Euroopa merendus-, kalandus- ja vesiviljelusfondi (EMKVF) projektitoetuse rahastuse toel korraldas MTÜ Räimeühing õppereisi Taani, mille fookus oli vetikate väärindamine, mereressursside kasutusvõimaluste laiendamine ning rannakalurite teadmiste ja oskuste täiendamine.
Projekt sündis seetõttu, et viimastel aastatel on Eesti rannakalurite olukord muutunud eriti keeruliseks. Kalavarude vähenemine, kvoodipiirangud ning kasvanud hüljeste ja kormoranide populatsioon on oluliselt vähendanud püügimahte ja sellega korrelatsioonis olevat kalurite tulu. Kala napib ning traditsiooniline merega seotud elulaad on mitte ainult Viimsis, vaid kogu Eestis surve all. Ja sedavõrd, et isegi vanad kalurid on valmis loobuma kalapüügist ja ümber õppima.
Selle taustal otsustati käivitada adrukoolituse projekt, mille eesmärk on:
-
tutvustada vetikate kasvatamise ja väärindamise võimalusi nii Eestis kui ka Taanis,
-
tõsta rannakalurite teadlikkust ja ettevõtlikkust,
-
luua eeldused uute, keskkonnasäästlike ettevõtmiste käivitamiseks.
Projekti kogusumma oli 33 916 eurot, millest 90% kaeti toetusega.
Mida planeeriti?
Õppereisi fookuses olid järgmised sihtkohad:
-
Læsø Tang – vetikatooteid valmistav pereettevõte, mis teeb ka harivaid mereekskursioone;
-
Dansk Tang – toidutootja, kes valmistab kvaliteetseid gurmeetooteid Taani vetikatest;
-
AlgeCenter Denmark – teadus- ja koostöövõrgustik, mis arendab vetikatööstust ja pakub tuge uutele ettevõtjatele.
Eesmärk ei olnud pelgalt tutvuda uute toodetega, vaid ka õppida säästliku vetikakorjega, tootearenduse, turunduse ja kogukonnale kasu loovate ärimudelitega.
Miks just vetikad?
EL-i strateegiate järgi on vetikatel tohutu potentsiaal: madal süsiniku jalajälg, kõrge toiteväärtus, looduslik tooraine biopõhiste toodete jaoks, aitavad vähendada eutrofeerumist ja puhastada merd.
Eestis leidub rannikul ja saartel ulatuslikult vetikaressurssi, mis on kasutuseta või piirkonniti kasutuses vähesel määral. Eestlasel veel maitse-eelistused puuduvad, ent näiteks põisadru on juba mõnes restoranis jõudnud ka toidulauale. Sarnaselt Taanile vajaks Eesti väikesemahulist väärindamise võrgustikku, mis sobiks väiketalunikele ja rannakaluritele.
Taani õppereisi peatuspaigad
Læsø saar on vetikakuningriik Taani südames. Læsø rannikuvetes korjatakse käsitsi maailma puhtaimaks hinnatud vetikaid. Väikesel, umbes 1800 elanikuga saarel on vetikate väärindamine saanud oluliseks osaks kohalikust majandusest ja identiteedist. Seda isegi elumajade ehituses, sest mitmed ka tänapäeval kasutuses olevate hoonete katused on valmistatud vetikatest.
Toit otse merest
Læsø Tang on pereettevõte, mille missioon on muuta vetikad – sea veggie – inimese toidulaua loomulikuks osaks. Vetikanäidiste laud oli justkui interaktiivne loodusõpik, kus sai näha, katsuda ja maitsta erinevaid liike, mille hulgas olid näiteks: Sugar Kelp (Saccharina latissima), Sea Spaghetti (Himanthalia elongata), Dead Man’s Rope (Chorda filum), Dulse (Palmaria palmata).
Kõik vetikad on korjatud käsitsi koostöös sukeldujatega, et tagada maksimaalne kvaliteet ja minimaalne keskkonnamõju.
Vetikad on supertoit, mis sisaldab rohkesti joodi, vitamiine ja mineraalaineid ning kiudaineid ja antioksüdante. Kui seni on vetikat Eestis peamiselt jäätmeks või väetiseks peetud, siis Taani näitel on võimalik sellest luua lisandväärtusega toidutooteid, mida turustada otse lõpptarbijale või restoranidele.
Praktilise koolituse käigus said õppereisil osalejad ise näha, kuidas vetikaid korjatakse, kuivatatakse ja pakendatakse. Læsø Tangi väikesemahuline tootmisüksus on ehe näide sellest, kuidas väikeettevõte suudab loodusressurssi säästvalt väärindada ning samas luua kohalikku tulu ja tööhõivet.
