada.
Territoriaalsus
Sellel putukarühmal on veekogu kohal olev õhuruum ära jagatud. Esmalt jaguneb õhuruum selle järgi, kui võimekas lendaja mingi liik on: väiksemad kiilid hoiavad rohkem veepinna ligi ja taimede vahele, aga suured kiilid (nagu tondihobud) patrullivad enamasti kahest meetrist kõrgemal. Seda jaotumist toetab ka erinev toidupüüdmise stiil: väiksemad kiilid sageli pigem varitsevad oma saaki taimede vahelt, aga suured kiilid on aktiivsed jahipidajad tugevate akrobaatiliste oskustega.
Territoriaalsus esineb aga ka liigisiseselt. Nimelt on näiteks suurematel veekogudel või ka metsalagendikel territoorium omavahel ära jagatud ja seda kaitstakse hoolega. Vahel lendavad kiilid nii suure raginaga kokku, et üks (vahel ka mõlemad) neist võib lausa vette kukkuda, kus näiteks kala ta ära võib süüa, kui kiil enne kuskile lehele välja ronida ja kuivama minna ei suuda.
Viimsi ja kiilid
Pean tunnistama, et kiilide kohta meie vallas infot väga pole. See aga on natuke seotud ka sellega, et Eestis on ka kiilispetsialiste vähe. Kindlasti on meil olemas sellised tavalised liigid nagu harilik vesikiil, sadulliidrik, pruun tondihobu, punaliidrik ja metsa-tondihobu, aga esineb ka näiteks väike-rabakiil, kes on Eestis hajusalt levinud. Kindlasti on meil kiililiike rohkem ja ehk õnnestub tulevikus neid ka rohkem kaardistada.
Metsa-tondihobu
Kuigi paljud kiilid on väga ilusad ja värvilised, mõni türkiissinine, mõni üleni punane, siis metsa-tondihobu sooviksin eelmises lõigus nimetatud liikidest eriliselt välja tuua. Ta on Eesti üks suurimaid kiile, kelle tiibade siruulatus võib olla isegi 10-11 cm ja on kaunilt värviline. Isaste ja emaste värvides on erinevus nagu paljude kiilide puhul. Artikli juurest leitaval fotol on kujutatud isast, emane on pruunikam ja peamiselt rohekate värvilaikudega. Metsa-tondihobu rindmik on erkroheline, aga sellel on laiad mustad triibud.
Selliseid sarnaselt ära triibutatud ja täpitatud suuri kiile on Eestis veel, ehk siis alati peab lähemalt mustrit vaatama, aga Viimsis on paljudes kohtades nähtud ja ka pildistatud just uudishimulikke metsa-tondihobusid. Näiteks on neid kohatud Lubjamäe ümbruses ja Viimsi mõisa pargis.
Metsa-tondihobusid võib lendamas näha juunist kuni oktoobri keskpaigani, sõltuvalt õhutemperatuurist. Nad on väga head lendajad, keda või sageli kohata linnades ja asulates. See liik tegutseb sageli varjus ja hämaras ning on väga territoriaalne. Teiste kiililiikide suhtes on ta palju tolerantsem kui liigikaaslaste osas ja ründab neid kui mõni tema territooriumile tuleb.
Kas teadsid, et
- kõige väiksema kiililiigi keha pikkus on kõigest 1,5 cm ja tiibade siruulatus kõigest 1,8 cm ning ta elab Kagu-Aasias;
- kõige suurem kiililiik elab Kesk-Ameerikas ja tema tiibades siruulatus on kuni 19 cm;
- kiilide eellase, kes elas u 300 miljonit aastat tagasi, tiibade siruulatus oli 75 cm;
- kiilide suured silmad on tegelikult liitsilmad, kus üks silm võib koosneda lausa 28 000 osasilmast. Neil on aga olemas ka kolm lihtsilma;
- mööda veekogu põhja liiguvad kiilivastsed jalgade abil. Taolistiivaliste vastsed ujuvad vees loogeldes, aga eristiivaliste (peamiselt suured kiilid) vastsed liiguvad edasi reaktiivmootori tegevusprintsiibil vett pärasoolest välja pumbates.
