Meid iseloomustavaks on linnulennult ringteed ja maalähedalt inimesed: teadlased, kultuuri- ja haridustegelased jt tegusad inimesed, kes oma hoogu jagavad! Viimastel aastatel on ettevõtlike ja rõõmsate elanike arv pea kahekordistunud (900+). Haldusala piirneb Tallinna ja Maarduga, mis toob esile meie logistilise eelise olla mobiilne mitmes suunas aga ka väljakutse olla ühtses ruumis.
Sagedat kooskäimist me ei ole harrastanud aga ühiseid väljakutseid on jagunud. Aastast 2000 oleme talgutega ise oma küla, heas koostöös vallaga, rajanud. Samast kasvas välja traditsioon, et noored ettevõtjad kauplevad Magusalaadal, toimub rohe-, raamatu- ja shampanjavahetust.
Paarkümmend aastat tagasi Viimsi keskusest külla kolides polnud mul ei huvi ega aega oma nägu tänavale näidata. Aga tore-tragid naabrid ja huumor nakatasid mu ühiskondliku närvi: teha üks annetus, üks väike tegu, ühe naabriga, siis see üks suurem tegu, üks küla... Tänaseks näen, et pigem jaksavadki panustada inimesed, kes oma elujärjega hakkama saavad ja oskavad leida aega või inimesi. Mõned näevad oma elust, aiast või ajast kaugemale ja meil neid jagub.
Arengufookuses oli digitaliseerimine, et saaks olla ühes ruumis ka siis kui meil külakoda pole. Meil on nüüd ühine digiruum, kust leiab Laiaküla uudiskirju, halduskeskkonna, muusikalististist fotopangani. Oleme uute juhatuse liikmete jõul käivitanud suvetraditsioonide kõrvale ka tubaseid kogunemisi: jõulupärgade töötuba, mälumäng ja enne aiahooaega lisanduvad spordipargis ühistrennid.
Laiaküla on saanud oma nime sellest, et asus hajali nagu seda on ka krundid täna, sest meil on valdavalt eramajad ja osaliselt endise jõeoru viljakal pinnasel kasvab võimas floora ja jookseb rohekoridorist läbi fauna. Mõni meie naabritest elab talvel lapse koolile lähemal linnas, teisel elab laps lähemal koolile, kolmandal on mitu hooajakodu või töökoht mujal, riigis. Talvel on vaikne ja metsloomad leiavad tee aeda. Seetõttu võib talvel tihemini aias märgata metslooma kui aia taga naabrimeest. Ma ei näe neid tihti, aga ma tean, et nad on olemas: hirvejäljed peenras ja labidajälg aia taga.
Siin asunud president Pätsi suvekodust on nähtavad jäljed vaid ajaloostendil, ent aiahooajal külavahel jalutades võiks arvata, et ta elas siin mitmes majapidamises korraga. Laiaküla koduaiad on leidnud tunnustust konkursitel, korduvalt. Oleme oma kodude üle uhked ja see ajab meie aedadest üle ääre. Skandinaavia kaunimate külade väärilised suvelillede istutused küla ringteel on tava aga sellele lisandus ühiselt külarahvaga loodud Viimsi vee krunti palistav krookustest voolava vee kujutis ja hetkel veel üllatuseks jäävat lilleilu ühiselt maha istutatud tuhandetest (8000+) krookustest.
Väliseestlastest kirjanike korrespondentsi koos hoidnud Karl Ristikivi tabas juba toona lausuda legendaarsed read: Ka sisaliku tee kivil jätab jälje... Sammume siis igaüks oma argiselt väikest külarada: toetades, aga ka tunnustades üksteist - ja vahest soovime ka üksmeelt, et suured teod saaks tehtud.
Elagu Eesti ja tema külaelu!