Kogu tootmisprotsess oli eksponeeritud külastajatele samm-sammult. Vetikad kogutakse otse merest sukeldujate ja kalurite abiga – see hoiab ökosüsteemid tasakaalus ega kahjusta merepõhja. Seejärel vetikad puhastatakse ja eemaldatakse võõrkehad ning kuivatatakse liigiti. Sõltuvalt liigist kasutatakse õhu-, päikese- või ahjukuivatust. Tooted pakitakse kas tarbimiseks (nt snäkid, maitseained) või hulgimüügiks restoranidele.
Eriti inspireerivaks osutus fakt, et kogu tootmine toimub kohapeal ning on kohandatud just väikestele kogustele – selline mudel on õpitav ja kohandatav ka Eesti rannaküladesse, kus suurtootmine pole realistlik, kuid oskuslik väärindamine oleks täiesti teostatav. Käsitöö kvaliteet on lisandväärtus.
Tooraine, mis kõlbab ka pudelisse – vetikaõlu
Õppereisi üheks meeldejäävamaks kogemuseks kujunes vetikatoodete degusteerimine. Læsø Tang ei piirdu üksnes kuivatatud vetikatega – nende innovatsioon ulatub snäkist õlleni. Tõsi, vetikas on kääritamisprotsessis üks komponent, mitte põhiosa. Õlu on pruulitud koostöös kohalike väikekodadega, kasutades merevetikaid, mis annavad joogile unikaalse maitsenüansi ja mineraalsuse.
Lisaks pakuti vetikapestot ja -sinepit, soolasegusid ja snäkke ning vetikaid sisaldavaid maiustusi.
Kõik retseptid on välja töötatud koostöös kuulsa Taani koka Claus Henrikseniga, mis tõstab toodete usaldusväärsust ja maitsetaset. Toodete taga pole mitte lihtsalt tervislikkus, vaid ka kulinaarne ambitsioon – vetikas pole ainult toit, vaid maitseelamus.
Õppereisi kasu Eestile
Võib öelda, et Eesti kalurid said selgelt aru, et vetikad ei pea jääma vaid loomasöödaks või väetiseks. Taani näide tõestab, et isegi väikeste kogustega saab luua kohalikku identiteeti kandvaid tooteid.
Kogukonnal tekib lisatuluallikas turismihooajal, kaasates restorane ja kohalikke tootjaid ning pakkudes tooteid taluturul või otsemüügis.
Kohanemine aitab ellu jääda
Taani kaluritel on samuti keerulised ajad, kuna kala meres ei ole. Tavaliste püügikalade asemel näiteks satub traalivõrku palju poolemeetriseid haisid, kellega pole midagi peale hakata.
Surve kalavarudele on multilateraalne ja põhjuseks ei ole ainult inimene, vaid liigid, kes kaladest toituvad. Kui põder kahjustab metsaomaniku metsa, siis suurendatakse küttimislimiite põdra asurkonna piiramiseks. Jahinduses on selline meede igapäevane, sest looduslikku tasakaalu korraldab inimene. Seda rolli ei ole aga täidetud kormoranide ja hüljeste arvukuse piiramisel ja tulemuseks on kalavarude ootamatu vähenemine.
Läänemeres on umbes 210 000 pesitsevat kormoranipaari ja see arv on tõusutrendis. Näiteks Soomes loendati 2024. aastal 31 950 pesa – kasv aastas ligi 14%. Teadusallikate põhjal ulatub kormorani kalatarbimine 0,6 kg päevas. Aastaks (365 päeva) teisendatuna teeb see 0,6 × 365 = 219 kg aastas.
Kui palju tarbib Läänemere kormoranipopulatsioon kala?
HELCOMi (helcom.fi) andmetel on Läänemeres ~190 000–210 000 pesitsevat paari ehk 380 000–420 000 täiskasvanud kormorani. Arvestades, et tegemist on 2018. aasta andmetega ja populatsioon on olnud kasvutrendis, siis on see arv tänaseks ilmselt 100 000 võrra suurem.
Täiskasvanud isendite (520 000) aastane tarbimine (0,6 kg/p) (kogu aasta (219 kg/a), sõltumata talvitusalast) on seega 113 000 t kala.
Teatavasti on kanasõnnik vänge, mille leotist ei soovitata taimedele otse valada. Kormoranide väljaheite lämmastiku sisaldus võib olla kuni 8 korda suurem kui taimtoidulise hallhane väljaheites. Lindude väljaheited on veekogule oluline toitainete allikas, mis suurendab näiteks sinivetikate vohamist. Väikestes suletud veeökosüsteemides võivad veelindude väljaheited moodustada 27–40% kogu lämmastikukoormusest ja lausa 70–75% kogu fosforikoormusest. Kormoranide väljaheide on Läänemere ökosüsteemile kahjulik – vohavad sinivetikad on mürgised ja rikuvad veekvaliteeti. Surevad sinivetikad vajuvad põhja ja seda lagundavad bakterid tarbivad veest ära suurel hulgal hapnikku, mis võib põhjustada veeorganismide, sh kalade massilist suremist. Suurenenud toitainesisaldus muudab kohaliku toiduahela struktuuri, soodustades nt sinivetikate kasvu teiste organismide arvelt.
