Tänapäeva isad on paljuski teistsugused kui varasemate põlvkondade omad. Kui kunagi peeti isaks olemist eelkõige majanduslikuks kohustuseks ja isa oli sageli eemalviibiv ja lastega mitte nii lähedane, pigem range ja korraldav, siis nüüd on see üha enam emotsionaalne ja suhtekeskne roll. Isa on lapse jaoks mitte ainult kaitse ja kord, vaid ka tugi, kellelt õpitakse hoolivust, empaatiat ja julgust olla aus – iseenda ja teiste vastu. Isa on ajast aega olnud ka eeskuju, kelle tarkusele ja kindlusele sai pere toetuda.
Igapäevaelu seab isade ette hulga rolle ja ootusi. Enne laste sündi on meil sageli kujutlus, milline isa me olla tahame – kannatlik, hooliv, alati olemas. Need on head ja vajalikud ootused iseendale, kuid elu kipub olema keerulisem kui meie unistused. Argipäev paneb proovile meie aja, tähelepanu ja energia. Selleks, et oma isaks olemise ideaale päriselt hoida, tuleb pingutada – võtta teadlikult aega, jätta ruumi kuulamiseks ja mõista, et ka väikesed teod on suured, kui need sünnivad siiralt ja kohal olles.
Ühelt poolt on meil soov olla hooliv ja kohalolev isa, teisalt partner, kes toetab ja kannab oma osa peresuhetes. Samal ajal tuleb olla ka töökaaslane, sõber, vahel hooldaja, vahel peretoitja. Kõigi nende rollide vahel võib isal tekkida tunne, et ei jõua olla “piisav” – ei tööl, kodus ega iseendale. See tunne ei ole hea, tekitab pingeid, muserdab suhteid ja tervist.
Tasakaalu leidmine nende ootuste vahel on tänapäeva meestele suur väljakutse. Edukust ei mõõdeta enam ainult ametipositsiooni või sissetuleku järgi, vaid hoopis võime järgi olla aus iseenda vastu, hoida suhteid ja oma vaimset tervist. Oluline on oskus võtta aega nii pere jaoks kui ka iseenda taastumiseks. Sest hea isa saab olla ainult see, kes ise on tasakaalus.
Tänane maailm paneb isade õlgadele ka sügavama vastutuse – valmisoleku kaitsta oma peret ja kodu ka siis, kui rahu ei ole enam iseenesestmõistetav. Sõda meie naabruses on pannud paljusid mehi mõtlema, mida tähendab tegelikult pere kaitsmine.
See ei ole ainult relvaga seismine piiril, vaid ka sisemine valmidus olla toeks ja rahustajaks oma perele, kasvatada lapsi kindlustunde ja julguse vaimus. Ohud ei kao ilmselt kunagi päriselt, eriti meie maailmanurgas. Vahel on nad lihtsalt käegakatsutavamad ja vahel veidi kaugemad. Isad teavad seda, nad on valmis ja see teadmine pakub peredele kindlustunnet.
Isad kannavad endas vaikset vastutust – hoida oma peret turvalisena, jääda rahulikuks kriisis ja samal ajal olla valmis tegutsema, kui olukord seda nõuab. See vaikne, aga sügav jõud, mida sageli ei märgata, on ühiskonna tegelik vundament.
Isadepäev ja meestepäev tuletavad meelde, et mehed vajavad samuti tunnustust, märkamist ja aega peeglisse vaatamiseks. Need ei ole pelgalt pidupäevad, vaid võimalus rääkida sellest, mida tähendab mehelikkus tänapäeva maailmas – vastutuse, hoolimise ja tasakaalu võtmes.
Olgu need päevad – isadepäev novembri teisel pühapäeval, 9. novembril ja meestepäev 19. novembril - võimalus tänada ja tunnustada kõiki mehi, kes oma vaiksel moel hoiavad peresid koos, toetavad lapsi, aitavad ja hoolivad. Nende tegusid ei mõõdeta sõnade või auhindadega, vaid nende mõju kajab edasi põlvkondades.
Isaks olemine on nähtamatu, aga kandev jõud.
