Kirsi on nende aastate jooksul olnud väga paljude õpetaja ja kui teade tema tunnustusest meedias levima hakas, siis tuli väga palju südamlikku vastukaja, õnnesoove ja poolehoiuavaldusi.
Saite toreda tunnustuse ja palju tähelepanu, palju õnne! Mis tundeid see tekitab?
Tunne on hea. Sest ma tunnen, et selle tiitliga on tunnustatud ka minu häid kolleege ja Viimsi gümnaasiumi.
Selline tiitel oleks tähtsusetu, kui mul poleks õpilasi, kelle nimel tegutseda, kui poleks ainet, mis mind huvitab, poleks paljusid endisi ja praeguseid kolleege, kellega koos kirjandusõpetaja teed käia.
Kas nii suures vastukajas on olnud Teie jaoks ka üllatusi?
Ma ei ole tegelikult vastukaja jälginud, aga olen samas tänulik kõigile neile, kes mind on ühes või teises kanalis märganud. Aitäh märkamise eest! Ma olen küll iga päev koolis kümnete ja kümnete silmapaaride märgata, aga sellest hoolimata on olnud veidi keeruline sellise tähelepanuga hakkama saada, sest pigem olen ma ikka tahtnud midagi teha, kui et tehtust rääkida ja kirjutada.
Kuidas teist kirjandusõpetaja sai?
Lõpetasin 1985. aastal Viimsi keskkooli teise lennu. Juba gümnaasiumiklassides käisin mõnikord õpetajaid asendamas. Ilmselt ka õpetajad nägin minus midagi sellist, mis lubas mulle õpetajarolli usaldada. Nii et ühel hetkel olin saanud omajagu soovitusi minna õpetajaks õppima. Ma sain kenasti hakkama erinevates õppeainetes, nii et valikute üle tuli natuke mõelda. Õppisin Viimsi muusikakoolis klaverit ning üks mõte oli õppida algklasside õpetajaks, aga mulle meeldisid ka bioloogia ja reaalained.
Aga ülikooli - tollasesse Eduard Vilde nimelisse Pedagoogilisse Instituuti - läksin ikkagi õppima eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Siis viis aastat kestnud õpingute ajal oli vaja teha suvel kaks korda lastelaagri praktikat ja kaks korda oli meil ka koolipraktika. Põhikooli praktika tegin praeguses Kadrioru Saksa gümnaasiumis, kus mind juhendas õpetaja Elle Veigel. Gümnaasiumipraktikat tulin tagasi tegema oma kooli, Viimsi keskkooli õpetaja Malle Ernesaksa käe alla. Direktor Heino Einer kutsus mind praktika ajal enda juurde ning küsis, kas ma tahan oma kooli õpetajaks tagasi tulla, ja mina tahtsin. 1990. aastal oli kohustuslik suunamine juba ainult paberil ja ei olnud seda hirmu, et peaks minema õpetama kuskile sinna, kuhu ei oleks tahtnud minna. Tagasi vaadates tundub, et valik sai õige.
Mida tähendab olla täna koolis kirjandusõpetaja?
Minu õpetajakarjääris on olnud periood, mil olengi rohkem õpetanud ainult kirjanduskursuseid, aga kirjandust ei ole ju keeleta, nii et eelkõige olen ma ikkagi eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
Kirjandusõpetajal on tänapäeval erinevaid rolle ja nendes rollides olla ei ole alati lihtne. Ma ehitan sildu erinevate põlvkondade, ajastute ja inimeste vahele ning püüan näiteks muuta Koidula või Tammsaare tekste arusaadavamaks noortele, kelle maailmas on olulisel kohal TikTok, sotsiaalmeedia, lühivideod.
Mõnikord tunnen, et olen tõlkija, kes muugib õpilase jaoks lahti kaugeid aegu ja keerulisi tekste. Kirjandusõpetajana ei õpeta ma ainult tekste, vaid ka süvenemist ajastul, mis väärtustab kiirust ja kiirustamist, ja keeruliste mõtete väljendamist sõnadega, kui piisab vaid emotikonist enese väljendamiseks. Minu roll on kahtlemata kujundada ja hoida noore inimese identiteeti ning otsida vastust küsimustele: kes me oleme? Miks me sellised oleme? Kas väikesel keelel ja ka kirjandusel on üldse tulevikku?
Mis on aastatega koolis ja õpetamises muutunud?
Aastatega on nii mõndagi muutunud. Õpetaja roll on muutunud. Kõiketeadvast autoriteedist on saanud suunaja-toetaja. Me loeme koolis endiselt ka tüvitekste, aga maailm meie ümber on muutunud. Noore inimese keelekasutus on muutunud, laused on lühemad, tema sõnavara on võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga veidi lihtsam, rohkem on näha võõrkeelte mõjusid. Õpilaste lugemisharjumused on muutunud, neil ei jagu kannatlikkust lugeda pikemaid tekste. Kui varem võis õpilastele õpetada ainult tekste, siis nüüd tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas tekste lugeda, milliseid võtteid ja tehnikaid kasutada.