Kormoranide pesitsemispiirkonnas on väljaheite kontsentratsioon (ammoniaak ja utraadid) maapinnal toksiline, mis tekitab ökosüsteemile „põletava efekti“. Pinnas muutub sedavõrd leostunuks, et hävineb laidude ja väikesaarte liigirikkus, sh hävinevad isegi puud. Kormoranide kolooniad on ökosüsteemile dramaatilised, muutes oluliselt nii veekogude keemiat kui ka maismaa ökoloogilist tasakaalu.
Ka hüljes mõjutab kalavarusid
Läänemere hüljeste koguarv (liike eristamata) on 2025. aasta seisuga hinnanguliselt 102 000 isendit, kelle hulgas on u 60 000 hallhüljest, u 25 000 randalit ja u 17 000 viigerhüljest.
HELCOMi hinnangul sööb hallhüljes päevas 4–7 kg kala, sõltuvalt veetemperatuurist ja aktiivsusest. Aastane kalatarbimine ühe hülge kohta tuleb keskmiselt 1825 kg ehk kogutarbimine 102 000 hülge kohta on 186 150 000 kg kala aastas (186 150 tonni).
Läänemere kogu kalapüük on umbes 500–700 tuhat tonni aastas. Väide, et hülged ei konkureeri kaluritega, on lepitusvale. Vähe sellest, et hülged söövad samu kalaliike, söövad nad neid eelistatuna otse kalurite võrkudest ja mõrdadest. Mõistagi on sellel negatiivne majanduslik mõju, kuid lisaks lõhuvad hülged ka võrke. Tihti on kalurite võrgus ainult tursapead ja suured augud. Kuna hüljeste populatsioon on suur, siis on võrkudes ka palju uppunud hülgeid – hinnanguliselt 30 hüljest hooajaliselt kaluri kohta. Keskkonnaamet on olukorrast teadlik, kuid kalurite probleemiga ei tegele.
Kas Läänemere kalavarude taastumine on garanteeritud?
Lühike vastus on ei, kalavarude taastumine ei ole garanteeritud. Pilt on killustunud liikide kaupa: mõni pelaagiline kalavaru (nt kilu) on heas või paranevas seisus, samal ajal ida pool tursk on endiselt kriitilises seisus (nullpüügi soovitus) ja kesk-Läänemere räim püsib surve all. Seega sõltub taastumine jätkuvalt täpselt sihitud survetegurite vähendamisest.
Tursa (ida-Läänemeri) puhul ICES soovitab nullpüüki 2025–2026, mis tähendab, et varu on kriitiline ja taastumiskindlust ei ole. Räime (kesk-Läänemeri) puhul 2025–2026 nõuanne lubab küll piiratud püüki, kuid varu pole veel kindlalt taastatud. Kilu arvukus on ajalooliselt suur ja 2025/26 väljavaade on pigem paranev, kuid eeldab jätkuvalt mõõdukat püügisurvet. Lõhe taastumist ei saa eeldada ilma rangete piiranguteta.
Kui hülged on kohalik liik, siis kormoranid mitte. Lisaks kalavarudele on kormoranid laidude ja väikesaarte ökosüsteemi hävitajad. Kormoranide happeline väljaheide on hävitanud Eestis kümnete laidude ja väikesaarte ökosüsteemid. Tõmmates paralleeli põdra populatsiooni piiramise aluseks olevate sätetega ehk õigusanaloogiaga, siis kormoranide hävitustöös on süüdi inimene. Kormoranide arvukust ei piiratud. Tegevusetus on viinud kahjuni, mis on võlaõigusseaduse alusel üks kahju tekkimise alustest.
Kui kormoranide tegevus viib ökosüsteemi hävimiseni, on tegemist keskkonnahäiringuga. Kui see häiring mõjutab eraisikut, kellel on selle keskkonnaga oluline puutumus, ja keskkond ei vasta enam tervise- ja heaoluvajadustele, on riivatud tema õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele eeldatakse, kui on ületatud keskkonna kvaliteedi piirväärtus (KeÜS § 23 lg 4).
Kui riik jätab kormoranide arvukuse piiramata, rikkudes seeläbi eraisiku omandiõigust või õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, on tegemist eraisiku põhiõiguste riivega, mille eest võib tekkida riigivastutus tegevusetuse alusel (RVastS § 7 lg 2).
Mida seadus ja regionaalpoliitika lubavad?
