Veiko Tubin lõpetas Priit Pedajase käe all lavakunstikooli 22. lennu ja suundus tööle Tallinna Linnateatrisse. Järgmisel suvel saab lennul 20 aastat lõpetamisest.
„Olen tähele pannud, et inimesed muutuvad umbes 7–8-aastaste tsüklite järel. Nii olen näidelnud, teinud lavastustele muusikalisi kujundusi ja kirjutanud teatrile muusikat, nüüd juba peaaegu 50 lavastusele, ja järjest rohkem hakanud tegelema ka lavastamisega,“ mõtiskleb Veiko. „Aga meie kursuselt on sirgunud päris mitu lavastajat – Lauri Lagle, Mari-Liis Lill ja teisedki on kätt proovinud. Võib-olla Priit Pedajase vaim on meid suunanud. Nii minugi lavastamise huvi aasta-aastalt aina kasvab.“
Võimalik, et lavastamise pisik tuli talle sisse juba 10 aastat tagasi, kui ta lavastas mitmeid galaõhtuid, teleprojekte ja laulupidu. Viimsi Artiumis on ta varasemalt kahel korral lavastanud muusikapäeva galaõhtut.
„Artium on mulle tuttav ja tore maja,“ tõdeb ta. „Kui see avati, siis me just alustasime seal esimesel oktoobril muusikapäeva galaga.“
Veiko Tubin on lavastanud veel mitu ooperit ja eelmisel suvel Tõnu Kaljustega tehtu sai ka teatripreemiaga tunnustustatud. Tema esimene suurem draamalavastus jõudis publiku ette juba 2019. aastal – Gustav Ernesaksa elust, „Hakkame mehed minema“. Eelmisel aastal lavastas ta Tõnu Õnnepalu „Paradiisi“. Ja nüüd on käes aeg „Murdepunkti“ jaoks.
„Murdepunkti“ tõi Kersti Heinoloo
„Selle materjaliga on huvitav lugu,“ alustab Veiko. „Eks teatrimaailmas kipub olema, et naisnäitlejad saavad vähem rolle kui meesnäitlejad. Ikka sellepärast, et enamus näitekirjandust on ju meeste kirjutatud, selliseid suuri läbivaid rolle naistele napib. Kersti Heinloo, kes on Eesti Draamateatris ning minu meelest praegu oma parimas eas ja õitsvas loomejõus, vaatas, et tal ei ole hetkel teatris sellist suurt ja läbivat osa. Ta väga tahtis leida endale ühe põneva rolli, mida teha ja proovida.“
David Elridge’i „Murdepunkt“ on tegelikult osa triloogiast. Esimese osa, „Alguse“, lavastas Rakvere teatris Tiina Mälberg mõned aastad tagasi. „Murdepunkti“ originaalpealkiri on tegelikult Middle, see tähendab keskpunkti. Kolmas osa, The End, ehk siis lõpp, tuleb Londonis esmakordselt lavale paar päeva pärast Viimsi „Murdepunkti“ esietendust.
„Meie tõlkisime Middle „Murdepunktiks“, sest tundus, et need tegelased on eluga pigem kohas, kus asjad hakkavad muutuma ja murduma,“ selgitab Veiko. „See on hea materjal ja sellele ihusid hammast ka teised teatrid, aga nad ei jõudnud seda endale repertuaari võtta enne, kui Kersti sellega tuli. Ja ta põhimõtteliselt valis endale lavapartneri – Ott Aardami – ja lavastaja. Nii et tema tegi meile ettepaneku.“
Miks valiti mängukohaks just Viimsi Artium? „Ütleme niimoodi, et ega neid vabu teatrisaale siin Harjumaal nüüd üleliia ka ei ole. Viimsi tundus meile pealegi mõnusa ja hubase mängukohana, kus on hea väike saal sellise intiimse loo mängimiseks ja publiku ette toomiseks.“
Üks öö ühes köögis
Veiko on viimasel aja teatrietendusi vaadates mõelnud, et Eesti teatri publik natukene januneb heas mõttes just sellise klassikalise draama järele.
„Siin on lihtsalt kaks inimest laval. Tegevus toimub öösel ühe perekonna köögis, kus rulluvad lahti nende omavahelised suhted. Mind võluski selle loo puhul esmalt see, kuidas nende kahe inimese, kahe näitleja, omavaheline keemia lavale tuua ja mismoodi seda lugu panna laval helisema,“ arutleb Veiko. „Ma pole ise ammu näinud teatris sellist lavastust, mis kulgeb põhimõtteliselt reaalajas – teatrikülastaja tuleb, satub öösel kell neli kellegi kööki, kus üks lugu hakkab lahti rulluma. Mul on tunne, et sellist teatrit inimesed otsivad ja vaatavad hea meelega.“
Laval on Kersti Heinloo ja Ott Aardam, mõlemad kogenud näitlejad, näitekirjanikud ja lavastajad. „Võib-olla ma enne esimest proovi natukene pelgasin, et kuidas ma lähen ja hakkan väljakujunenud isiksustele ütlema, mida ja kuidas teha,“ mõtiskleb Veiko. „Aga meil tekkis alates esimesest proovist kuidagi nii hea omavaheline klapp ja lugu hakkas hästi minema.“
Loo tegelased, naine ja mees, on jõudnud oma elus murdepunkti, vaatavad oma tunnetele ja hirmudele otsa. Võib-olla nad on heitlikud ja hirmul, et mis nende elust saab edasi. Ega nemad ka ei tea lõpuni vastuseid, kuidas oma elu sellest punktist edasi elada. Nad on võib olla natuke katki või heitunud.
