Ristpart on keskmisest pardist suurem ja hanest väiksem ilus värviline part. Mitmed Viimsi valla inimesed on seda parti näinud, kuivõrd tegemist on mererannikut armastava liigiga, kes võib elada ka inimesele päris lähedal. Samas ei tea paljud, et ristpart kuulub III kategooria kaitse-
aluste liikide hulka. Arvukuse hinnanguid on erinevaid, aga võimalik, et Eestis pesitseb kuni 800 paari ristparte. Üks allikas toob välja, et näiteks 200 aasta eest ei täheldatud neid linde meie aladel üldse, siis aga hakkas arvukus siin tasapisi tõusma.
Välimus
Eestis on seda lindu raske mõne teisega segamini ajada. Tema värvimuster on väga konkreetne, suurte selgete laikude ja triipudena. Rohekasmetalselt läikivate mustade sulgedega on ristpardi pea, õla- ja hoosuled, sabatipp ja kõhualune triip. Lai roostepruun joon jookseb üle rinna, nagu oleks lind pannud pea ujumisrõngast läbi ja kannab seda nüüd kehale toetuvalt endaga kaasas. Ülejäänud osa linnust on peamiselt valge. Nokk on ristpartidel kaunilt punane, kusjuures isaslinnul on suur laubakühm.
Punakasoranžid jalad on neil lestadega, nagu pardile kohane.
Kui mitmetel teistel partidel on emaslinnud pruunikirjud ja isaslinnud kaunilt värvilised, siis ristpardil on sarnaselt värvilised nii emas- kui isaslinnud. Ühe teooria järgi on see nii, sest pesa, millel emaslind mune haub, on üldjuhul peidetud, mitte lihtsalt maapinnal, ja seetõttu pole oluline maapinna ning taimestikuga värvide osas ühte sulanduda.
Pesa
Ristpart teeb oma pesa väga sageli just mahajäetud loomaurgudesse, näiteks rebaste ja mäkrade urgudesse, kaldaalustesse õnarustesse, puujuurte alla, kiviaedadesse või mujale, mis vähegi urgu meenutab. Ühes urusüsteemis võib pesitseda mitu pardiperet, nad saavad omavahel kenasti hakkama. Vahel aga pole head urgu võtta ja nii ei pelga ristpart tulla inimese juurde ning võib teha pesa seina najale toetuva risu varju, aida alla, pööningule, lakka vms kohta. Üldjuhul aga pesa merest väga kaugel ei asu. Vahel võib ristpart end siduda ka jõgede või järvede kallastega, aga pigem on ta ikkagi mereranna liik.
Kuigi linnud naasevad Eestisse märtsis või aprilli alguses, munetakse esimesed munad pessa mai lõpus. Pesa on rikkalikult udusulgedega vooderdatud. Ristpardi kurn koosneb 8–15, mõne allika kohaselt isegi kuni 18 valgest munast. Haudumise ajal on isaslind pesa läheduses valves ja kaitses nagu vapper rüütel. Isaslind saadab emaslindu ka toidukäikudel mere äärde. Loomulikult kaetakse pesast lahkudes munad ilusasti udusulgedega.
Tibud kooruvad juuli alguses ja saavad lennuvõimeliseks augusti lõpus. Tibud on musta-valgekirjud. Kui tibud on koorunud, liigutakse üheskoos mere poole. Jalutuskäik võib olla isegi kuni 2 km pikk. See on ohtlik reis, aga vanemad kaitsevad oma pisipõnne kirglikult. Vanalinnud võivad selleks, et vaenlase tähelepanu tibudelt eemale saada, ka vigast mängida.
Noorlinnud on alguses vanalindudest värvidelt erinevad. Neil ei ole veel selliseid ilusaid värve nagu mammal ja papal. Näiteks ei ole neil vanalindudele iseloomulikku pruuni rinnavööti ja kõhu all puudub ka must triip, pigem on nad hallikamate sulgedega. Ka nokk pole neil erkpunane, vaid pigem kahvatu. Säärejooksu ja lestade värv on samuti vanalindudega võrreldes kahvatu.
Truudus
Ristpardid on oma paarilisele truud ja nii võib samas paigas aastaid järjest kohata sama pardipaari. Vahel aga läheb looduses ka midagi sassi. Näiteks leidsid eriolukorra ajal Tallinna loomaaias teineteist ristpardi isaslind ja väikeluige emaslind. Härra kaitses oma ilusat, valget ja endast suuremat südamedaami hoolega, esitades väljakutse isegi isasele laululuigele. Nad olid tol ajal hetkeks Eestis nii kuum paar, et neist tehti isegi ERR-is videolugu ja kirjutati ka veebis.
Lasteaiad
Ristpartide puhul on täheldatud, et neil võivad tibud kasvada ka n-ö lasteaias. Vahel võib üks ristpardi emaslind võtta enda hoole alla ka teiste emaslindude tibusid. Eriti juhtub seda enne seda aega, kui linnud meie aladelt ära sulgima lendavad. Nii võivad esialgu maha jääda mõned emased, kes karjatavad teiste lapsi. Viimased ristpardid lahkuvad meie aladelt oktoobris.
Toit
Madalast merest ja selle soppidest leiavad ristpardid endale põske pistmiseks nii putukaid, ussikesi, vähilaadseid, tigusid ja karpe kui ka seemneid ning vetikaid. Toitu otsivad nad madalas vees ringi päterdades ja võivad ka koha peal tammuda, et mudast ussikesi n-ö välja pesta.
Sulgimine
Ristpardid vahetavad korra aastas korralikult sulgi. Isaslindudel algab see protsess varem ja seetõttu lahkuvad nemad meie juurest varem kui emaslinnud. Sulgimiseks lennatakse üle Euroopa kokku Saksamaa ja Hollandi rannikualadele, Bridgwateri lahte Inglismaal või Põhjamere kagunurga rannikualale. Sinna kogunevad tuhandetest ristpartidest koosnevad grupid. Umbes kuu aega, mil ristpart sulgi vahetab, on ta lennuvõimetu. Võimalik, et just see suurde parve kokku kogunemine on talle kaitseks.
Katuseharjad
Kui sa näed, et üks part on otsustanud tiibu puhata viilkatuse harjal, siis võid suhteliselt kindel olla, et see on ristpart. Tundub veider, et üks lestadega tegelane seal nii graatsiliselt suudab tasakaalu hoida, aga kui meil selliseid veidrusi poleks, oleks ka maailm mõnevõrra hallim. Võib-olla olid kõik ristpardid eelmises elus majakavahid või kõrghoonete aknapesijad, aga miski neid maapinnast kõrgemale, katustele, ikka kisub.
Ohud
Nagu paljusid teisi liike maailmas, ohustab ka ristparte elupaikade kadumine. Inimene hõivab nende
pesitsuspaiku, muudab veerežiimi endale sobivamaks, intensiivistab rannakasutust jpm. Urgudes pesitsedes on lind potentsiaalselt toiduks ka kiskjatele, mis iseenesest on üks osa looduse toiduahelatest, aga näiteks saartel, kus Ameerika naaritsa populatsioon on suur, võib mõju päris oluline olla.
Eelnevalt tegin korra juttu sellest, et need linnud võivad teineteise lähedal pesitseda ja sulgima kogunetakse hiigelsuurtesse parvedesse. Pange siia juurde nüüd see, et ristpardid on vastuvõtlikud linnugripile. Ehk siis sellised viirused võivad ristpardile ohtlikud olla.