Klassiruumis on veidi salamisi toimunud digipööre ning kriidist saanud nutipliiats. Õpilased kasutavad õppimise eesmärgil ka nutiseadmeid, see on ühelt poolt pakkunud uusi võimalusi, aga põhjustanud ka seda, et õpetaja peab oma tähelepanu eest rohkem võitlema.
Kui palju lapsed loevad? Mida nad loevad?
Kuna ma õpetan gümnaasiumiõpilasi, siis kommenteerin seda, mida nemad loevad. On õpilasi, kes loevadki ainult siis, kuid nad on selleks sunnitud, ja on neid, kes loevad lisaks soovitatud kirjandusteostele ka ise teisi teoseid. Loetakse meelsasti inglise keeles, aga on õpilasi, kes loevad sama meelsasti ka eesti keeles. Õpilaste endi sõnul vähendab kirjanduse lugemise populaarsust erinevate meediakanalite kättesaadavus. Lihtsam on ju avada nutivahend kui raamat. Lugemiseks on muude tegevuste kõrvalt ja koolipäeva pikkuse tõttu ka aega vähevõitu.
Viimsi gümnaasiumis püüame kolleegidega nii kirjandust õpetada, et on teoseid, mida peavad lugema kõik meie gümnaasiumi õpilased. Üheks sellistest teostest on A. H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” I osa. Aga me püüame õpilastele alati pakkuda ka valikuid, mida lugeda. Kui ma selle intervjuu tarbeks uurisin õpilaste valikuid, siis sai loetelu aukartustäratav: A. Kivirähk, T. Õnnepalu, I. Hargla, V. Luik, J. Viiding, H. Runnel, D. Kareva, K. Ehin, J. Tätte, L. Räpp, J. Rooste … See loetelu on päris pikk.
Kui populaarne kirjandus on õpilaste hulgas?
Võib-olla on seda, et ilukirjandus oleks praegu väga populaarne, ebarealistlik oodata, kui ma kirjandusõpetajana konkureerin mängude, sotsiaalmeedia, ingliskeelse (pop)kultuuriga. Võib-olla on olulisem hoopis see, et iga õpilane leiab loetust endale midagi olulist.
Mis teile õpetajana kõige raskem tundub?
Minu õpilased on harjunud pigem sellega, et info jõuab nendeni kiiresti ning neil on keeruline keskenduda pikkadele tekstidele. Lugemiseks on vaja aega ning keskendumist, see nõuab pingutamist ja võib olla ebamugav. Kirjandusõpetajana annan endale aru, et on autoreid, kelleni peaks tundides ja kursustel jõudma, ja teoseid, mida peaks käsitlema. Aga tuleb tõdeda, et mõnikord on tekste raske lugeda, sest teose sõnavara on keeruline, õpilaste kogemusruum väga erinev ning tekstides käsitletakse teemasid, mis õpilase eluga väga vähe haakuvad. Väga raske on teha valikuid, mida analüüsida põhjalikult, mida ainult tutvustada ja mis üldse kõrvale jätta. Mõnikord on raske ka ennast tegutsema motiveerida. Eriti siis, kui oodatud mõju ei paista.
Mis rõõmu teeb?
Mulle teeb rõõmu see, kui õpilane ütleb, et luges kirjanduse kursusel teost, mis talle väga meeldis. Või et mõne autori teos meeldis nii palju, et ta loeb samalt autorilt veel midagi. Või siis tänab, et tänu õpetaja soovitusele leidis oma lemmikautori. Või tekitab mõni teos ootamatult huvitava ja argumenteeritud arutelu. Minu õpilaste hulgas on neidki, kelle huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu on jätkunud pärast kooli lõpetamist.
Mis või kes teid on mõjutanud?
Kui ma mõtlen oma õpetajateekonna peale, siis sellel teekonnal on olnud olulisi mõjutajaid. Kui ma peaksin üldse kuskilt alustama, siis eelkõige minu enda kooliajast koolis. Ma ei julge öelda, et need üksteist aastat oleksid väga lihtsad olnud, aga sealt võtsin kaasa õpetajate eeskuju.
Ülikooli läksin õppima eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ja sellelt teekonnalt võtsin endaga kaasa kursusekaaslased ning Juventa rühmituse - sõpruskonna, kelle liikmed veel aastakümneid hiljem mängivad minu elus olulist rolli. Ülikooli õppejõududest toon välja välja Mati Hindi ja Toomas Liivi, aga oli ka teisi, kes 1980ndate tõmbtuultes noortel silma peal hoidsid.
