Et hülgeid leidub sedavõrd palju, on kalandussektori ja looduskaitse vahel tekkinud konflikt. Kannatavad kalavarud, kuid hüljeste arvukust ei piirata. Käes on olukord, kus Läänemere kalavarud ei suuda nii paljude tarbijate vajadusi enam rahuldada.
Hüljeste ja kormoranide hulk kasvab
Merekeskkonna mõistes on hüljes kiskja. 300 kg kaaluv hüljes sööb päevas ca 5–7% oma kehakaalust ehk kuni 21 kg kala päevas. On saanud igapäevaseks, et hüljes hangib kala toiduks kalurite võrkudest. Meres ei ole füüsilisi piirdeid või aedu, et hülged ja kalurid saaks eraldi üksteise huve kahjustamata toimetada. Meri on üks ja probleem on üks, nii Eestis, Rootsis, Soomes, Taanis kui ka kõikides teistes Läänemere-äärsetes riikides.
Nii Soomes kui ka Rootsis on hakatud üha rohkem hüljestest ja kormoranidest ka meedias rääkima. Näiteks toodi tänavusel Soome kalanduse innovatsioonipäeval välja, et hülge ja kormorani peletustehnika ei aita – populatsiooni tuleb reaalselt vähendada. Rõhutatakse, et hoolimata sellest, et püügikvoote on drastiliselt vähendatud, on kalavarude olukord ikkagi halb, kuna hülge- ja kormoranipopulatsioonid on tugevad.i
Samuti toob Soome loodusressursside instituut (LUKE) oma 2022. aasta uuringus ii välja, et rannikukalanduse saak on aastatega vähenenud, samas hülgekahjud püsivad suured. Hüljeste käitumismustrit ei saa mõjutada või tagasi keerata, sest tegemist on metsikute loomadega.
Rahvusvahelisest võimekusest
HELCOM ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon, kuhu kuuluvad Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Euroopa Liit, on kokku leppinud eraldi Läänemere tegevuskavas The Baltic Sea Action Plan (BSAP), kuid vaatamata kõrgetasemelisele rahvusvahelisele koostööle ei ole mitmete aastate jooksul Läänemere head seisundit saavutanud.
Kalavarusid ei mõjuta muidugi ainuüksi kalapüük, hülged või kormoranid. Läänemere kalavarud on Läänemere riikide ühine majanduslik ressurss. Sama olulised on nendes riikides lõhe või forelli kudealad, aga kui jõgedele ehitatakse roheenergia tootmiseks paisud ja kalad ei pääse enam kudema, st ei toimu liigi taastootmine, siis mõjutab see kaudselt ka Eesti kalavarusid. Lisaks mõjutab kalavarusid reostus, Läänemere eutrofeerumine, veealune müra, vee kvaliteedi ja temperaturi muutused ning toidubaasi ja elupaikade hävinemine. Kõik need tegurid üheaegselt mõjutavad kalavarude seisundit. Üks kalavarude surve vähendamise võimalus on lisaks püügikvootide vähendamisele, mida on laialdaselt Läänemere-äärsetes riikides aastaid rakendatud, vähendada ka hülge ja kormorani populatsiooni. Läänemere mõistes on see samaaegselt nii rahvusvaheline kui ka kohalik probleem.
Kala oma sadamast
Majanduslikult peaks igal mereriigil olema nii palju kalapüügi võimekust, et suuta kohalik kala Eesti poelettidele tuua. Aga nii ei ole – meil saadaolev kala pärineb valdavalt Norra kalakasvatustest. Eesti identiteedi osaks olev rannakalandus on välja surnud. Kui veel ca 15 aastat tagasi oli Leppneeme sadamas käigus neli ja Pranglis kaheks kalalaeva, siis praeguseks on kõik kalalaevad merelkäimise lõpetanud ja füüsiliselt on alles vaid vrakid. Nii Leppneeme kui ka Kelnase sadama suitsutsehhid seisavad juba mitmeid aastaid tühjana ja paljud ei tea nende hoonete kunagist tähendustki. Kohalikust suitsukalast on jäänud küladesse vaid kauge mälestus.
Kokkuvõttes on väga lühikese aja jooksul toimunud drastiline kalurikülade kultuuri ja traditsioonide häving. Selle taaselustamine loodava kogukonna suitsuahjuga võiks rikastada sadamaelu ja pakkuda taas rõõmu paljudele.
