Aastaid tagasi alustas Jane kutsikakoolidega Sauel, Sakus, Kiilis ja Peetris. Ent üha sagedamini hakati temalt küsima kutsikakooli kohta ka Viimsis ning nüüd ongi huvilistele võimalus loodud. „Trennid toimuvad kord nädalas kolmapäeviti Viimsi gümnaasiumi juures. Grupis on kuni kuus koera ning oodatud on nii kutsikad kui ka vanemad koerad,“ rääkis Jane. Ainus tingimus, mis kutsikakooli tulles koeraomanikul täidetud peab olema, on see, et koer peab olema vaktsineeritud.
Kutsikakool kestab seitse nädalat, mille jooksul räägitakse teooriast, kuid suurem rõhk on praktikal – õpitakse paremini mõistma koera vajadusi, hoidma tema motivatsiooni ja õpetama kuulekuse põhioskusi. Treenerina näeb Jane, et umbes 80% inimestest soovib endale koera, kes oleks tark ja rahulik ning kellega oleks hea jalutamas või jooksmas käia. „Ülesannete kaudu me seda koerale õpetamegi,“ lisas ta.
Kuna Jane ise alustas oma koeraga kutsikakoolis käimist üsna noorena, võivad ka tema kutsikakooli tulla koerad koos lapsega. „Kui laps saab koeraga hakkama, siis probleemi ei ole. Mulle on tulnud trenni ka 10-aastane laps, kaasas kuldne retriiver, keda laps kinni hoida ei jaksa. Siis peab täiskasvanu asja üle võtma,“ täpsustas Jane. Ta lisas, et iseenesest on hea, kui laps lemmikuga tegeleb, kuid täiskasvanu peab alati olema vajadusel valmis sekkuma.
Need, kes kutsikakooli läbi teevad, võiksid Jane arvates jätkata rallikuulekusega. „See on lõbus ja mänguline treening, kus koer ja omanik saavad rohkem kehakeelt kasutada,“ selgitas Jane.
Nipid, mida saab kodus järele proovida
Üks viga, mida koeraomanikud oma lemmikuga teevad, on viis, kuidas koerale sööki ette pannakse. Jane soovitas võtta kausi, panna sinna söögi ja hoida kaussi üleval seni, kuni koer rahuneb. „Kui hakkad kaussi maha panema ja koer juba hüppab või liigub kausi suunas, tuleb kauss kohe taas üles tõsta. Seda peab kordama senikaua, kuni koer jääb kaussi maha pannes oma kohale ootama,“ rääkis Jane. Kui koer on rahulik ja ootab, võib anda talle vabastava käsu.
Jane sõnul pidid kutsikakoolis käivad koerad selle üsna kiiresti selgeks saama. Koera treenides ei tohi ise kärsituks muutuda ega vabastavat käsklust koerale liiga vara anda. Näiteks kui koer hakkab juba enne käsku ise tõusma, siis on vara.
Kui koer söömise lõpetab, tuleb toidukauss ära võtta. „Kui kauss on alati toitu täis, kaob koeral motivatsioon maiuse pärast treenida või mängida,“ tõi Jane välja väikese, kuid olulise nüansi. Tähtis on õpetada koera sotsialiseeruma. Jane sõnul arvatakse ekslikult, et sotsialiseerumine on see, kui kaks koera näiteks tänaval omavahel kokku lasta. „Tegelikult on sotsialiseerumine see, kui näitame koerale erinevaid looduskeskkondi, bussi, rongi, viime ta liftiga sõitma, näitame inimesi ja loomi, jalutame mööda mängivatest lastest jne,“ selgitas Jane.
Kui koerad tänaval kokku saavad, võiks juba ennetavalt võtta kaugelt maiused taskust välja, luua oma koeraga kontakti ning mööduda võõrast koerast ilma, et lemmikud omavahel kokku puutuksid. Vastasel juhul võib kohtumine lõppeda sellega, et üks koer teeb teisele liiga. „Koer väsib ja ainus viis sellest märku anda on teha teisele koerale liiga,“ ütles Jane. Enamasti ongi haiget saanud koer see, kes edaspidi võõrast koera nähes haukuma hakkab. Põhjuseks võib olla soov uuesti mängida või võimu näidata ning ennast suureks ja hirmuäratavaks muuta.
