Sel aastal juhtis preemiakomisjoni tööd vallavanem Siiri Visnapuu, komisjonis osalesid Lennart Meri perekonna esindajana Mart Meri, filosoofiadoktor, eesti keele uurija, õpetaja ja metoodik Helena Metslang ning ehtekunstnik ja disainer, õppejõud ja kunstiteadlane Kärt Summatavet. Esitati 8 preemiataotlust.
Komisjon otsustas määrata preemiad Johann Sander Puustusmaale ja Mona Isolde Lassmannile.
Johann Sander Puustusmaa sai preemia Yorki ülikooli doktoritöö väitekirja kavandi „Mida teha tühjusega linnas?“ eest.
See on silmapaistev ja teedrajav uurimistöö kavand, mis esitab sotsiaalse antropoloogia valdkonnas uudseid küsimusi ja teemasid. Kavandatav uurimistöö on hästi põhjendatud ja osaleb rahvusvaheliselt uudses akadeemilises diskussioonis, ühendades silmapaistvaid kaasaegseid teooriaid, autoreid ja valdkonnaüleseid teemasid.
Preemiasumma on 2000 eurot.
Mona Isolde Lassmann sai preemia Tallinna ülikooli magistritöö „Kodukontor ja linnaruum – kaugtöö mõju elamispinna ja selle ümbruse eelistustele“ eest.
Magistritöö käsitleb Mustamäe linnaosa ja Viimsi valla elanike kaugtööpraktikaid ning nende mõju elamispinna ja koduümbruse eelistustele. Uurimusel on praktiline väärtus kohaliku tasandi planeerimis- ja arendustegevuse seisukohalt, kuna see toob esile piirkondlikud erisused ning tõstatab Viimsi valla jaoks olulisi küsimusi. Töö annab põhjuse ja aluse arutada kaugtöö mõju valla ruumilisele arengule.
Preemiasumma on 3000 eurot.
Mälestuskontserdil astus üles Inseneride meeskoor kavaga „Ilus hetk”, dirigent Kuldar Schüts, kitarril Paul Daniel.
Taasiseseisvunud Eesti esimene president, kirjanik ja filmimees Lennart Meri on Viimsi valla aukodanik alates 10. jaanuarist 2006. Lennart Meri mälestuskontserti korraldatakse Viimsi valla eestvedamisel alates 2009. aastast.
Viimsi vallavalitsus on koos Lennart Meri perekonnaga alates 2014. aastast välja andnud preemiaid humanitaarvaldkonna üliõpilastele ja doktorantidele.
Viimsi valla aukodaniku president Lennart Meri nimeline preemia jäädvustab Eesti riigipea, kirjaniku ja Viimsi valla aukodaniku president Lennart Meri (1929–2006) mälestust ning innustab kõrgkooli bakalaureuse-, magistri- või doktoriõppe üliõpilasi, kelle uurimistööd seostuvad Viimsi vallaga.
Johann Sander Puustusmaa: uurin, mida teha tühjusega linnas
Õpin doktoriõppes viiendat aastat Yorki ülikooli antropoloogia osakonnas. Minu uurimistöö teema on „Mida teha tühjusega linnas?“
Linna uurimine on tihti seotud kohaloluga, olgu see siis asjade ja elusolendite või teadlaste ja mitteteadlaste kohalolu. Oma doktoritöös jälgin kohtumiste narratiive ja mõtestan sensoorset keskkonda kolmes linnas – Torontos, Tallinnas ja Reykjavikis. See, mis algab tiheda ja kiire tempoga Torontos, jätkub hooajaliselt elavnevas Tallinnas ja kulgeb edasi Reykjaviki tühjadele tänavatele. Mu töös on kesksel kohal liikumine ja narratiivide roll linnaruumi kogemisel. See tähendab, et vahel pole need lood, mida mulle räägitakse, tingimata tõde. Kuid just selles vabaduses rääkida lugusid peitub mingi võti linnaruumi kasutamise ja kogemise mõistmiseks.
Minu side Viimsiga algab lasteaiast – käisin kolmandast kuni kuuenda eluaastani Püünsi lasteaias. See andis kindlasti tõuke looduse ja linna või üldisemalt paiga ja koha seoste mõistmiseks. Mere ja metsa lähedus lasteaiale andis võimaluse tihti õues olla. Õues õppisime lasteaiakaaslastega palju iseseisvust ja hakkamasaamist vahel ka läbi ootamatute seikluste metsas, mida ei saatnud tingimata täiskasvanu valvas pilk.
Põhi- ja keskhariduse omandasin Tallinna 21. koolis ning pärast kolme semestrit Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakonnas asusin Tallinna ülikoolis bakalaureusetasemel antropoloogiat õppima. Bakalaureuseõppe ajal olin Antropoloogia MTÜ juhatuse liige. Ühiskondlikuks tegevuseks pean ka asendusteenistuses töötatud aastat erivajadustega laste päevakeskuses Käo.
