Kollad kuuluvad soontaimede hulka ning paljunevad eostega, nagu sõnajalad ja osjadki. Traditsiooniliselt on koldasid, osje ja sõnajalgu käsitletud ühtse sõnajalgtaimede rühmana. Tänapäevased teadusuuringud on aga näidanud, et koldade arengutee lahknes teiste soontaimede omast juba ligikaudu 420 miljonit aastat tagasi. Osjad ja sõnajalad kuuluvad seevastu samasse evolutsioonilisse harusse ning on suguluse poolest õistaimedele lähemal kui koldadele.
Kunagi kõrgusid hiiglastena
Kui tänapäeval tuleb koldade märkamiseks pilk maapinnale suunata, siis umbes 300–350 miljonit aastat tagasi, karboni ajastul, võisid nende kauged sugulased kõrguda kümnete meetrite kõrgusele. Tollastes soistes metsades kasvasid hiiglaslikud puukujulised kollad, kes võisid sirguda koguni 40 m kõrguseks. Nende kõrval kasvasid ka puukujulised osjad ja sõnajalad. Nende muistsete soometsade taimejäänused kogunesid hapnikuvaestes tingimustes ning muutusid miljonite aastate jooksul mattumise, rõhu ja kuumuse mõjul kivisöeks.
Tänapäevaks on hiiglaslikud puukujulised kollataimed välja surnud. Nende kaugete sugulastena kasvavad meie looduses nüüd peamiselt tagasihoidliku kasvuga taimekesed. Seejuures on kollad säilitanud mitmeid väga vanu ehituslikke tunnuseid, mistõttu pakuvad nad teadlastele erilist huvi taimede evolutsiooni uurimisel.
Eestis kasvab kuus liiki koldasid
Maailmas tuntakse kollaliste sugukonnas ligikaudu 400 liiki. Eestis kasvab neist kuus: kattekold (Lycopodium annotinum), karukold (Lycopodium clavatum), harilik ungrukold (Huperzia selago), mets-vareskold (Diphasiastrum complanatum), nõmm-vareskold (Diphasiastrum tristachyum) ja harilik sookold (Lycopodiella inundata).
Neist viis on Eestis looduskaitse all. Kõige rangema kaitse all on II kaitsekategooriasse kuuluv harilik sookold, ülejäänud neli kaitsealust liiki kuuluvad III kaitsekategooriasse. Ainsana pole kaitse alla võetud meie metsades võrdlemisi tavalist kattekolda.
Viimsi vallas on teada nelja liigi esinemine: karukold, harilik ungrukold, mets-vareskold ja kattekold. Ainus teadaolev tõend mets-vareskolla esinemisest Viimsi vallas pärineb Naissaarelt ja sealt 2001. aasta augustis korjatud isend asub herbaareksemplarina Tallinna botaanikaaia kogudes. Praegustel andmetel asuvad ka kõik teadaolevad karukolla leiukohad meie saartel – Naissaarel ja Pranglil. Harilikku ungrukolda on seevastu leitud nii saartelt kui ka Viimsi poolsaarelt.
Kuidas koldadel vahet teha?
Kattekold kasvab eelkõige kuuse- ja segametsades, kus tema pikad roomavad varred moodustavad sageli ulatuslikke rohelisi kogumikke. Maapinnalt kerkivad üles tihedalt lehtedega kaetud püstised harud, mille tippudes arenevad suve lõpul kollakad eospead. Kattekolla kitsad lehed on jäigad ja teravatipulised ning hoiavad varrest eemale.
Karukold võib esmapilgul kattekollaga sarnaneda, kuid lähemal vaatlusel on neid üsna lihtne eristada. Karukolla lehed on pehmemad ning iga lehe tipus on pikk valkjas karvake. Ka eospead on erinevad. Kui kattekollal asub eospea üksikult otse püstise varreharu tipus, siis karukollal paiknevad need enamasti kahe- või kolmekaupa pikkade peenikeste kandjate otsas. Karukold eelistab valgusküllasemaid, sageli liivase pinnasega männikuid ja segametsi.
Harilik ungrukold näeb eelmistest hoopis teistsugune välja. Tema ei kasvata pikki maad mööda roomavaid varsi, vaid moodustab väikeseid tumerohelisi, püstiseid ja korduvalt harkjalt harunevaid puhmikuid. Erinevalt karu- ja kattekollast ei moodusta ungrukold eraldi eospeasid, vaid tema eoslad paiknevad lehtede kaenaldes. Ungrukolda võib leida eeskätt varjulistest ja niiskematest okas- ning segametsadest.
Mets-vareskolla välimus meenutab pigem tillukest elupuud või küpressi kui tavapärast kolda. Mets-vareskolla maapinnast kõrgemale ulatuvad harud on lapikud, lehvikjalt harunenud ja kaetud väikeste soomusjate lehtedega. Liik kasvab peamiselt liivase pinnasega männikutes ja segametsades. Mets-vareskolla määramisel tuleb siiski tähelepanelik olla, sest ta võib sarnaneda nõmm-vareskollaga ning vareskollad võivad omavahel ka ristuda.
