Kui tänapäeval süüdatakse hingedepäeval akendel küünlad, siis vanasti pandi esivanematele sellel päeval hoopis toitu välja – sellega andi sümboolselt märku, et hinged on koju oodatud. Jõelähtme ja Kuusalu piirkonnas on jaguaja ehk hingedeaja perioodil õhtuti ka üksteisele mõistatusi esitatud.
Kuna hingedepäev on selleks aastaks juba möödas, siis peatuks pikemalt hoopis eesolevatel rahvakalendripühadel ehk mardi- ja kadripäeval. Järgnevalt mõned näited, kuidas Viimsi piirkonnas neid pühi on peetud.
Miiduranna külast on Arvi Pappel (1941–2018) kirja pannud väga toreda mälestuse sellest, kuidas II maailmasõja järgsel ajal kohalikud lapsed mardi- ja kadrisanti käisid jooksmas.
Igasügisesed tembutamised olid mardi- ja kadripäeval. Nädalapäevad enne hakkasime endile riideid, peakatteid, vuntse ja habemeid valmis sättima. Mardipäevaks sai vanu mantleid ja puhvaikasid ümber pöörata. Igasuguseid linte ja muid kulinaid sai külge nõelutud. Kadripäevaks läksid käiku ema vanad seelikud ja suurrätikud. Vesivärvidega aga maalisime näod üle – iludused või jõledused missugused! Ega meil mingit esinemiskava polnud, lollitasime ja kargasime niisama.
Kui maa oli külmunud, sai igalt poolt üle põldude ja heinamaade minna, aga kui oli vihmane ja porine, tuli minna mööda põllupeenraid ringiga. Võis arvata, millised olid need põrandad pärast meie kargamisi köögis.
Oli kaks kohta, kuhu pidi kindlasti minema – Kasti ja Aadu. Seal oli noos alati korralik, eriti Aadul, sinna meid alati oodati, vanade kommete järgijad ikkagi. Peaaegu iga maja sai läbi käidud, ka mõned Merivälja majad, kus elasid meile tuttavad. Kui oli porine aeg, ega siis igaüks ust lahti ka teinud. Noosiks olid maiustused ja peenraha. Jagasime kõik võrdselt ära. Kommideks olid ikka paremad, ilusate kommipaberitega šokolaadikommid. Muidu lutsisime, kui saime, ainult karamelli, padjakesi või hernekomme. Ümmarguse plekk-karbi sees olid klaaskommid, sellised ovaalsed. Niisuguseid karpe toodi mõnikord sünnipäevaks. Litrikujulised klaaskommid olid dropsid, kümme tükki ühes. Aga siis olid veel sojajahust kommid Kaukaasia, mis maksid 14 rubla kilo. Neid oli jube hea süüa piima peale rüübates. Isa vohmis neid samuti piimaga süüa. Täitsid kõhtu ka.
Uurija Gustav Vilbaste on umbes samal ajaperioodi Prangli saarelt samuti üles tähendatud vanu mardi- ja kadripäeva kombeid. Prangli elanikud kirjeldasid talle, kuidas mardilaupäeva õhtul käidi mardisandiks – pandi selga tagurpidi riided, midagi näo ette, et hästi ära ei tuntaks, ning käidud siis taludes mangumas mardiandeid. Kaasas olnud ka eri mattipoiss (tuleb tõenäoliselt sõnast matti võtma, ehk oma osa saama), kes kandnud kotis andi, mis saagiks saadi. Pärast koguneti kuhugi talusse, valmistati almustest toitu ning söödi üheskoos ära. Samuti käidi sandiks kadrilaupäeva õhtul, kuid siis on sandiks olnud naisterahvad, mardipäeval aga meesterahvad. Mõlemad sandid on laulnud erilist sandi laulu, kuid nendest olid inimestel veel meeles vaid riismeid. Mardisandilaulust on Liisa Sööblumil veel olnud meeles säärased read:
Mart soitab, maa müriseb, –
säresappist saanikane,
pihlakasta piitsukane,
olekorrest luogakane.
Pranglilane Iida Noormets on veel meenutanud, et kadrisandid tegid endale ilusad riided ehk võeti emalt seelikud, mida kaunistati paberist lintide ja tükkidega. Pähe pandi kindlasti ka kübar koos looriga, et keegi kadrisante ära ei tunneks. Sarnaselt mardisantidega kogunesid ka kadrisandid pärast kuhugi kokku, et teha ühine sööming, millele järgnes tantsimine. Lisaks neidudele olid ka noormehed kadrisöömingu peol.
Kuidas tänapäeval mardi- ja kadripäeva tähistada?
Kui eelnevad lood tundusid inspireerivad, aga kodus ühtegi vana kasukat, suurrätti ega takku pole, millest endale vanaaegseid sandikostüüme meisterdada, siis ei pea tegelikult üldse mitte heituma. Kostüümide tegemiseks sobivad ideaalselt ka kaasaegsed rõivad, isa vana talvejope või vanaema kleit tunduvad laste seljas ikka piisavalt veidrad, et juba veidi santimiseks sobivam välja näha. Lisaks ei peagi ennast ilmtingimata üldse sandiks maskeerima – endast võib teha hoopis mardikaru, -soku või isegi -kure. Kui keegi käsitööga kohe üldse sina peal pole, siis karukostüüme leiab isegi tänapäeva kaubandusvõrgust. Samuti võib endale meisterdada lihtsate vahenditega karumaski. Ja kindlasti võiksid lastega koos mardi- ja kadrisandiks käia ka vanemad, sest väga vanal ajal käidigi santimas terve perega.
Ilusat ja sandirohket novembrit kõigile!
Hetk 1985. aasta Kirovi kalurikolhoosi peolt nimega „Kadri tuleb, Mart läks“. Foto Rannarahva muuseum
Gustav Vilbaste Prangli saarel pärimust kogumas 1940. aastate lõpul. Foto Harjumaa muuseum
Mardisandid Pakri saarel 1924. aastal. Foto Harjumaa muuseum
Kadrisantimisel kasutatud kirju põll. Foto Eesti vabaõhumuuseum
Kadrisandid Saaremaal 1950. aastatel. Vasakpoolse kadrisandi hele kleit on külge õmmeldud kaunistustega kaetud. Foto Saaremaa Muuseum SA
