Eesti on minu sees,
ma sageli näen teda unes.
Eesti on minu sees,
ta on päikeses, meres ja lumes.
Kui 2024. aastal korraldas vabariigi president Alar Karis noorte luulekonkursi “Kas ma Eestit unes nägin?”, saatis teiste seas oma salmi ka toona Viimsi Kooli 7A klassi õpilane Greta.
Tema kauni luuletuse algus sõnastab kodumaa armastuse lihtsuse, mis peitub väikestes detailides nagu päike, meri ja lumi. Aga ka meis endis.
Meie vabadus, riiklik iseseisvus ning rahvuslik enesemääramine joonistub välja ja sõltub suuresti meie kultuurist ning selle pärandist. Ühiselt koorijõuna kõlav eesti keel on kõige tugevam kaitsejõud.
Väitele kultuur kaitseb vabadust, leiab ohtralt kinnitavaid näiteid nii ajaloost kui ka lähiminevikust. Mäletame meiegi, kuidas valed sõnad, vale muusikažanr, vale nimi ja nägu võis kaasa tuua ajutise esinemiskeelu.
Või vale teemakäsitlus piiras kirjasõna levitamist.
Kuid piirangud ning karistused üksnes tugevdasid jõudu, mis nagu üksikust muusikapilli soolost aega mööda jõuliseks orkesteriks formuleerus.
Ning kes suudaks kaunilt kokku kõlavat orkestrit vaigistada? Keeruline, kas pole.
Head viimsilased
Täna, mil katate perekondliku koosviibimise kõrval laua eestimaise toiduga, veetke moment ka eestimaise kirjandusklassika seltsis.
Leidke salm oma lemmik luuletaja repertuaarist.
Lugege valjult ette peatükk raamatust, mis teid pikalt saatma on jäänud.
Meenutage lavastust, mis näitleja-meisterlikkusega üllatas.
Või kuulake laule, mis teid ajas rändama viivad.
Sest ühiselt koorijõuna kõlav eesti keel on meie kõige tugevam kaitsejõud.
Oma kõne alustasin Viimsi Kooli õpilase Greta luuletuse esimese salmiga, ning nüüd on paslik lõpetuseks ette lugeda selle viimane salm.
See kõlab nii:
Eesti on meie sees,
olgu see siis unes või ilmsi.
Eesti on meie sees,
ta toob meile sära silmi.
Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile!
Vallavanem esines kõnega 24. veebruaril kell 7.30 Viimsi vabaõhumuuseumis lipuheiskamisel.