Esimesed tööaastad Viimsi keskkoolis ei olnud just kergete killast, ja millisel alustaval õpetajal need nii väga lihtsad ongi. Alustasin põhikooliklassidega, aga siis leidus palju toredaid kolleege, kes abikäe ulatasid, kui selleks vajadus tekkis. Kindlasti on mind väga palju mõjutanud Külli ja Leelo juhitud Viimsi keskkooli kooliteater, mille projektides aegade jooksul nii kooli õpetajad kui ka õpilased kaasa lõid.
Mind on mõjutanud ja mõjutavad endiselt õpilased. Nii need, kelle aineõpetaja ma olen, kui ka need, kelle klassijuhatajaks või mentoriks olen olnud või olen praegu. Ja hoolimata sellest, et aeg on veidi liigestest lahti, astun ma iga päev hea meelega õpilaste ette, sest kirjandusõpetaja või õpetaja roll on väga tähenduslik.
Olen ikka ja jälle väärtustanud koostegemist. Pean siin silmas oma tööd nii Viimsi keskkoolis kui ka Viimsi gümnaasiumis. Kolleegi tugi ja hea sõna on alati marjaks ära kulunud ning koostegemine andnud energiat juurde. Aasta kirjandusõpetaja tiitel saabki tulla ju siis, kui on õpilasi, kellel nimel pingutada, ja kolleege, kellega koos pingutada, kellelt õppida ja kellele vajadusel toeks olla.
Mida soovitate lugeda, lugemissoovitus?
Mulle ei meeldi lugemissoovitusi anda, ka õpilastele mitte. Olen ise korduvalt olnud olukorras, kui meedias väga kõrgelt hinnatud või kolleegide ja sõprade soovitatud teos osutub pettumuseks. Mida ma aga soovitan oma õpilastele, on see, et enne otsuse tegemist, kas lugeda või mitte, tuleb teost “maitsta” s.t tähendab tuleb teos avada ja kas või natuke lugeda. Aga kindlasti soovitan - anna raamatule (ilukirjanduslikule teosele) võimalus ja loe eesti keeles!
Kirsi Rannaste kõik tegevused on seotud kooliga
1990. aastal 1. augustil alustasin eesti keele ja kirjanduse õpetajana Viimsi keskkoolis, kus töötasin kuni 2018. aasta kevadeni. Kandideerisin sama aasta kevadel Viimsi gümnaasiumisse eesti keele ja kirjanduse õpetaja ametikohale ja olen sellest ajast ka siin töötanud. Viimsi valla õpetaja ameti kõrval olen teinud ka muid töid. 1990ndate II poolel õpetasin suviti Ameerika Ühendriikide Rahukorpuse vabatahtlikele eesti keelt, et neil oleks algteadmised eesti keelest enne teenistusse asumist. Pärast seda olen aastaid Tallinna ülikooli suvekoolis algajatele eesti keelt õpetanud. Kümmekond aastat õpetasin Viimsi keskkoolis töötamise kõrval ka Tallinna ülikoolis maailmakirjanduse kursuseid.
Aga ma ei olen ainult õpetanud, vaid osalenud ka erinevates projektides ja muudes ettevõtmistes. Viimsi keskkoolis aitasin koostada koolialmanahhe, aeg-ajalt sattusin koostama lennuraamatuid, südamelähedane on mulle näiteks 2018. aastal ilmunud Viimsi keskkoolist kõnelev väljaanne “Su üle uhke olen ...: 37 aastat Viimsi keskkooli”, mille panime kokku koos Vilve Roosioksaga. Aastate jooksul olen väikese panuse andnud ka õppematerjalide koostamisse (“Labürint” III, “Sõnakunsti jäljed”).
Viimsi gümnaasiumi kolleegidega panime aga paar aastat tagasi kokku väljaande “Mida teha kirjandustunnis?”. Olen olnud aastaid eesti keele riigieksami hindaja, koostanud eksamiülesandeid, panustanud veidi ka õppekavaarendusse. Praegu osalen e-eksami arendamise töörühmas. Tegevuste loetelu võiks veelgi jätkata, aga lõpetan tõdemusega, et kõigil minu tegevustel on olnud ühisosa - side kooliga.
FOTOD
Õpetaja Kirsi Rannaste ütleb, et aasta kirjandusõpetaja tiitel saabki tulla ju siis, kui on õpilasi, kellel nimel pingutada, ja kolleege, kellega koos pingutada. Foto:Petr Gadalov
Kirjandusõpetajal on tänapäeval erinevaid rolle, üks neist on sildade ehitamine erinevate põlvkondade, ajastute ja inimeste vahele.
Kirsi Rannastele andsid tunnustuse üle kultuuriminister Heidy Purga ja president Alar Karis. Fotod: Annika Koppel