Uue kollataime sirgumine võib võtta aastakümneid
Koldade üks tähelepanuväärsemaid omadusi on nende erakordselt aeglane areng. Erinevalt õistaimedest ei moodusta nad õisi, vilju ega seemneid, vaid paljunevad eostega. Eostest ei arene aga kohe meile tuttav roheline kollataim. Esmalt tekib väike eelleht, mis mitmel kollaliigil areneb maa all. Kuna seal puudub fotosünteesimiseks vajalik valgus, sõltub ta süsinikuühendite ja teiste toitainete saamisel seenpartneritest.
Kuigi koldade imepeened eosed levivad tuulega, vajavad nad suguliseks paljunemiseks siiski vett. Nimelt peavad isassugurakud jõudma veekiles ujudes munarakuni. Alles pärast eellehel toimuvat viljastumist hakkab arenema uus roheline kollataim. See protsess võib olla hämmastavalt aeglane. Mõnel liigil kulub eose idanemiseks mitu aastat ning maa-aluse eellehe suguküpseks saamiseni võib minna veel üle kümne aasta. Nii võib eose tekkimisest uue iseseisva kollataime arenemiseni kuluda aastakümneid.
Õnneks ei sõltu koldade paljunemine ja ellujäämine üksnes eostest. Mitmed liigid levivad ka vegetatiivselt, kasvatades roomavaid varsi, mis juurduvad uutes kohtades. Ungrukold võib aga moodustada väikeseid sigipungi, millest arenevad uued taimed.
Kollad apteegis, teatrilaval ja kriminalistikas
Koldadel on olnud inimese elus üllatavalt mitmekesine roll. Näiteks kasutati vanasti kollaeoseid apteekides ravimpillide katmiseks, et need üksteise külge ei kleepuks. Eospulbrit tarvitati ka rahvameditsiinis, näiteks haudunud naha ja haavade puhul.
Eesti rahvapärimuseski leidub selle kohta kirjapanekuid. Näiteks on Jõhvi kihelkonnast 1936. aastal üles kirjutatud, et karukolla „õite tolm“ olevat hea vahend põletushaavade ravimiseks. Tegelikult pole koldadel muidugi õisi – rahvas nimetas nõnda nende eoseid kandvaid osi.
Kollaeostel on aga veel üks ootamatu omadus: tolmuna õhus hõljuv peen pulber süttib väga kergesti. Seda omadust kasutati vanasti teatrites efektsete tulevälgatuste tekitamiseks ja pürotehnikas. Samuti on kollaeoseid kasutatud varajases fotograafias välguvalguse saamiseks.
Isegi kriminalistikas on karukolla eosed kasutust leidnud. Uus-Meremaal uuriti spetsiaalset kollaeostel põhinevat märgistuspulbrit, millega saab esemeid varjatult märgistada. Kui inimene sellist eset puudutab, kandub osa pulbrist tema kätele või riietele ning seda on võimalik hiljem tuvastada. Nii võib märgistuspulber aidata tõendada inimese kokkupuudet näiteks keelatud aineid sisaldava pakendiga.
Miks koldasid hoida?
Kuigi kollad võivad moodustada suuri ja lopsakaid kogumikke, on nad kasvukohamuutuste suhtes tundlikud. Nende aeglane areng tähendab, et hävinud kasvukoha taastumine võib võtta väga kaua aega.
Koldasid ohustavad eeskätt kasvukohti kahjustavad metsatööd, pinnase lõhkumine ja tallamine. Mõne liigi jaoks võib probleemiks saada ka metsa valgus- ja niiskustingimuste muutumine.
Seetõttu ei tasu koldasid metsast välja kaevata ega nende varsi dekoratsioonide valmistamiseks korjata. Ka meie tavaline kattekold väärib hoidmist, kuigi ta pole looduskaitse all.
Kui järgmine kord Viimsi metsades jalutate ja märkate metsa all pisikest igihaljast „okaspuud“, tasub sellele lähemalt pilk heita. Võib-olla olete leidnud taime, kelle kauged sugulased kasvasid Maal juba ammu enne dinosauruste ilmumist.
Kas teadsid, et ...
... kollad on igihaljad taimed ja neid saab otsida ka lumeta talvel;
... koldadega on värvitud lõngu. Nende kudedesse kogunenud alumiinium võib aidata värvainetel villakiule kinnituda;
... koldadel esineb mükoriisat ehk vastastikku kasulikku kooselu seentega;
... karukolla eospulbriga saab muuta helilainete tekitatud õhuvõnkumiste mustri nähtavaks. Seda kasutatakse Kundti toruks nimetatavas füüsikakatses.
