Kas see tähendab, et valdav enamus Eesti ühiskonnast on sõjalise ründe korral kaitsetu? Võib oletada, et esimene pommidroonide laine tekitaks pealinnas halvava paanika ning puuduliku varjumistaristu tõttu on vaenlasel lihtne inimesi hävitada. Keegi ei taha sõjale mõelda, kuid rumal on sellega ka mitte arvestada. Pruugib vaid ajalukku vaadata, et näha, kus saaks vigadest õppida.
Tallinn koges 1944. aastal sõja ja okupatsiooni tingimustes pingelist igapäevaelu. Kirjelduste järgi tekitas Tallinna pommitamise esimene rünnak šoki ja paanika, kuid juba öösel tuli uus rünnak. Kommunikatsioon puudus ja see süvendas hirmu - inimesed ei teadnud, kuhu koguneda või kus on turvaline. Päästevõimekus oli vee nappuse tõttu häiritud, tulekahjusid polnud millegagi kustutada. Üle 20 000 inimese jäi kodutuks, tekkis humanitaarkriis. Tänavad olid täis purunenud aknaklaasi kilde, inimesed liikusid šokis ringi, otsides lähedasi ja üritades aru saada, mis alles on. Pidevad probleemid olid vee ja toidu nappus ning hügieen ja olmetingimused. Osa inimesi liikus linnast välja, et otsida peavarju suglaste või tuttavate juures maakohtades.
Hajaasustus kui kriisikindluse tagala
Viimase 30 aasta jooksul on inimesed liikunud enamjaolt maalt linnadesse, mitte vastupidi. Kriisid paljastavad aga alati ühe lihtsa tõe: kõige raskem pole mitte see, et midagi läheb katki, vaid see, kui paljudel inimestel läheb korraga katki. Linnas tähendab üks suurem elektrikatkestus, veehäire või transpordisõlme rike seda, et abi vajab üheaegselt väga suur hulk inimesi. Varjumiskohtasid tuleb leida ja avada korraga paljudele, infot tuleb edastada kiiresti ja selgelt ning koordineerimise, pääste- ja meditsiinisüsteemi koormus tõuseb hüppeliselt. Samal ajal võivad teed olla suletud või kahjustatud, side lünklik ja ressursid viidud võimekuse piirini - inimesed on väsinud, pinges ja ootavad õigustatult, et abi jõuab kiiresti.
Hajaasustuse tugevus seisneb teistsuguses “geomeetrias”- kui majapidamised, st elanikud asuvad hajali, siis ka probleemid ja vajadused ei koondu ühte punkti sama tihedalt. See võib olla Eesti tugevus sõjaolukorras, mis aga ei tähenda, et muresid pole. Teame, et abi jõuab maapiirkonda aeglasemalt, kuid sageli ei teki massilist üheaegset survet, kus üks sündmus nõuab samaaegselt sadu väljakutseid, evakuatsioone ja majutustingimusi. Vähem “korraga kõike” tähendab, et kogukond suudab lihtsamini hoida toimimas elementaarsed asjad: küte, vesi, elekter, toit, info liikumine. Hajaasustusega piirkondades on inimesed harjunud olema iseseisvad - paljud majad on ahjuküttega, garaažis leidub mootorsaag ja nelikveoline auto, mõnel veel isiklik jahirelv. Külades paiknevad kümned kaevud, elektrigeneraatorid, traktorid, koduloomad ja- linnud, st autonoomsed hajaasustuspiirkonnad on kriisiolukordadeks oluliselt paremini valmis ja neid on Eestile vaja.
Kui majapidamine suudab ise toota vee ja soojuse, väheneb ka surve avalikele teenustele. Selle mõju ei ole ainult ühe pere heaolu - see on koormuse vähendamine süsteemidele, mis kriisis nagunii peavad töötama üle võimete.
Sõja- või laiapõhjalise julgeolekukriisi kontekstis tuleb riigil olla aus: ei ole olemas piirkonda, kus “midagi ei juhtu”. Mõjud võivad ulatuda kõikjale - taristu, side, varustatus, teenused (elekter, vesi, kanalisatsioon), turvatunne. Hajaasustuspiirkondade eelis on selles, et elu pole koondunud ühte suure tihedusega sõlme. Kui mõjutatud on üks piirkond või üks taristusüsteem, ei pruugi see automaatselt halvata korraga väga paljude inimeste igapäevaelu. Nii jääb hajaasustuspiirkondade majapidamistes alles võimekus, et toetada naabrit või taastada esmatähtsate teenuste toimimine järk-järgult.