Magistriõppes õppisin Stockholmi ülikoolis, kus mul oli võimalus töötada koos Helena Wulffiga, kelle mentorlus on mind suunanud kirjutama ja töötama distsipliinide üleselt. Sotsiaalantropoloogia magistritöös keskendusin kohaspetsiifilistele praktikatele raamatupoodides (The Serendipity Bookshop: Quotidian Scenes of Material Affection and Literary Encounters). Stockholmi, Uppsala, Pariisi ja Tallinna iseseisvates raamatupoodides läbi viidud välitööde põhjal kirjutasin lõputöö, mis keskendus igapäevastele praktikatele raamatumüüjate töös. Erilist tähelepanu pöörasin ajale ning väikeste ruumide kureerimisele lugude jutustamise kaudu. Doktoriõppe kõrvalt olen teadusajakirja Anthropology and Humanism kaastoimetaja, kus vastutan multimodaalsete artiklite eest.
Filmitegijana on Lennart Meri töö minu jaoks olulisel kohal ning nii minu doktori- ja toimetajatöös on kesksed just heli ning video võimalused antropoloogilises teadustöös. Vaadates Eestist kaugemale või just sügavamale sisse, võib olla oluline rõhutada Lennart Meri kui poliitiku ja riigiesindaja tausta. Enda vaatenurgast olen ilmselt rohkem huvitatud tema tööst filmide tegemisel. Usun, et just need kogemused olukordades, kus vahel ei olnud võimalik rääkida ühte keelt või oli vaja vahendajat, olid Lennart Meri pärandi kujunemisel asendamatu väärtusega.
Mona Isolde Lassmann: uurin kaugtööd Mustamäe ja Viimsi kontekstis
2025. aasta kevadel kaitsesin oma magistritöö Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis linnakorralduse erialal. Töö kannab pealkirja „Kodukontor ja linnaruum – kaugtöö mõju elamispinna ja selle ümbruse eelistustele“.
Õppisin Rocca al Mare koolis, seejärel jätkasin õpinguid Tallinna ülikoolis, kus kaitsesin kultuuriteaduse bakalaureusekraadi aastal 2023. Magistrikraadi omandasin linnakorralduse erialal, mille lõpetasin 2025. aastal.
Minu side Viimsiga kujunes välja peamiselt ülikooliaastatel – ehkki elan ise Tallinnas, veedan seal tihti aega tänu oma elukaaslasele, kelle pere kodu ja üleskasvamispaik asuvad väikeses Viimsi asulas mere ääres. Tugev kuuluvustunne selle kohaga ajendas mind siduma ka osa oma uurimistööst Viimsi valla ja selle elanikega.
Nimelt uurin oma magistritöös Viimsi valla ning Tallinna Mustamäe linnaosa kaugtööd tegevate elanike suhestumist oma isikliku elupinna ning koduümbrusega, kõrvutades saadud teadmisi uuringus osalenute liikumisharjumustega. Uurimistöö põhineb intervjuudel – võrdlen nende põhjal välja joonistunud mustreid ja erisusi inimeste eelistustes. Samuti teen kokkuvõtte esile kerkinud positiivsetest aspektidest ja kitsaskohtadest kummagi piirkonna kohta kaugtöötajate vaatest.
Tulemused näitavad, et vajadus alternatiivset tööruumi kasutada tekib sageli koduse töökeskkonna puudujääkide tõttu, nagu häirivad tegurid, ebamugav või ebapiisav varustus töötamiseks. Enamiku osalejate jaoks tähendab sobiv kodukontor eraldatud ruumi, mida on võimalik uksega sulgeda, et vähendada segajate mõju ning hoida töö- ja eraelu ka mõtteliselt lahus.
Kaugtöötajad kasutasid eraldi tööruumi puudumisel valdavalt niinimetatud kontorinurga varianti – ka spetsiaalse ruumi puudumisel sooviti eluruumis eraldada kindel koht tööülesannetega tegelemiseks. Uurimuses ilmnes mõnetine korrelatsioon töökorralduses kodukontori osakaalu ja selle ergonoomilisuse vahel: mida suurem oli kaugtöö osakaal, seda rohkem pöörati tähelepanu sobivate töötingimuste loomisele kodukontoris.
Koduümbruses olulisimaks peetud teenustest tõusid esile esmatarbekaupade kättesaadavus (eelkõige toidupood) ning rohealad (rekreatsioon, treeningvõimalused). Teenuste kasutamise eelistustes ilmnesid valimis erinevused: osa vastanutest soovis koondada teenused oma kodu või kohaliku keskuse ümbrusesse, samas kui teised olid avatumad linnaülestele liikumismustritele ning valisid teenuseid pigem isikliku kogemuse või kvaliteedi, mitte asukoha järgi. Kaugtöötajatele, kes veedavad oma kodus ja selle ümbruses pendelrändajatest rohkem aega, võib omaseks saada teatav standardite muutumine ja (põhjendatud) nõudlikkus oma kodu ümbruse osas. Seetõttu on oluline pöörata tähelepanu elurajoonide mitmekülgsusele ning omadustele, mis toetavad inimeste vaimset ja füüsilist tervist, et tagada kaugtöötajatele (ning ka teistele linnaelanikele) terviklik elukeskkond ja vähendada sundliikumisi.
