Tõe huvides tuleb märkida, et Kirovi kalurikolhoosi lugu on varasemaltki raamatukaante vahele jõudnud – näiteks 1998. aastal ilmus Kaljo Alaküla sulest „Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini“. Nagu näha, pakub see poolmüütilise staatusega ühismajand jätkuvalt kirglikku huvi – olgu selle tõestuseks Viimsis ikka ja jälle liikuvad laternamatkad, kus kolhoosiaegset minevikku huvilistele taaselustatakse.
Tänavu möödub 75 aastat Kirovi kolhoosi asutamisest ning selle tähtpäeva puhul ilmuski see mahukas, rohke pildimaterjaliga illustreeritud raamat.
Esitlusele kogunes suisa sadakond inimest – nende senine külastajarekord – ja raamat müüb väga hästi. Olgu ka siinkohal öeldud, et kõige kindlam viis trükist hankida ongi minna otse muuseumisse ning soetada see väljaandjalt.
Üle 300-leheküljeline raamat on valminud Maivi Kärginen-Kivi, Külvi Kuuse ja Ranno Sõnumi koostöös. Autorid rõhutavad avasõnas, et tegemist ei ole lõpliku tõega, vaid pigem avalöögiga, mis võiks innustada edasist uurimist. Muidugi mõista on seisukohad okupatsiooniaegse ühismajandi ja selle pärandi osas täna erinevad. Raamat ei anna selle osas taotluslikult hinnanguid, kinnitavad raamatu koostajad. Ent läbivaks jooneks on siiski pilt kangelaslikest kolhoosnikest, kes oma karismaatilise juhi Oskar Kuuli juhtimisel Kirovis kõvasti tööd tegid. Kuuli kutsuti, muide, peremeheks. KGB taustaga mees jõudis Viimsi kehval järjel kalurikolhoosi etteotsa julgeoleku kaudu ja väidetavalt loodeti, et lootusetus seisus ühismajandi juhtimine ta läbi põletab. Läks muidugi teisiti.
„Mereäärne riik riigis“ on jaotatud kolmeks selgelt eraldiseisvaks osaks, millest esimene on pühendatud kolhoosi loomisele ja sünnile. Seejärel hargneb raamatu järgmine peatükk selle eri tegevusvaldkondade suunas laiali. Lõpetuseks saab aga lugeda endiste kirovlaste mälestusi. Lugeja perspektiivist ongi siin kolm selgelt eristuvat osa, mis süsteemset tervikut ei moodusta, vaid on justkui pilguheitmised eri rakursside alt. Kohati tänu kolmele osale esineb raamatus ka kordusi, mistõttu ei teki kolmest osast ka üht tervikut.
Raamatu ülesehituse taotlus on mulle muidugi arusaadav, sest arvestades kogu teema mastaapsust, on ühe raamatuga kogu selle loo dokumenteerimine ja edasiandmine tõsiselt keerukas ülesanne. Võib-olla isegi võimatu. Igatahes on see raamat üks oluline kaardistus selle perioodi kohta Viimsi ajaloos. Kiidan, et raamatu kaante vahele on jõudnud muu seas ka palju kõnekaid fotosid.
Kas Kuul oli oma aja Steve Jobs?
Raamatut lugedes joonistub kõnekalt välja kolhoosi juhtinud Oskar Kuuli portree, mis tekitab küsimusi ja inspireerib edasi uurima. Kohati tundub mulle, et tema isik on omaette filmi või raamatu materjal. Tõe huvides tuleb mainida, et vähemalt üks tema elu kuni 1970. aastani käsitlev raamat on 2009. aastal juba ilmunud.
Kuul on raamatusse kirja saanud asjaosaliste kirjeldustes korraga nii kaebajate jutust lähtuv despoot kui ka erakordse töövõimega übermensch. Lugedes mõtlen, et see on korraga Kirovi ajaloo kirjeldus ja ühtlasi esimehe tegevuse kirjalik monument. Tundub, et neid ei saa ka ülearu lihtsalt lahutada.
Mingil hetkel aga taban end mõttelt, et ega Kuuli juhtimisstiil ei näi väga erinevat kaasajal sageli eeskujuks toodava Steve Jobsi omast. Näib, et Kuul – nagu Jobski – ei pidanud oma tööks inimeste vastu kena olemist. See ei tähenda, et nad õigel hetkel ei oleks osanud olla meeldivad ja osavad inimeste veenmises. Kindel on see, et Kirovi eduloo taga oli lisaks Kuulile ka tema poolt hästi valitud meeskond, kes oskas ja suutis vajadusel ka suure juhi enda arvamust mõjutada ning muuta. Seda, kuidas seda tehti, soovitan lugeda raamatust.
Milline tähendus on Kirovil Viimsile?
