Janne Fridolin-Väljamäe juhatab nelja koori, sealhulgas segakoori Vox Populi, ning töötab õpetajana kahes koolis. Ta on seisnud laulu-
pidudel dirigendipuldis. Vox Populi on tema dirigeerimisel osalenud mitmes koorimuusikalavastuses koostöös Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga: Tormise „Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis“, „Ingerimaa õhtud“, „Meditatsioonid Tormisega“, „Lindude äratamine“ ja nüüd „Nõelamäng“.
Viimased kaheksa aastat on nelja lapse ema pidanud võitlema silmamelanoomiga, mis on agressiivne ja haruldane vähivorm.
Kuidas Te end 50. sünnipäeva eel tunnete?
Olen elanud kiiret elu. Kiire elu elamine ei ole alati kõige kasulikum, kuigi kogu aeg on väga põnev. Aga sa põletad ennast tublisti. Juba gümnasistina pandi mind tunde andma ja asendama, ansambleid tahtsin aga ise juhendada – mul oli isegi tööraamat.
See töö on mind tõesti väga palju toitnud. Mitte et oleksin suurt palka saanud, aga emotsionaalselt. Viiskümmend aastat, kui kirega elada, tundub päris pikk aeg. Loomulikult tahaksin aga, et neid aastaid oleks veel palju ees.
Ei saa jätta küsimata, kuidas Teie tervis praegu on?
Tervis on kehvemaks läinud. 2020. aastal öeldi, et mul on jäänud ainult mõned kuud. Mul on õnneks pere ja abikaasa näol suure-
pärane turvavõrgustik. Kui oleksin olnud selles kõiges üksinda, siis ma ilmselt täna siin ei räägiks.
Vähiravifondi toel sain ravimit, mis aitas mind kolm aastat, aga lõpuks muutusin selle suhtes immuunseks. Loobusin ravimist eelmise aasta mais. Haigus on edasi arenenud ja ma ei tea, kui kaua mu keha vastu peab. Püüan elada nii, et ei mõtle sellele kogu aeg. Kuid on hetki, mil haigus annab endast nii kõvasti märku, et seda ei saa eirata.
Aga seni, kuni mul on jalad all ja tõusen voodist püsti, toimetan. Tahan tööle minna, mõtted on kogu aeg töö ja oma õpilaste juures.
Kuidas Te sünnipäeva tähistada plaanite?
Olen varem sünnipäevadeks Eestist ära sõitnud, mulle meeldib ära minna. Seekord mõtlesime aga koos segakoori Vox Populi lauljatega, et kuna koor tahtis olla sellel tähtsal verstapostil minu kõrval, mängime veel kolm etendust „Nõelamängu“. Kindlasti tasub tulla seda kõike ise kogema, piletid on juba müügil.
Vox Populil täitub sügisel ka kakskümmend tegevusaastat. Seda tähtpäeva tahame tähistada Viimsi Artiumis 17. oktoobril suurejoonelise klassikalise muusika kontserdiga.
Vox Populi on Teie koor, millega olete olnud seotud algusest peale. Kuidas see algas?
Kui lõpetasin muusikaakadeemia ja läksin õpetajana tööle, olin küll juba juhatanud poistekoori ja lastekoori, aga unistasin, et mul võiks olla ka segakoor. Ühel õhtul tuli mulle kursuseõde külla ja ütles: „Tead, Janne, mul on siin üks punt lauljaid. Teen segakoori, kas sa tuled kampa?“ Mina ütlesin, et see on mu unistus ja muidugi tulen.
Endal oli kodus kaheaastane laps ja Inger oli siis seitsme-kaheksane. Kursuseõde läks aga peagi Pärnusse ning mina jäin kooriga üksinda toimetama.
Mulle meeldis. Olin ambitsioonikas ja valisin aina keerulisemat repertuaari. Tänu sellele hakkas koori tase tõusma ning neist noortest ettevalmistuseta lauljatest on tänaseks saanud päris heal tasemel kontsertkoor.
Seltskond on meil kokkuhoidev ja üksteist toetav. Tenoreid – nagu ikka – võiks rohkem olla. Meie kõla üle on ikka imestatud. Siinkohal tänan abikaasa Andreast, kes teeb imelist hääleseadet.
Kuidas Te Viimsi elus kaasa lööte?
Olen elanud Randveres juba 24 aastat ning Vox Populi koor on registreeritud Viimsi valda. Randvere külas oleme aastaid vabariigi aastapäeva hommikul kokku tulnud ning lipu heiskamisel isamaalisi laule laulnud.
Kontsertkoorile, kes on võimeline laulma suurvorme ja keerulist repertuaari, on see küll täiesti teistsugune tegevus, kuid sellised armsad kogukonnaüritused loovad koorile ning usun, et ka kogukonnale endale emotsionaalselt üleva tunde.
Millega Te veel iga päev tegelete?
Rahumäe põhikoolis, kus olen muusikaõpetaja, on mul lastekoor. Tallinna Muusika- ja Balletikoolis olen kooridirigeerimise õpetaja ning seal juhendan poistekoori ja segakoori. Siis muidugi Vox Populi. Nii et praegu on mul õpetajatöö kõrval neli koori.