Seepärast ei ole hajaasustuspiirkondade tugevus ainult regionaalpoliitika või elukvaliteedi küsimus. See on kriisikindlus, sest mida rohkem on majapidamisi ja kogukondi, kes suudavad katkestuste ajal iseseisvalt toime tulla, seda tugevam on riik. Tugev riik aga ei sünni ainult suurtest keskustest - see sünnib ka sellest, et elu püsib ja toimib seal, kus riik muidu kipub kaugeks jääma.
Valikute paradoks
Tihti on projektide elluviimine takistatud, kui kulud on liiga suured ja jäävad ühe osapoole kanda. On selge, et elanikkonnakaitse taristu investeeringuvajadust ei suuda riik üksi katta, mistõttu ideedest ja võimalikest lahendustest ei maksaks siinkohal mööda vaadata.
Eesti majanduskeskkonda sobib hästi hajaasustuse programm ja riiklikult on tegemist toimiva toetusmudeliga, mille on kogukonnad hästi vastu võtnud. Miks - nimelt programmi kulud on jaotatud kolme osapoole vahel võrdselt - riik 33%, kohalik omavalitsus 33% ja taotleja 33%. Elanikkonna kaitsetaristu tagamine on ajakriitiline, riigi finantsvõimekus piiratud ja muud operatiivsed lahendused ja võimekused puuduvad. Tänases keerulises geopoliitilises olukorras, kus taustal varitseb sõjalise ründe oht, tuleb anda elanikele võimalus - ehitada enda kaitsmiseks varjend. Sama toetusmudelit tuleks kasutada hajaasustuste piirkondades varjendite ja varjumiskohtade taristu arendamisel, et muuta operatiivselt hajaasustuste majapidamisi veelgi kriisikindlamaks.
Hiljuti täiendatud hädaolukorra seadus keskendub elanikkonnakaitse taristu arendamisel linnadele ja jätab maapiirkonnad sellest välja. Selline lahendus ei ole kindlasti proportsionaalne, kuna elanikkonna kaitse puudutab kõiki eestlasi - kogu Eesti territooriumi. Muuhulgas devalveerib see järjekordselt regionaalpoliitikat ja jätab maal elavad inimesed nõu ja jõuta.
Kelle eeskuju tasuks järgida?
Võtame eeskujuks Põhjamaad - Soome, Rootsi, Norra, kes on järjepidevalt investeerinud aastakümneid varjenditesse.
Soomes on 50 500 tsiviilkaitsevarjendit 4,8 miljonile isikule, mis katab ca 85% elanikkonnast. Helsingi linna 10-aastases investeerimiskavas on varjendite remontidele kavandatud 25 miljonit eutot ning lisaks 0,5 miljonit varustuseks (2024). Soome ametlikud kanalid rõhutavad, et varjendivõrk on lai ja heas seisus. Seda kahjuks ei saa väita Eesti kohta.
Rootsis on kokku umbes 65 000 varjendit 7 miljonile inimesele, mis tähendab ligikaudu 66-68% elanikkonna katvust. Aastatel 2024-2025 eraldas Rootsi valitsus ligi 100 miljonit rootsi krooni varjenditesse inventeerimiseks ja nende renoveerimiseks. Laiemalt investeerib Rootsi riik 2026-2028 aastal kokku peaaegu 1,2 miljardit rootsi krooni tsiviilelanikkonna kaitse tugevdamisse.
Norras on umbes 20 000 varjendit kokku 2,5 miljonile isikule, mis tähendab ca 45–50% elanikkonna katvust.
Eesti rahvas ja riik on võrreldes idast tuleva sõjalise ohu potentsiaaliga väga väike. Seda vajalikm on, et tsiviilelanikkonna kaitsetaristu võrgustik oleks põhjalik, tugev, efektiivne ja vajadusel kohe saadaval.
Olukorra teadvustatusest ja koostööst jääb vastutavatel institutsioonidel vajaka. Seda näitab asjaolu, et tsiviilkaitsetaristu arendamisse ei panustata ministeeriumite üleselt, vaid jätkuvalt kehtivad otsuste tegemisel aastate jooksul välja kujundatud bürokraatlikud ja ajakulukad protsessid. Soomele järele jõudmiseks on vaja kompromissitut konkurentsivõime tugevdamisele suunatud juhtimist. Vastasel juhul võib suutmatus konsolideeruda ja jõuda kokkuleppele olulistes eesmärkides saada rahvuse püsima jäämisel järjekordselt saatuslikuks.
