Jaan Tagaväli on põliste Tammneeme küla elanike järeltulija, üles kasvanud siinsamas, käinud Viimsis koolis ja elab ka praegu oma lapsepõlve kodukülas.
„Olin üsna üllatunud, sest enda arvates ei olnud ma küll midagi sedavõrd erilist teinud, et nii austusväärset tunnustust pälvida,“ tunnistab Jaan Tagaväli.
Võib olla on ta aga liiga tagasihoidlik, sest tema tegevus Eesti Genealoogia Seltsis (EGeS) sai alguse juba 2001. aastal ja jätkub tänaseni. Nende aastate sisse mahub palju.
2013. aastal külastas rühm Suomen Sukututkimusseura (SSS) liikmeid Eestit ja Jaan Tagaväli oli EGeS-i juhatuse esindajana samuti kohale kutsutud. Järgnesid mitmed ühised konverentsid, kus jagati üle lahe kolleegidega uurimusi ja arutleti ka ingerisoomlaste saatuste teemal, käidi üksteisel külas ja jagati uurimiskogemusi.
2017. aastal omistati Jaanile SSS-i kirjavahetajaliikme staatus. „Olen kirjutanud artikleid ülelahenaabrite väljaannete jaoks, külastanud nende ettevõtmisi ja teinud ettekandeid soome keeles,“ räägib Jaan.
Auliikme nimetus anti Jaan Tagaväljale „olulise panustamise eest paljude aastate jooksul SSS-i tegevusse, luues kahe maa seltside vahel väga häid suhteid, tutvustades soome suguvõsauurijatele Eesti suguvõsauurimist ning abistades SSS-i tema liikmete tutvumisreiside korraldamisel Eestisse.“
„Järele mõeldes arvan, et selle nimetuse omistamist tuleb mul võtta kui avanssi,“ ütleb Jaan. Igatahes kavatseb ta aga kahe maa seltside koostöö edendamisel ka edaspidi kaasa lüüa.
Kuidas suguvõsauurimine algas?
Huvi suguvõsa uurimise vastu tekkis Jaan Tagaväljal aga veelgi varem, 1994. aastal ühe sugulase matustel.
„Pärast peielauas istumist sõitsin veelkord Viimsi poolsaare idakaldal paikneva Randvere kiriku kõrval asuvale väikesele surnuaiale. Nägin paljusid riste ja hauakive, millele olid kirjutatud nimed ning sünni- ja surmakuupäevad,“ meenutab ta. „Mitmeid neist inimestest olin varem tundnud ning nende hulgas oli ka sugulasi. Enamus kalmudest olid korralikult hooldatud, kuid oli ka selliseid, mis tundusid justkui unustatutena.“
Jaan mõistis, et sageli juhtub ju nii, et inimene lahkub ja lähedased mäletavad teda veel mõne aja. Pikkamööda hakkab aga mälestus tuhmuma ja kui ka lahkunut tundnud inimesed kaovad, siis kaob see koos nendega. Kalmuküngas tasandub samuti pikkamööda. Palju aastaid hiljem ei tea võib-olla ka kunagise lahkunu otsesed järeltulijad, kelle hauatähise juures nad seisavad.
„Mina ei tahtnud selline olla. Hakkasin ema ja isa usutlema ning vanemaid sugulasi külastama. Iga vastus tõi endaga kaasa mitu uut küsimust,“ tunnistab Jaan. „Tasapisi laienes huvi oma esivanemate käekäigu vastu huviks nende olude vastu, milles nad elasid. Nii see algas.“
Kuidas uurida?
Uurimise allikad võivad olla kas suulised või kirjalikud. Esmalt iseenda teadmised, samuti teiste inimeste suulised mälestused. On hästi, kui keegi on oma mälestused kirja pannud ja neid saab kasutada.
„Mõnikümmend aastat tagasi tuli minna arhiivi, esitada tellimus ja mingi aja pärast oli võimalik hakata mitusada aastat vanu originaaldokumente lehitsema. Veel 2000. aastal tuli kirikuraamatute ja teiste dokumentide lugemiseks istuda arhiivis mikrofilmilugeri taha, kuid juba mõned aastad hiljem sai samu digiteeritud filme uurida kodus arvutis,“ valgustab Jaan uurimistööd.