Mulle meeldib õpetajatöö väga-väga. Juba ise koolis käies teadsin, et tahan saada muusikaõpetajaks, dirigeerimine on lisandunud üsna loomulikult. Mul on olnud ka väga head ja motiveerivad õppejõud. Minu esimene dirigeerimisõpetaja Tallinna pedagoogilises seminaris oli Rein Tali, kes julgustas ja kiitis mind väga palju. Sealt sain tuult tiibadesse.
Edasi läksin Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse muusikapedagoogikat õppima, kuid erialaks nimetati ikka dirigeerimistunde. Õppisin viis aastat Ene Kangroni käe all. Samal ajal edenes töö segakooriga Vox Populi ning nii otsustasin astuda 2009. aastal dirigeerimise eriala magistrantuuri ja sain Ants Üleoja õpilaseks.
Kui olime teinud koos Vox Populi ning lavastajate Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga esimese kontsertlavastuse „Pariisi linnas Londonis“ (2010), tundus doktorantuuri astumine loomuliku jätkuna. Soovisin väga uurida kontsertlavastuse žanri ning koorimuusika ja teatri kohtumist laval. Elu läks aga nii, et lõpetasin teise teemaga, sest oleksin soovinud uurida midagi, mida õieti veel olemas ei olnud.
Mis Teile õpetajatöös kõige rohkem meeldib?
See, kui saad tagasi selliseid väikseid rõõme, mida nimetame töövõitudeks. Ja neid tuleb! Mul on traditsioon viia 9. klass ooperisse.
90 protsenti lastest läheb esimest korda ooperisse. Lasen neil alati pärast kirjutada ka väikese arvustuse sellest, kuidas nemad kõike nägid.
Alati kirjutatakse, et aitäh, et viisite – ma ei teadnudki, et ooper on nii äge, läheks vaataks veelgi.
Veel eelmisel nädalal, pärast üht lõpuaktust Rahumäe koolis, tuli üks õpilane mulle lilli tooma ja ütles: „Te olete ikka nii suurepärane õpetaja, aitäh teile!“ (Vaikib liigutatult.)
Kas õpilased käivad Teie jälgedes?
Jah, nende hulgast on tulnud ka dirigente ja muusikaõpetajaid. Kõigi üle on mul suur heameel. Nad kannavad edasi väärtusi, mis on olnud olulised mulle ja minu õpetajatele.
Ka mu enda tütar Ita on valinud muusikaõpetaja tee ning lõpetab praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemias bakalaureuseõpet. On liigutav, kuidas ta adub seda maailma, milles mina olen kogu aeg elanud.
Või siis Inger, kes annab lauljakarjääri kõrval nii Kivimäe kui ka Rahumäe koolis kitarri- ja ukuleletunde. Ta meenutab väga mind ennast. Ingeril on kõik omadused, mis on õpetajaametis olulised, ning ta oskab lastega väga hästi toime tulla.
Kuidas on haigus Teie elu muutnud?
Olen oma elu aeglustanud, et rohkem märgata kõike, mis toob rõõmu tagasi. Näiteks neid väikseid rõõmutükke, mida koolist saab. Muide, varem kõndisin isegi kiiresti. Ema ütles kord: „Ära kõnni nii kiiresti, ma ei jõua sulle järele.“ Nüüd olen aeglustanud. Haigus on õpetanud mind ühe silmaga rohkem tundma ja nägema kui kahega.
Elus on aga asju, millest saan jõudu juurde. Üks selline on laulupidu, millel on minu südames väga oluline koht.
Haiguse alguses tegelesin palju usu ja religiooni küsimustega. Olen püüdnud ennast määratleda, kuhu ma kuulun – üks pool minu suguvõsast on maausulised, teine kristlased. Lõpuks mõistsin, et ei olegi nii tähtis, mida inimene usub. Oluline on, et ta usub.
Minu jaoks on juba lapsepõlvest saadik olnud olulised loodus ja vanad kalendripühad. Minu ema on kasvanud maal ning veetsin kõik suved lehmalaudas lehmi vaadates. Vanarahvas pani ikka kartuli maha ja külvas seemned taevakuud jälgides. Kuufaasid on siiani olulised ka minu elus.
Kuidas Te jaanipäeva peate?
Jaanipäeval on mu abikaasa sünnipäev ning jaanilaupäeval ehk võidupühal minu poja, meie pesamuna sünnipäev. Jaanilaupäeval toome kased tuppa, valmistame pühadetoitu ning teeme kindlasti jaani- ehk leedolõkke. Sel ajal on tulel tervistav ja õnnistav toime.
Ja muidugi laulame, sest ka laulmisel on vägi. Meie 15-aastane Alfons on väga hea laulja ning nii võtame kõik kordamööda laule üles ja laulame ikka mitmehäälselt.
Jaaniaeg on väge täis aeg, seda väge tasub märgata, minna loodusesse ja korjata ravimtaimi. Mulle on väga oluline, et saan minna metsa, hingata lille- ja männilõhna, istuda heinamaal ning tunda end osana loodusest.
„Nõelamängu“ etendused leiavad aset 22., 23. ja 24. juulil Viimsi Artiumi vabaõhutünnis. Lavastuse aluseks on Veljo Tormise kogutud ja seatud Eesti vanemad mängulaulud. Lavastajateks Anne Türnpu ja Eva Koldits. Vanad mängulaulud olid tervendus-rituaalid, mida mängiti jaani- ja jõuluõhtutel, aga ka pulmades. Pandi ennast proovile, et teada saada tulevikku ja keda hoiavad haldjad, kellel on õnne.