Jalutamisel on oluline ka kaela- ja jalutusrihma valik. „Ma ei soovita trakse ega flexit. Koeraomanikule võivad need mugavad tunduda, kuid koer õpib seda, et edasi saab üksnes rihma tirides. Soovitan rihma valikul konsulteerida kasvataja või treeneriga,“ rääkis Jane, kes ise eelistab kaelarihma ja tavalist pikka rihma.
Kodust välja minnes ära unusta maiuseid. Jane soovitas muuta maiused ja iseenda koera jaoks põnevaks. „Õpeta kutsikale selgeks üks vahva trikk. Minul on selleks keerutamine,“ alustas Jane. „Äreva olukorra tekkides võtan maiuse ja annan koerale käskluse „keeruta“. See tõmbab koera tähelepanu hoobilt mulle ja ta unustab ärevust tekitava olukorra.“
Tööle koera kaasa võtmist Jane pooldab. Ta juhtis vaid tähelepanu sellele, et koeral peab olema üks kindel koht, kus olla näiteks ajal, mil omanikul on koosolek. „Kolleegid peavad teadma, et sel hetkel ei ole mõistlik koeraga kontakti võtta. Isegi mitte silitada ega talle otsa vaadata,“ juhtis Jane tähelepanu.
Pole olemas halba koera
Vahel öeldakse, et koer on halb, sest ei kuula sõna. Jane leiab, et sellisel juhul on probleem laiem. Näiteks tehakse viga tõu valikul ja koera võttes ei mõelda lõpuni läbi, mida koer vajab. „Austraalia lambakoerad on karjakoerad ning nende aju on pidevalt töös, sestap vajavad nad aktiivset ajutegevust. Kui kutsikale seda ei pakuta, tekivadki probleemid,“ näitlikustas treener. Husky’d tahavad aga vedada ja vajavad füüsilist tegevust. Kuna pisikesed kutsikad veel vedada ei tohi, tuleb nende aju kutsikaeas hoida töös mõttemängudega, mille abil nad saaksid oma vedamisvajadust rahuldada. Samas kinnitas Jane, et kui omanik on ise valmis tööd tegema, saab ka täiskasvanud koera käitumist ja harjumusi muuta.
Jane sõnas, et mõttetegevus on igale koerale vajalik ning pigem peakski koera väsitama ajutegevuse kui pikkade jalutuskäikudega. „Paku talle 15 minutit ajutegevust ja kutsikas on väsinud. Vastavaid mänge leiab poest, aga neid saab ka ise meisterdada,“ jagas Jane nõuandeid. Kutsikaga jalutades võiks võtta arvesse, mitmekuune ta on, ja lisada sinna 100 meetrit. Näiteks kolmekuune kutsikas võiks päevas jalutada kuni 300 meetrit, 8-kuune kuni kilomeetri.
Kuidas Janest treener sai?
9-aastasel Janel tekkis soov koera saada ja lõpuks talle koer ka võeti. „Minu esimene koer oli pisikest kasvu krants Prätu, kellega aktiivselt tegelesin ning keda kutsikakoolis treenisin,“ meenutas Jane. Mõni aasta hiljem sai ta vanematelt loa võtta endale austraalia lambakoera, kellega koos käidi trennides, võistlustel ja laagrites. Muude tiitlite ja tunnustuste kõrval saavutasid nad Skyriga 2017. aastal Eesti edukaima näitusekoera tiitli „Aasta koer 2017“.
„Mingil hetkel hakati minu käest uurima, kas ma teeksin ka ise kutsikakoole. Olin siis alles alaealine ja mulle tundus hirmutav täiskasvanutele õpetusi jagada,“ mõtiskles Jane. Esimese kutsikakooli lõppedes sai ta osalejatelt väga hea tagasiside, mis innustas teda valitud teed jätkama. Nii oligi Janel selge, et see on ala, millega ta soovib oma tulevikku siduda.