Kuigi see raamat polnud mulle esmatutvus selle värvika etapiga Viimsi ajaloos, siis ikkagi leidsin siit mitmeid uusi nurki ja teadmisi, mis aitasid toona toimunut mõista. Nõukogude perioodile tagasivaatamise ja sellele hinnangute andmise kontekst on ajas muutunud. Seda, et teema on õrn, on tunda ka koostajate avasõnadest, kus nenditakse, et inimesed tegid toona endast parima olemasoleva süsteemi piires. Nii tundub kirja saanu ühtlasi ka okupatsiooni all kannatanud eestlaste kohanemise loona nõukogude olude, sotsialistliku majandusmudeli ja sõjajärgsete keerukustega.
Kui sel aastal ise laternamatkal Kirovi radadel seiklesin, sain aru, et ka psühholoogiliselt ei ole veel selge, kas ja kuidas Viimsi on valmis seda lugu rääkima. Kirgliku ajaloohuvilisena on mul mõneti kahju, et Kiroviga seotud objektid pole avalikus ruumis tähistatud ja nende juures pole võimalik saada teadmist sellest, mis neis paigus toimus. Olematuks Kirovi mõju Viimsi arengule pole võimalik muuta, küll aga on võimalik selle perioodi tähendust muuta arusaadavamaks ja kasutada seda kõige muu kõrval ühe ajalooturismi tõmbenumbrina. See eeldab konsensuslikku arusaamist sellest, kuidas selle ajastu kultuuri- ning ajaloopärandit mõtestada. Ja see on väljakutse kogu Eestis, mitte ainult Viimsis.
Nõukogude aja pärand nii arhitektuurselt, ideoloogiliselt kui ka psühholoogiliselt jääb meile ilmselt probleemseks veel mõneks ajaks. Küll aga aitab selle teema neutraalne, faktiline käsitlemine neid stigmasid ehk ravida. Ent lugejana jäi mulle ikkagi hinge küsimus: milline oleks olnud näiteks Viimsi kogukonna areng ilma Kirovita ja milline oleks sellisel juhul Viimsi ise ka täna? Täpselt ei saa öelda, aga kindlasti teistsugune.
Äkki see aeg lihtsalt sünnitas riike riigis ja Kuule?
Olles juurtelt liivlane, võtsin sel aastal ette retke ajaloolistele Liivi aladele Kuramaal. Seal asuvas Roja külas asutati 1961. aastal kalurikolhoos Banga, mille esimeseks juhiks oli minu vanavanaisa onu poeg Mikelis Lisments. Sarnaselt Kirovile oli Banga Läti jõukaim ja edukaim kolhoos, sellest räägiti imelugusid. Mu kauge sugulane tegi ka oma aja kohta pöörast innovatsiooni ja, nagu hiljem on meenutatud, kaotas kolhoosi edu tõttu kontakti reaalsusega. Tore on see, et kolhoosile ja kalapüügile on Rojas pühendatud eraldi muuseum, mida soovitan külastada. Huvitav on ka see, et see kalandusimpeerium õnnestus seal ka mingil määral päästa ja tegutseb tänini.
Veebilehelt izi.travel leiab mitmeid põnevaid tasuta audiotuure Läti kohta ja ma võtsin ette Kuramaa tipus asuva Kolka küla puudutava tuuri. Kõndides ja ladusas inglise keeles Kolka ajalugu kuulates hakkas lugu väiksemal skaalal tunduma vägagi võrreldav Viimsiga. Kolka piirkonna Kuuliks oli mees nimega Jevgeni Morozov, keda kohalikud olla kutsunud „kuldseks meheks“ (inspireerituna legendaarsete Riia kuldsete sprottide järgi, mida tema juhitud kalatehases valmistati). Kohalikud väidavad tänini, et ilma tema oskusliku tegutsemise ja juhtimiseta poleks kuldseid aegu sellele Läti ääremaale saabunud. Ja neilgi olla olnud oma riik riigis.
Kahtlemata on nii Kuul, Morozov kui ka Lisments oma kandi rahvapärimuses suurmehed. Ilmselt oli midagi toonases elukorralduses, mis pani inimesi uskuma ja tundma, et kogu maailm seisab selles riigi sees asuvas riigis ühe mehe turjal. Ja kindlasti oli selles poliitilises ja majanduslikus süsteemis see ka võimalik, et direktoritest said pooljumalad. See oli piisavalt pöörane aeg, mis sünnitas pööraseid inimesi, kes pidid tegema pööraseid asju. Teisiti ilmselt poleks saanud, aga poleks kohati olnud võimalik ega ka vajalik.
Igal juhul on nõukogude aeg üks peatükk meie ajaloos ja aina enam peame mõtlema, kuidas ning kuhu toonased töökangelased tänases narratiivis paigutada. Kirovi loo talletamine praeguses ajahetkes on oluline, sest seni, kuni on neid, kes mäletavad ja teavad, on võimalik seda lugu rääkida värvikalt ja põnevalt. Seega on Rannarahva muuseum oma pärimuse kogumise ja välja antud raamatuga teinud tänuväärset tööd ja saame olla selle üle tänulikud.