Kormoranide arvu kalandusele tekitatava „tõsise kahju“ vältimiseks on lubatud piirata, kui muud rahuldavat lahendust pole. Seega on võimalik piirkondlik / ajaline regulatsioon (nt kolooniate häirimine, pesade hävitamine, sihtlaskmine), kuid lai ulatuslik “populatsiooni vähendamine” peab olema rangelt põhjendatud ja proportsionaalne.
Hülged (hall-, viiger- ja jääphüljes) on ELi elupaikade direktiivi II/V lisades: riigid peavad tagama soodsa seisundi; arvukuse piiramine on lubatav, kui see jääb soodsa seisundi raamidesse ja on põhjendatud (nt Soome kvoodid).
Igal juhul ei tasuks tugevalt piirata kormoranide ja hüljeste populatsiooni, vaid selle asemel tuleks kasutada nutikat multilateraalset lähenemist. Esiteks püügisurve hoidmine varupõhisena, elupaikade taastamine (hapnik, koelmualad) – eriti kriitiline tursale, röövtoiduliste ohjamine ainult „tuumikkohtades“ (jõesuudmed, koelmud) hooajaliselt. See tee annab efektiivseima tulemuse kalavarude olukorra parandamiseks.
Kui palju piirata?
Kui vähendada 10–20% kohaliku hülge/kormorani arvukust, siis see võib vabastada suurusjärgus 25–50 tuhat tonni kala Läänemere ökosüsteemi kogupilti vaadates, kuid oluline kasu tekib just meetme rakendamise asukohas.
Õigusanaloogia hundiga: nagu hundi puhul lubatakse arvukust piirata karjakahju piirkonnas, nii ka kormorani/hülge puhul – probleemikohtade ja perioodide täpne sihtimine on õiguspärane ja tõhus; üldine populatsiooni vähendamine pole proportsionaalne ja võib anda vastupidiseid tulemusi.
Kuigi hunt on Eestis II kaitsekategooria kaitsealune liik, lubab looduskaitseseadus erandeid looduskaitsealuse isendi püüdmiseks või tapmiseks, näiteks olulise kahju ärahoidmiseks. Seda meedet on Eestis kasutatud korduvalt.
Näiteks hülge populatsiooni piiratakse Soomes ca 1500 isendi võrra. Eestis on see sadu kordi madalam. Nii suured erinevused vähendavad Eesti majanduse konkurentsivõimet ja hävitavad Eesti rannakalanduse juured.
Vastutustundlik ja proportsionaalne on piirangutega luua kompenseerivad meetmed. Näiteks on räägitud tuuleparkide juurde vetika- ja karbikasvatustest. Kompenseeriv meede oleks ka kalasumpade rajamine koos vetika- ja karbikasvatustega.
Adrukoolituse teine vaatus Kuressaares: vetikad, rannakarbid ja teaduslik koostöö
Pärast Taani õppevisiiti jätkus vetikate väärindamise ja sinimajanduse koolitusprogramm Eestis, kui 23. oktoobril kohtusid Kuressaares taas rannakalurid, teadlased ja vetikahuvilised. Selle jätkukohtumise fookuses oli vetikate praktiline kasutamine, toodete arendamine ning rannakarbi kasvatamise võimalused meremajanduse mitmekesistamiseks.
Päev algas praktilise töötoaga, kus osalejad said käed külge panna vetikatoodete loomisele, tehti vetikaekstrakte, pulbreid ja maitseaineid ning katsetati vetikate mõju toidule ja selle tekstuurile.
Selline tegevus aitas mõista, kuidas vetikas saab olla mitmekülgne ja kasumlik tooraine – mitte pelgalt loodussaadus, vaid potentsiaalne kaup.
Edasi liikus grupp mere äärde, kus tutvustati katsebasseini, mille kaudu uuritakse vetika ja rannakarbi kasvatamist Eesti oludes. Kas Läänemere tingimustes saab kasvatada kvaliteetset rannakarpi? Millised on selle majanduslikud ja ökoloogilised mõjud? Millised on tuluvõimalused rannakaluritele? Kõikide nende küsimuste arutamine ja teadmiste hankimine võimaldab kaluritel kasutada olemasolevaid mereteadmisi, ent suunata neid uutesse tegevusvaldkondadesse, kus piirangud ja kvoodid pole takistuseks.
Kuressaare kohtumine oli oluline järgmine samm, kus Taani praktikatest saadud inspiratsioon sai tugeva teadusliku aluse. Nüüd ei ole enam küsimus ainult “miks?”, vaid “kuidas edasi?”. Osalejad said praktilisi teadmisi vetikate väärindamisest ja tootearendusest; loodi kontaktid teadlastega, kes saavad toetada rannakarbi või vetikakasvatuse alustamist ning anti uus vaade merele kui sinimajanduse võimalustele.