„Alguses teadsin kõige rohkem emapoolse vanaema suguvõsa kohta. Vanaema oli hästi seltsiv ja külastas oma sugulasi sageli. Kui olin veel väike poiss, siis võttis ta mind mõnikord endaga kaasa. Kahjuks oli ta selleks ajaks juba meie hulgast lahkunud, kui mina suguvõsauurimisega alustasin,“ jutustab Jaan. „Ma leidsin üles tema palju noorema onutütre, kes oli meie kohtumise algul üsna umbusklik. Aga kui ütlesin, et olen Pällu Juuli tütrepoeg, muutus kõik. Sain suguvõsa selle haru kohta hästi palju teada, kuna vanamemm mäletas peast peaaegu kõikide inimeste nimesid ja vist ka sünnikuupäevi. Eriliselt rääkis ta ühest koolipoisist, kelle nimi oli Ott Sepp. Kiitis seda terast poissi ja ütles veel, et ei tea, kes sellest küll tuleb. Täna me teame, kes temast on saanud.“
Miks üldse suguvõsaloo uurimisega tegeleda ja mida see võib inimesele anda?
„Kõigepealt muidugi sisutihedat, mõtestatud ja eesmärgipärast tegevust. Mõned hingehädade tohtrid on arvanud, et see võib keerulistes olukordades lisada kindlustunnet ja oma identiteedi paremat mõistmist. Nii saab inimene teada, kust kohast on pärit tema nö juured. Me soovime ju teada, kuhu me kuulume,“ mõtiskleb Jaan.
Mis on Viimsis erilist?
aan Tagavälja sõnul teeb Viimsi poolsaare ja lähisaared eriliseks see, et läbi ajaloo on erinevad külad ja saared olnud mitmete mõisate valduses. Samuti on siitkandi elanikud olnud erinevate kirikukoguduste liikmed. See aga tähendab, et kirjalikke andmeid varasema aja elanike kohta tuleb otsida erinevatest allikatest. Nii näiteks võib Viimsi poolsaare idakalda elanikke leida Maardu mõisaga seotud paberitest, läänekalda ja Aegna ning Kräsuli saarte elanikke Viimsi mõisa dokumentidest, Metsakasti küla oli seotud Saha mõisaga, Prangli ja Aksi saared kuulusid Harju-Jaani kihelkonna Haljava mõisale ja Naissaare elanikke leiame Keila kihelkonna hingeloenditest. Viimased olid natuke nagu tänapäevastele rahvaloendustele sarnanevate hingeloenduste üleskirjutused.
„Aga enne ja pärast 1700. aastal alanud Põhjasõda Viimsi poolsaare erinevates külades elanud inimesi leiame Tallinna Pühavaimu koguduse raamatutest. Alates 1737. aastast määrati poolsaare idakalda külade elanikud Jõelähtme kirikukoguduse liikmeteks ning sellest ajast leiame andmeid nende kohta sealsetest kirikuraamatutest. Veel hilisema aja viimsilasi tasub otsida Tallinna Jaani ja võib-olla ka Kaarli koguduste raamatutest,“ jagab uurija teadmisi.
Viimsi poolsaarel paiknevad praegu kalmistud Rohuneemes ja Randveres.
„Surnuaiad on ka Prangli ja Aegna saartel, kuid viimasesse enam muidugi juurde ei maeta. Varasemal ajal maeti Viimsi kandi elanikke ka Pirita kloostri ees olevale kalmistule ning kohe teisel pool jõge velodroomi vahetus läheduses asuvale surnuaiale,“ jagab Jaan ajalooteadmisi. „Tallinna Pühavaimu koguduse raamatutest nähtub, et viimsilasi maeti veel kolmsada aastat tagasi ka Rohuneemes poolsaare tipus asuvale kalmistule. Väga vanu kalmeid on leitud Pärnamäe külast. Seni ülesleidmata ajaloolisi matmispaiku võib olla rohkemgi.“
„Kui aga otsida Viimsi kandist tuntud inimeste juuri, siis tuleb esimesena meelde laulja Georg Ots, kelle emapoolsed esivanemad olid siit pärit. Tammneeme külas on sündinud kauaaegse teletöötaja Reet Linna isa muusik Arved Haug,“ loetleb Jaan. „Küllap teatakse ka Vanemuise teatri balletitantsijat, lavastajat ja koreograafi Ülo Vilimaad. Tema emapoolsed esivanemad olid samuti pärit Tammneemest. Küllap tuntud inimesi pärineb siitkandist veelgi.“
Ajaloolased on arvanud, et keskajal olevat Viimsi poolsaarel ja lähisaartel elanud rootsi soost randlased ehk rannarootslased. Kui see on tõsi, siis võivad paljud siitkandi põliselanikud end ehk pidada nende järeltulijateks.
