Lisaks mängib ta veel harfi, on ka ise valmistanud endale 2 harfi, ja muusikalooja, kes esitab oma loomingut harfil ja ka lauljana, ning luuletaja. Kodu on tal nii Viimsis, aga ka Haanjas. Äsja tuli trükist tema oma (esik)romaan „Südamesosina saatel“, mis on paralleelselt nii eesti kui võru keeles. Raamatu esitlus toimub Viimsi Raamaukogus 10. detsembril kell 18.00. Küsitleja rollis on Heli Kuuse.
Kreet, rääkige palun, kust olete pärit, millal sattusite Viimsisse ning kuidas te ennast Viimsi ja Võru vahel jagate?
Esimesed seitse eluaastat elasin Hiiumaal. Pärast vanaisa lahkumist kolisime vanaema juurde Pärnusse, kus möödus minu kooliaeg. Tallinna Tehnikaülikooli IT-d õppima asudes sain kohe aru, et praktiliselt ainuke mulle elamiseks sobiv piirkond põhjarannikul on Viimsi. Pärast ülikooliõpinguid töötasin mitu aastat Pärnus hotellinduses, kuid rohkem kui 20 aastat tagasi tõi elu mind Pärnu Rannahotellist pealinna samasse hotelliketti kuulunud Palace hotelli vastuvõtujuhiks. Siis saigi valitud elukohaks Viimsi. Kuna minu abikaasa on võrokas, on meil kodu ka Haanjas. See tähendab iganädalast sõitmist kahe linna vahel, kuna teraapiaruum on mul nii Tallinnas Kadriorus kui ka Võrus Kubija hotellis.
Mis teile Viimsi juures kõige rohkem meeldib?
Haabneeme rand. Ma ju olen sündinud ja kasvanud mere ääres ning minu igahommikused tervisekõnniringid viivad mind ilmast hoolimata mere äärde. Haabneeme rannas on minu jaoks üks eriline koht – seda läbides vallandub tihtipeale loomepalang. Suur hulk minu luuletustest ja lauludest ongi sündinud just siinsel rannal jalutades.
Kuuldavasti põlvnete Lydia Koidula suguvõsast. Kuidas te sellest teada saite?
2023. aasta 14. oktoobril helistas mulle mu ema ja lausus suure elevusega: "Nüüd ma saan rohkem aru, kust kohast sul need luuletused ja laulud tulevad." Ema oli vaadanud õhtul saadet "Sinu uus sugulane". Seal uuriti Annely Peebo sugulusseoseid meie emapoolse esiisa Jüri Kuldkepi, Lydia Koidula, Johann Voldemar Jannseni, Roman Toi, Mart Saare ja Paavo Järviga.
Juba lapsena kuulsin jutte seostest Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseniga – minu emapoolne esiisa Jüri Kuldkepp olevat meile ühine esivanem. Kuid saade andis sellele teadmisele uue ja sügavama mõõtme ning aitas teadvustada, kuidas meie perekonna ajalugu on seotud lisaks Koidulale ja Jannsenile veel mitmete silmapaistvate Eesti kultuuritegelastega.
Mingil põhjusel on Koidula looming mind alati köitnud ning vastasin kohe jaatavalt, kui mind kaks aastat tagasi kutsuti osalema Koidula luulekonkursile, kus esitasin enda ühe lemmikluuletuse Koidula varasalvest. Finaal toimus Pärnus Koidula majamuuseumis. Seal ma mõtisklesin endamisi, et huvitav, mida arvaks sellest Koidula ise, kui ta teaks, et rohkem kui 130 aastat pärast tema lahkumist vikerkaare taha, esitab tema kunagises kodus tema loomingut üks tema hõimlastest. Iga kord Pärnus olles jalutan läbi Koidula pargi ning südames tekib hea soe tunne.
Te tegelete nii paljude asjadega, kuidas te end nende vahel jagate ning kelleks te ennast ise peate?
Minu päev algab varakult – reeglina kella 5 paiku. Just varahommikused tunnid on olnud aastakümneid minu jaoks kõige loomingulisem ja produktiivsem aeg. Selleks ajaks, kui ma perele putru hakkan keetma, olen teinud juba hulga kirjatööd. Harfi mängida ja maalida meeldib mulle ka päevasel või õhtusel ajal, kuid kirjutamine sujub kõige paremini enne seda, kui kukk ja koit pole veel kokku leppida jõudnud, kumb neist sellel hommikul esimesena end ilmutab. Teraapiaid teen päevasel ajal. Mõnel õhtul esinen – kas pean loengut või annan luule-harfikontserti.
Kuidas „Südamesosina saatel“ sündis ja kas kohe oli see plaanis avaldada ka võru keeles?
Minu viieteistkümnenda raamatu sünd erineb veidi varasemate raamatute valmimisloost. Minu abikaasal on huvitav võime esitada mulle küsimusi, mis avavad loomevärava. Näitkes küsis ta ühel hommikul, kas ma ei tahaks kirjutada ettevõtlusega seonduvat luuletust – poole tunni pärast oli luuletus valmis. Kaks aastat tagasi suvel küsis ta: “Kas sa ei tahaks kirjutada romaani?”
Ma polnud kunagi ise sellist mõtet veeretanud, kuid selle küsimusi peale läksin oma lemmikkirjutamiskohta – vana klaveri äärde –, tõstsin arvuti klaveri peale ja hakkasin kirjutama.
Mis puutub romaani avaldamisse ka võru keeles, siis lapsepõlves koos vanematega nende laulukoori reisidel kaasas olles ja perega reisides õpetas isa, et kuhu iganes riiki sa pikemalt lähed, õpi selgeks selle paiga keel või vähemalt mõned viisakusväljendid. Seetõttu on minu jaoks täiesti elementaarne, et kui minu abikaasa on võrokas ja meie kodu asub ka Võrumaal, õpin ära sealse keele. Lisaks soovin oma romaaniga toetada võru keele püsimist ning välja tuua selle keele eripära ja rikkust.
Romaan “Südamesosina saatel” sobib igas vanuses naistele. Noorematel aitab see ehk ennetada suheteämbrites kolistamist ja vanematel võib see aidata lõpetada komistamist meeste otsa, kes polegi veel meheks saanud.
Romaani „Südamesosina saatel“ keskmes on ühe värskelt keskealiseks saanud naise rännak iseenda juurde. See on teekond, mis viib ta Lõuna-Eesti väekatesse paikadesse, looduse vaikusesse ja sügava sisemise muutumiseni.
Millised plaanid on teil loominguga seoses lähitulevikus?
Raamatu kirjutamine ja selle kirjastamine on sarnaselt lapse sünnitamisele üsna energiakulukas. Seetõttu plaanin lähiajal veidi puhata. Samas näitab kogemus, et loominguline inspiratsioon ei hüüa tulles. Mõned luuletused on minusse maabunud lisaks mererannal jalutamisele ka õunapuu otsas õunu korjates, rattaga sõites ning suusatades. Praegu on Haanjas suurepärased suusarajad, kus ma veedan suure osa oma vabast ajast, nii et ei või ette teada, milline inspiratsioonilaine mulle seal osaks saab.