„Meie mõte oli panna inimeste ette mingi peegel või lasta neil selles ajahetkes olla, mõelda oma elu peale, mis punktis ta ise oma eluga on. Ja et kas peaks veel mingeid samme oma elu muutmiseks tegema või mitte,“ räägib Veiko. „Minu jaoks on hea teater see, mis ei loe moraali, vaid paneb vaatajate ette peegli, millest oma elule ka otsa vaadata.“
Lavastaja isiklik murdepunkt ja unistused
„Igaühel tekib see murdepunkt erineval ajal ja väljendub ka erinevalt. Paratamatult saabub ükskord aeg, kus me saame aru, et oleme nii-öelda oma elu keskel ja mõtleme, kui mitu aastat on jäänud veel elada, mida veel teha, mismoodi seda elu elada. Minu murdepunkt on seni avaldunud nii, et ma olen hakanud muutma oma toitumist. Viimase pooleteise aasta jooksul olen läinud üle vegan toitumisele. Ja hakanud tihedamini trennis käima, lootes et päev trennis lisab päeva elule. Aga kes hakkab jooksma maratoni, kes hakkab oma kooselu analüüsima, lõpetab selle ja läheb kellegi teisega edasi – igalühel avaldub see erinevalt. Aga minul väljendub see nii, et olen hakanud tajuma oma surelikkust.“
Veiko unistab sellest, et oleks aega tegeleda näiteks kirjutamisega. Et ei peaks kogu aeg rabelema ja tegema tööd, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, vaid võiks rahulikult laua taha istuda ja näiteks ühe raamatu valmis kirjutada. Teha seda, mida ise tahad, mitte mõnele konkreetsele projektile või sündmusele. Et saaks kirjutada ise omi laule, mida tal on juba varasemast päris palju ka sahtlisse kogunenud, ja neid plaadina välja anda.
„Viimased 15 aastat mul tegelikult ei ole aega olnud kirjutada oma muusikat. Ma olen kirjutanud muusikat lavastustele. Mul pole olnud aega kirjutada omi mõtteid, oma sõnu ja luuletusi,“ tõdeb lavastaja.
„Midagi ei ole teha, kultuuritegemisega rikkaks ei saa, kogu aeg lähed projektist projekti ja teed ja teed ning ühel hetkel saada aru, et appi, aeg läheb! Kõik need asjad, mida ma teen, mulle tegelikult väga meeldivad. Selles mõttes on kõik hästi, lihtsalt see oli vastus küsimusele unistusest. Unistan, et mul oleks piiramatult aega ja piiramatult raha, et ma saaks tegeleda loominguga.“
Loomingut Veiko Tubinalt tuleb ja uued põnevad tööd ootavad. Pärast Viimsi esietendust tuleb VAT teatris välja dokumentaalne lavastus puuetega inimestest. Näitekirjanik Andra Teede on teinud inimestega intervjuusid ja selle põhjal kokku kirjutanud näitemängu. „Seda on üsna pikalt planeeritud ja mul on hea meel, et see jõuab lavale. See on hästi oluline lugu mu enda jaoks,“ jagab Veiko Tubin oma tundeid. „Praeguse Eesti kontekstis me ei pööra piisavalt tähelepanu inimestele, kes meie ümber on natuke nõrgemas positsioonis, ent ometi tahaksid olla samasugused inimesed nagu me kõik.“
Suvel tuleb TalTechi sisehoovis nostalgiline suvelavastus 1960ndate lõpu ja 1970ndate tudengielust Tallinnas, kus kõlab palju muusikat, tantsu ja saab head teatrit. Vilistlastelt ja professoritelt on lood kokku kogutud ja näidendiks tehtud. On teisigi huvitavaid töid küpsemas.
Väljaspool tööd ja teatrit lõõgastub Veiko fotosid tehes, võttes neid veel vahetevahel ka analoogfilmile. Talle meeldib liikuda ringi jala ja jalgrattaga, eriti meeldivad talle pikad rattasõidud. Tallinnast Viimsisse proovi ja tagasi oli just paras sõit. Sai poole tunni jooksul huvitavad mõtted ära mõelda, aju puhtaks ja samal ajal kehale kasulikku trenni teha.
"Murdepunkt"
Üks öö. Üks köök. Kaks inimest murdepunktis.
Autor David Eldrige
Tõlkija Pirjo Jonas
Lavastaja Veiko Tubin
Kunstnik Kristjan Suits
Laval Kersti Heinloo (Eesti Draamateater) ja Ott Aardam (Theatrum)
Esietendus Viimsi Artiumi blackboxis 17. novembril 2025. Kavas novembris ja detsembris.
