Nõukogude ajal sai vallast külanõukogu, kuid endise vallaõiguse taastamine ei käinud automaatselt, vaid seda pidi käima Toompeal ametlikult taotlemas ning oma õigusjärgsust kaitsmas. Õigupoolest olevat isegi kaks korda sealsetes komisjondes käidud, sest esimene kord saateti viimsilased oma taotlusega tühjalt koju tagasi, aga teisel korral läks paremini ning Harjumaa valdadest oli Viimsi esimene, kes oma vallaõigused tagasi sai.
Asjad ei juhtu elus tavaliselt iseenesest ja valla taastamise taga oli paljude inimeste suur töö. Üks neist inimestest on Ants-Hembo Lindemann, kellel samuti täitus käesoleval aastal tähtis verstapost ehk 90. eluaasta. Suure sünnipäeva puhul on paslik heita pilk korra sellele, mida valla algusaegadel Ants-Hembo juhatusel ära tehti.
Esimene vallavanem
Kõigepealt väike ülevaade Lindemanni eluloost. Ants-Hembo ei olnud põline viimsilane, vaid kolis siia alles 1980. aastatel. Tema lapsepõlv oli raske, sest tema isa oli üks Kautla veretöö ohvritest – hävituspataljonid hukkasid Kautlas inimesi eriti brutaalsel viisil. Kuigi Lindemann jäi seega juba päris väikese poisina isast ilma, siis teiselt poolt innustas isa poolt kaasa antud viimane õpetussõna teda eluaeg andma endast alati maksimumi ning olema iseendast võimalikult parim versioon. Seda õpetussõna on Ants-Hembo terve elu ka järginud.
Õigupoolest on imekspandav, kui palju suudab üksainus inimene oma elu jooksul ära teha. Enne Viimsisse tulekut töötas Ants-Hembo pikalt ehituse valdkonnas – seal suutis ta erinevatel ametikohtadel edeneda hoolimata sellest, et tema isa oli metsavennana hukatud, mis nõukogude ajal tõmbas paljudele karjäärivõimalustele kriipsu peale. Tänu Ants-Hembo tublile tööle leidus aga alati keegi, kes tema eest seisis, ning pere minevikust vaadati mööda.
Tõeliselt tegus eluperiood algas Ants-Hembo Lindemannil aga Viimsis. Omal ajal sai ta nii külanõukogu esimeheks kui ka hiljem vallavanemaks just tänu sellele, et ta ei olnud Viimsist pärit ega töötanud ka kummaski suuremas kohalikus asutuses, milleks olid S. M. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos ja Pirita Lillekasvatuse näidisovhoos. Neutraalse Lindemanni määramisega olid mõlema asutuse esindajad nõus. Uues ametis oli värskel vallajuhul palju abi tollastest ametnikest, kellel asjaajamisega kogemus suurem – tollal teda toetanud prouasid hindab Lindemann siiani väga kõrgelt.
Kelvingi küla sünd ja Püünsi kooli ehitamine
Töid, mis valla asutamise järel ees ootasid, oli aga kõvasti – lahendamist vajasid erastamistega tekkinud probleemid, alates kolhoosile kuulunud haiglast ja lõpetades sõjaväele kuulunud maa-aladega valla erinevates osades. Maalapsena soovis Ants-Hembo algusest peale hoida ka kohalikku loodust, et uuesti inimestele avanevaid piirkondi kohe täis ei arendataks.
Suurimaks saavutuseks omaaegse vallavanemana peab Ants-Hembo ise Püünsi kooli ehitamist. Arvestades, et siiani valitseb vallas koolikohtade nappus, siis ilma Püünsi koolita oleks paljud Viimsi lapsed pidanud vast Tallinna või mõnda naabervalda sõitma, seega võib selle loomise olulisusele kahe käega alla kirjutada.
Teine suur Viimsiga seotud saavutus on aga kahtlemata Kelvingi külale aluse panemine. Omal ajal uskumatuna tundunud projekt, et endiste põliskülade kõrvale võiks kerkida uus rannaküla, tundus paljudele utoopiline, aga praegu on tegemist hinnatud elupaigaga, mis torkab silma oma läbimõeldud tegemistega, olgu selleks siis kunagine laululava ehitus või kohaliku lasteaia toimetamised.
Lindemanni saavutustest on varemgi palju artikleid ilmunud, seetõttu tahaks lõpetuseks kirjutada ühest projektist, mida tema ajal alustati, kuid mis hilisemate vallajuhtide otsusega ära kadus. Nimelt alustas 1992. aastal endises S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi lastesanatooriumi ruumides tööd perekeskus puuetega lastele ja nende peredele. Tegu oli oma aja kohta väga innovatiivse keskusega, kus pered said vahetuste kaupa kohale tulla, spetsialistid nõustasid nii laste ravi kui ka juriidiliste õiguste osas ja ühtlasi sai kontakti teiste peredega, kes samade probleemidega võitlesid. Keskuse eeskuju oli Norras 30 aastat edukalt toiminud asutus. Arvestades, et nõukogude ajal puuetega inimesi „justkui nagu polnudki“, oli säärane asutus väga vajalik. Lindemann vallavanemana toetas keskuse loomist ja aitas koos Eha Lepikuga otsida lahendusi rahastus- ja olmeprobleemidele. Hiljem, kui vallavõim muutus, likvideeriti ka perekeskus kui rahakulukas asutus. Arvestades, et ka tänapäeval on sellistest asutustest puudus, on väga kahju, et antud projekt püsima ei jäänud.
Ants-Hembole soovime aga jätkuvat pikka iga ja Rannarahva muuseumi pere tänab ühtlasi lahke vastuvõtu ja toredate mälestuste jagamise eest!
Viimsi vallale samuti pikka iga ja palju õnne saabuva taasasutamise tähtpäeva puhul!
